Hiina keelest kirjutasin ma juba varem ning lubasin hiljem siis täpsemalt kirjutada. Et asja täpsemalt seletada, õpin mina hiina keele Mandarini dialekti, mis siis põhineb vanasti Pekingi ümbruses räägitud hiina keelel. See erineb üsnagi suurel määral näiteks Taiwains teise keelena räägitavast Tai-Yü`st mis on siis hiina keele Taiwani murrak, sarnanedes Nankingi dialektile.
Hiina keele põhiliseks omapäraks on siis toonid, mida on mandarini dialektis 4 (võib öelda ka et 5, oleneb kuidas neid lugeda). Toonide kirjeldamine niisama on üsnagi keerukas kuid paberil
Toonid ise on siis järgnevad:
1. toon on siis ühtlaselt jätkuv toon, kus hääle kõrgus sõna ütlemisel ei muutu
2. toon on tõusev toon, kus hääl muutub sõna ütlemisel kõrgemaks ja jääb selleks sõna lõpuni
3. toon on tõusev ja langev toon (ehk siis sõna alguses tõuseb ja pärast läheb alla) - siin sõna ütlemise alguses hääle kõrgus langeb natuke ning siis tõuseb kõrgemale kui enne oli
4. toon on langev toon - ehk siis sõna ütlemisel muutub hääle kõrgus madalamaks
Viimakseks on veel neutraalne toon, millel ei ole vastavat hääle kõrgust ning ilma toonita sõnad on ka lühemad.
Postitusele lisatud pildil on siis ära märgitud kuidas hääle kõrgus peaks muutuma mingit kindlat tooni sõna ütlemisel. Hiljem lisan siia ka paar hiina keele õppimise jaoks mõeldud kodulehte.
Muus osas ei ole hiina keel iseenda arusaadavaks tegemiseks eriti keerukas. Keerukaks muutub asi siis kui tahta keelt hästi osata, sest seda annab igat viisi väänata, kuid see on juba järgmise keelest rääkiva postituse teema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar