Laupäev, 27. detsember 2008

Hiina keele üritus ja natuke söömisest

Detsembri alguses või oli see nüüd novembri lõpus - no võta näpust, mitte ei mäleta oli meil selline asi nagu hiina keele üritus. Kus siis saime süüa igasuguseid kohalikke toite (just eriti Taiwanile iseloomulikke) ning lauldi hiinakeelseid laule. Laulud ise olid korralikud ainult, et keeleõppurid ei suutnud neid koos korraga laulda ning asi kukkus ikkagi päris naljakas välja. Samuti peeti mänge, mille eesmärgiks oli siis demonstreerida oma pulkade kasutamise oskusi - nimelt pidi mingiseid suhteliselt libedaid asjakesi (vist komme) tassima pulki kasutades.
Samuti jagati materjali selle kohta kuidas on viisakas Hiina stiilis (pulkadega) süüa ning kuidas üldse need alguse said.
Pulkadest ja söömisest natuke.
Söögipulki on Hiinas ja selle lähiümbruses üsna samal kujul tarvitatud umbes 3000 aastat ning hiina keeles tuntakse neid ""Kuaizi" nime all. Pulki tehakse igasugusest materjalist, kuid puidust tehtud paistavad olevat kõige populaarsemad. Pulki kasutatakse sellepärast, et need leiutati varem ning nuga ja kahvel kui tapariistad on lauas ebaviisakad. Seetõttu on tavaliselt hiina toit tehtud ühe ampsuga söödavateks tükkideks - kui ei ole siis on toit serveeritud ebaviisakalt. Pulkade kasutamisega seostub hulk uskumusi ja traditsioone selle kohta mis on viisakas ja kuidas tuleb süüa ning millises järjekorras seda tehakse. Näiteks on viisakas alati lasta vanematel inimestel enne toitu võtta. Lisan selle postituse juurde hiljem ka mõned pildid ning kirjutan miski aeg ka pulkadest täpsemalt.

Reede, 26. detsember 2008

Veidrad tooted vol 1 ehk Õlu jääga




Kui keegi satub Euroopast Aasiasse siis kindlasti paistavad paljud tooted ja teenused sellele inimesele veidrad. Et seda täpsemalt tutvustada, saabki siin blogis algust tehtud veidrdate toodete sarjaga, pannes siis siia kirja kõik veidrana paistvad tooted ja teenused, mida siin märkama satun. Kui keegi leiab kuskilt mujalt mõne veidra kombe, teenuse või toote siis pange aga siia kommentaaridesse kirja.
Kuid esimese veidra tootena siis on plaan tutvustada siinset õlle pakkumise stiili. Nimelt on siin ja ka kusjuures Filipiinidel inimestel harjumus panna ÕLLE SISSE JÄÄD - see on ju põhimõtteliselt sama mis lisada õllele (mis niigi on selline keskmise kangusega) veel vett juurde, et äkki siis annab 3,5%`se õlle välja ;) Kui ma küsisin, et miks nad nii teevad siis seletati mulle, et siis on õlu külm? Sellega aga tekib küsimus, et miks siis külmkappi ei tarvitata.
Selle tõestuseks panen üles ka paar pilti õllest jääga ning pildi kahest filipiinost, kes joovad ÕLUT JÄÄGA.

Pesupesemisruum ja selles süsteem

Kui vaadata ühikatingimusi siis võrreldes Eestiga on ikka mäekõrgune vahe Eesti kasuks. Sest ühika hind siin on umbes 1000 krooni kuus ning peab elama neljakesi ühes toas koos. Samuti ei ole siin boksisüsteem vaid on lihtsalt tuba ning köök on ühine terve korruse peale - samas kasutada saab seda ainult mingitel kindlatel kellaaegadel. Asi mis siin aga on imetlustväärivaks ning kahtlemata heaks ideeks on siinne pesupesemissüsteem. Nimelt on igal korrusel üks nurgapealne ruum, mis on siis kahest suunast tuultele valla ning seal on ka kohad riiete kuivatamiseks. Samas on seal ka olemas pesumasinad tudengitele kasutamiseks - sellised mis töötavad kahe 10 dollarise mündiga. Samuti on olemas ka tsentrifuug ja pesu kuivatamise masin. Tsentrifuug maksab 2 dollarit ühe korra eest ja kuivatusmasin 20 dollarit ühe korra eest. Seega kokku pesu pesemine läheb maksma umbes 12 krooni ja 60 senti. Üsna kaval oleks raha säästmiseks lisada ka Eestis ühikatesse selline pesupesemissüsteem.


Neljapäev, 25. detsember 2008

Kultuurifestival











Sellest üritusest on juba päris paras aeg möödas kuid kuna ma olen blogi kirjutamisel olnud suhteliselt laisk siis loodan, et see on andeks antav. Meil oli novembri lõpupoole üks selline üritus, kus igast riigist pärit tegelased pidid tutvustama oma kultuuri (toidud, tantsud, riided värgid). Igale riigi esindajatele anti selline kuudi moodi asi, kuhu siis sai panna püsti oma ekspositsiooni. Kuna mina ja mu toanaaber olime ainsad oma riigi esindajad siis võtsime meie kahepeale oma kuudi. Toanaaber siis Svaasimaalt (temast oma rahvariietes ka mõni pilt) pärit tegelane. Meie putkasse kutsusin igaks juhuks ka Sanderi ja Maria, kes õpivad siin samas Tainanis National Cheng Kung University nimelises ülikoolis. Nemad muidugi olid samasuguseks eksootikaks nagu mu toakaaslanegi, sest ega kohalikud eriti blonde juukseid ja heledaid silmi näinud ei ole. Kuudi kujundusest rääkides me midagi erilist ei teinud - panime paar lippu üles ning arvutisse jooksma pildid Eestist. Selles suhtes oli paljudel suu lahti kui pilte nägid - sest nad ei saanud alguses aru mis see valge asi seal piltidel on, ning siis tulid küsima: "Kas see on tõeline lumi või?" Et kohe selline mis taevast sajab?"
Kuna aga meid oli suht vähe ja ma ka ilgelt laisk olen siis võrreldes suurema esindajate hulgaga riikidega paistis meie kuut suht tühi olevat. Eriti oli märgata Vietnami (kust minu arvates suurem osa välistudengeid tuleb) kuid samuti tuleks ära märkida kõik, sest suurem osa nägi neist vaeva oma asjadega kuni hommikuni välja Indoneesia, Tai, Filipiinid, Jaapan, Boliivia, Malaisia, Peruu, Rumeenia jne. Eraldi võiks ära märkida horvaadid, kes suutsid oma boksi panna Euroopa kaardi, kus Baltimaad on tehtud Venemaa osaks ning kui küsisin, et kus kohas on Eesti, näitasid nad mulle kas Teravmägesid või Valgevenet ning olid täiesti hämmastunud kui ma näitasin kus Eesti tegelikult on.
Et teiseks põhiatraktsiooniks peale kuutide olid erinevate maade esinemised - seda nii laulu kui ka tantsuga (kusjuures paljud kandsid rahvariideid, samas kui ma isegi oleks sinna Eesti rahvariided hankinud siis tõenäoliselt oleks ma nendega üles sulanud, sest kõik esindatavad maad on ikka päris kaugel lõunas). Esinemistest kõige meeldejäävamateks saaks pidada Vietnami tüdrukute ja indoneeslaste laule ning Boliivia tantsu. Esinejatele anti enne üritust umbes üks kuu ette valmistamiseks ning eelmisel päeval oli siis suur peaproov (õigemini siis oli selline proov kuhu ka lavastaja oli kohale tassitud).
Samuti oli seal suurem söökide pakkumine, kus siis iga maa tegi enda stiilis sööki. Mina piirdusin Eesti toidu puhul kamaga ning pakkusin sinna ka õunu juurde - siin rahvas nimelt eriti õunu sööma ei kipu, nimeks panin üllitisele "laisa inimese hommikusöök". Muud jällegi nägid jõhkralt vaeva oma maale eripäraste söökide pakkumisega ning nende valmistamisega, mille jaoks anti meie kasutusse terve kokanduslabor.

Laupäev, 20. detsember 2008

Kui taiwanlasel on külm.....



Siin palmipuude all vaevalt mõni Eestist tulnud inimene hakkab mõtlema sellele, et külm on. Samas Taiwani kohalikele on talv ikka hirmus asi ning kõik kisavad täiega, et on tegemist kohutava külmaga ning kuidas üldse keegi suudab kanda lühikesi pükse kui väljas on ainult 17 kraadi sooja. Eriti hullusti paistavad "külma" all kannatavat välistudengid Vietnamist ja muudest sellistest eriti soojadest kohtadest.
Siia olengi lisanud ühe valiku külmetavatest taiwanlastest ja muudest soojamaa tegelastest, ning tuleks tähele panna, et piltide tegemise ajal oli korraks vist kõige külmem 16 kraadi, muidu oli ikka alati üle selle.

Reede, 19. detsember 2008

Koerad





Taiwani elanikele meeldivad lemmikloomad. Meeldivad kohe väga. Natuke isegi liiga palju. Eriti moes on siin igasugused pisikesed koerad, keda siis igale poole kaasa tassitakse. Seda mitte ainult välja jalutama vaid otseses mõttes igale poole. Sealhulgas siis kaubamajadesse, poodidesse ja ka kooli. Kuna siin on põhiliseks "pereautoks" roller siis loomulikult võetakse ka lemmikloomad kuhugi sõidule kaasa, seetõttu pole üldse ime kui ühe rolleri peal võib näha tervet Taiwani peret - ema, isa 2 last ja koer.
Samas kui koer aga liiga suureks kasvab viskavad inimesed vaese looma lihtsalt uksest välja. Samas kuna loomad on inimestega väga harjunud ning siin on VÄGA PALJU inimesi siis tavaliselt ütlevad kohalikud koera nähes "kõ-ai" (mis peaks siis tähendama "armas") ning ronivad teda kohe silitama, õnneks on siin ka nii soe, et koertel hullu pole ning erinevad söögikohad annavad neile süüa.
Samast asjast on rääkinud ka Tainanis elavad Sander ja Maria, kes õpivad teises ülikoolis. Nende blogi aadress: sanderjamaria.blogspot.com.
Et asja illustreerdida lisan ka paar pilti niisama ringi jõlkuvatest koertest ja kaasa tassitud koertest.

Reede, 12. detsember 2008

Karaoke Taiwani moodi ja oma sünnipäev




Karaokest mõeldes tuleb eestlasele meelde tavaliselt kas mõni karaoke laulmise võimalusega baar või purjus rootslased Tallinn-Stockolmi laeval. Samas siin on asjad natuke teistmoodi - kuna karaoke on kohalike seas metsikult populaarne saab sellega tegeleda peaaegu igal pool - olgu siis selleks tavaline söögikoht, buss või selleks spetsiaalselt ette nähtud koht.
Selliseks eraldi koha heaks näiteks on selline asutus nagu KTV, mida on linnas mitu. Põhimõtteliselt on see nagu hotell kus on olemas numbritoad, kus siis saab oma seltskonnaga - kui tahad siis ka üksi või paari inimesega tegeleda karaokega. Ühest teisest blogist lugesin, et see KTV paistab olevat mitte ainult siin ilgelt populaarne vaid ka näiteks Mandri-Hiinas, kuid seda nagu täpsemat ise kommenteerida ei oska. Sama sorti karaoke antud tegevuse sünnimaal Jaapanis, kuid seal on minu teada ma üsna meie karaokebaaridele sarnaseid kohti.
Põhjuseks, miks ma sellisesse kohta sattusin oli ühe ameerika tüdruku kojusaatmispidu ja minu sünnipäev. Laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma midagi eriti teha ja panime kaks asja korraga kokku.
Piltidena lisan siis paar pilti sellest kohast kus me käisime ning laulvatest inimestest. Kirjeldama kedagist ei hakka.

Triibu sünnipäev




Peale Anpingi reisi oli meil siis väiksem vaheaeg - mingi paar tundi, mille käigus sai ka mõningate huvitavate campuse urgastega tutvuda, selle kohta on ka paar pilti. Pildid Triibu sünnipäevast aga lähevad aga asjaosalistele endile.
Hiljem õhtupoole suundusime ühe vana kooliõe (TTÜ`st kusjuures) Triibu sünnipäevale, mille ta ühildas ühe mu praeguse kursakaaslase omaga - neil nimelt samal päeval sünnipäev (või enam-vähem samal päeval). Pidu ise toimus ühes kesklinna söögikohas - või millegis sarnases. Täpselt seda defineerida ei oskagi. Pidu ise oli päris korralik - mõnede eriti tagasihoidlike aasialaste jaoks isegi liiga metsik :D . Kuid tegemist oli ka üsna tagasihoidlike tegelastega. Peale "soojendust" liiguti edasi klubisse - kuhu mina ja mõned veel raskekujulise laiskuse tõttu eriti minna ei viitsinud.
Tagasitulles sai taksojuhiga ka nalja - nimelt peeti vana kinni kiiruse ületamise eest aga kui võmmid nägid, et tegemist oli taksoga siis lasti see miskipärast kähku minema. Kusjuures taksod ise on siis üldse omaette ooper - kuid sellest miski aeg hiljem.

Neljapäev, 4. detsember 2008

Kuidas Anpingis sai käidud











Et jällegi olen ma peaaegu kuukesega maha jäänud blogi postitamisega siis tuleb enne rääkida novembri algusest kui "Klassiekskursiooniga" ära käidud sellises kohas nagu Anping.

Sõit ise oli juba pikka aega ette planeeritud järgmine peale vaheeksamit mis oli siis novembri esimesel nädalal ehk siis laupäevasel päeval. Üks kummalisi asju selle sõidu juures oli see, et suur osa meie grupist otsustas mitte kaasa tulla kuna olid seal juba käinud ning teist korda enam minna ei soovinud. Niisiis sattuski meid sinna ainult 3 õpilast ning õpetaja oma perega.

Esimeseks peatuseks oli meil Taiwani kirjandusmuuseum, kus saime teada terve hulga igasuguseid fakte selle kohta mismoodi ja kuidas oli siin kirjandus siin arenes ja kes olid kohalikud kuulsad kirjanikud. Näiteks seda ma ei teadnud, et pikka aega kirjutasid Taiwani kirjanikud oma teoseid jaapani keeles aga mitte mandarini hiina keeles või mõnes kohalikus keeles. Esimest korda hakkasid kirjutama hiina keeles kirjutama kuskil kolmekümnendate alguses ning muudes taiwani keeltes veel hiljem. Kuid kohalikust kirjandusest ja kirjanikest lisan ühe postituse miski muu aeg.
Muuseumis nägime ka ühte osa mingist Taiwani rahvatantsust - koos rahvariietega.

Muuseumist edasi suundusime me siis sööma koos õpetaja perega, kuhugi kalatoite pakkuvasse kohta, toit seal oli üsnagi hea kuid siiski veendusin lõplikult et krevetid mulle siiski eriti ei maitse. Seal tegin esimest korda tutvust ka kuulsate punaste pähklitega, mida paljud tarvitavad suitsetamise asemel - või siis joomise asemel, pidid kuulu järgi omama virgtutavat mõju kuid selle kohta ei oska ma öelda aga hirmutavat mõju omasid need pähklid küll. Nimelt värvivad need pähklid hambad ilusti selliseks roostekarva punaseks - umbes nagu kuivanud veri ning inimene kes on pähkleid söönud näeb selline välja nagu tal oleks hambad välja pekstud, seega suht jube.

Peale sööki põrutasime vaatama randa - mis ei olnud eriti kena. Oli selline suhteliselt laga täis - keegi vist koristada ei viitsinud. Rannast edasi liikusime me Anpingi kalasadamasse, kus siis oli ikka veel hord hiina stiilis pisikesi kalapaate ning saime teada, et iga hommiku töötab siin kalaturg kus saab osta värsket kala. Meie aga suundusime õpetaja abikaasa sõbra juurde kes pakkus meile teed ja rääkis krabide püügi juttu. Kui me vaatasime kuidas krabisid välja võeti siis pakuti, et kas tahame ka ning arvates, et keeldumine on ebaviisakas hakati neid meile valmis keetma. Selle aja jooksul aga kui krabisid valmis tehti läksime me paadiga merele - õigemini lihtsalt sadamapiirkonda vaatama, avamerele ikka ei läinud, seega suurema lainetuseni ei jõudnud. Tagasi tulles olid krabid valmis ning siis sõime jällegi - kuigi enne olime endal kõhud täis söönud nii, et õgimine oli üsna keerukas ning ülejääk pandigi meile kotiga kaasa. Kalasadamast edasi liikusime "Kuldsesse Kindlusse", mis oli vist oma nime saanud mingite kollaste kivide järgi. Põhimõtteliselt oli see 18.- 19. sajandi kindlustise varemed, kus alles olid ainult müürid ja ilgelt suured kahurimaketid. Samuti sai seal pilti teha paari tegelasega, kes olid siis riides nagu tolle ajastu Taiwani/Hiina sõdurid. Lõpuks tehti natuke ka ühe väiksema kahuriga pauku, mis oli üsna naljakas, sest üks turist jalutas otse kahuritoru ette mingi paar sekundit enne kõmmutamist - hea, et ta sealt suure kisaga ära aeti. Paugutamine ise ei olnud midagi erilist - eriliseks tegid selle inimhulga heliefektid, nimelt hakkasid paljud esimese paugu peale kiljuma, sest nad ei saanud aru, mis see veel oli.
kindlusest välja minnes oli üks eriti laheda arhitektuuriga maja - mis selle otstarve oli, seda ei oska ma siiani öelda kuid tegemist oli väga omapärase kooslusega puidu, kivi ja klaasi kasutamisest.
Sealt edasi suundusime Anpingi pooleldi/ööturule, kus saime vajaduse korral teha sisseoste - ehk siis sööki ja igast turistikraami ka. Edasi käisime läbi ühest kenast templist ja siis suundusimegi tagasi ühikasse, et hiljem siis suunduda Triibu sünnipäevale.
Piltidena on siis lisatud: ühe kuulsa Taiwani kirjaniku raamat, mis on Eesti lipu värvides (no selle lihtsalt pidi ju siia lisama), see vend kes rääkis krabidest ja kalapüügist ning pakkus teed, kalasadam ise, pilt paadist, meie kindluses, see maja millest räägitud, kahuriga paugu tegemine ning õpetaja abikaasa, kes paistis olevat selline inimene kes tunneb KÕIKI kohalikke.

Pühapäev, 30. november 2008

Toonid hiina keeles


Hiina keelest kirjutasin ma juba varem ning lubasin hiljem siis täpsemalt kirjutada. Et asja täpsemalt seletada, õpin mina hiina keele Mandarini dialekti, mis siis põhineb vanasti Pekingi ümbruses räägitud hiina keelel. See erineb üsnagi suurel määral näiteks Taiwains teise keelena räägitavast Tai-Yü`st mis on siis hiina keele Taiwani murrak, sarnanedes Nankingi dialektile.

Hiina keele põhiliseks omapäraks on siis toonid, mida on mandarini dialektis 4 (võib öelda ka et 5, oleneb kuidas neid lugeda). Toonide kirjeldamine niisama on üsnagi keerukas kuid paberil

Toonid ise on siis järgnevad:

1. toon on siis ühtlaselt jätkuv toon, kus hääle kõrgus sõna ütlemisel ei muutu
2. toon on tõusev toon, kus hääl muutub sõna ütlemisel kõrgemaks ja jääb selleks sõna lõpuni
3. toon on tõusev ja langev toon (ehk siis sõna alguses tõuseb ja pärast läheb alla) - siin sõna ütlemise alguses hääle kõrgus langeb natuke ning siis tõuseb kõrgemale kui enne oli
4. toon on langev toon - ehk siis sõna ütlemisel muutub hääle kõrgus madalamaks
Viimakseks on veel neutraalne toon, millel ei ole vastavat hääle kõrgust ning ilma toonita sõnad on ka lühemad.

Postitusele lisatud pildil on siis ära märgitud kuidas hääle kõrgus peaks muutuma mingit kindlat tooni sõna ütlemisel. Hiljem lisan siia ka paar hiina keele õppimise jaoks mõeldud kodulehte.

Muus osas ei ole hiina keel iseenda arusaadavaks tegemiseks eriti keerukas. Keerukaks muutub asi siis kui tahta keelt hästi osata, sest seda annab igat viisi väänata, kuid see on juba järgmise keelest rääkiva postituse teema.

Kentingi reis vol 3 - ehk hingematvad vaated ja õlletehas

Kentingi reisi teine päev algas üsna "omapärase" hommikusöögiga hotellis, kus me ööbisime. Hommikusöögiks oli siis midagi riisipudru sarnast (just nimelt sarnast aga mitte riisiputru), igasuguseid kohalikke kahtlaseid asju ja loomulikult tofu. Kuna osadele tegelastele paistis see toit nii hirmus siis joosti kiiremas korras hoopis teise hotelli otsa hommikust sööma - kus oli korralik hommikusöök - tekitades sellega korraldajatele hulga hädasid.

Hotellist edasi liikusime me siis rahvuspargi põhiosasse kus saime ringi jalutada natuke mööda ehtsat troopilist loodust, koos karja inimestega muidugi ning vaadata ka päris lahedaid koopaid. See rahvuspargi osa oli siis kohalike jaoks kõige kuulsam ning seda eriti just avanevate vaadete pärast. Täiesti müstiliselt ilusa vaatega kohaks osutus peamine vaatetorn kust sai vaadata siis kogu Taiwani saare lõunaosa ning Vaikset Ookeani, ning see oli paljudele linnainimestele uueks kogemuseks, samas olid aga koopad samuti paarile filipiinlasele sama sorti kogemuseks, sest midagi sellist ei olnud nad elu sees näinud, kui siis ainult telekast. Minu jaoks ei olnud need koopad midagi väga erilist kuid ilusad ikkagi.

Tagasi tulles ei õnnestunud eriti magamisega tegeda - kuigi see oli plaanis, sest öösel jäi jällegi väikese koosviibimise tõttu uni väga lühikeseks. Kuna loomulikult otsustati bussis hakata tegema karaoke laulmisega (tegevus millega siin tegeletakse peaaegu igas võimalikus kohas) ning see ei mõjunud magamisele kohe üldse hästi.

Järgmise sammuna käisime läbi kohalikust õlletehasest, mis oli küll väga kena kuid meile ei näidatud mitte õlletootmist vaid läbi klaasseina õlle tootmise masinaid. Õnneks pakuti esimesel korrusel tasuta õlut, seda küll pisikestest topsidest kuid jagati seda nii palju kui ise juua tahad. Fakt millest Horvaadi tudengid kohe kinni haarasid ning kulistasid õlut nii kuidas jaksasid, pärast aga olid kogu tunniajase tagasitee pooleldi istuvas asendis, et põit mitte liiga palju põrutada, sest peldikusse nad enne ärasõitu ei jõudnuki.

Reis lõpp oli suhteliselt sündmustevaene jõudsime oma kooli territooriumile tagasi ainult pooletunnise hilinemisega, liikudes pärast edasi sööma ja siis magama, sest suurem osa inimestest oli üsna väsinud.

Pildid reisi teise päeva kohta panen üles miski aeg hiljem.

Neljapäev, 20. november 2008

Kentingi reis vol 2 - ÖÖTURG







Nagu eelmises blogikirjes kirjutatud jätkus meie reis Kentingi rahvusparki ööturu külastusega ning sealt söögi hankimisega. Kui hakata võrdlema erinevaid ööturgusid siis see erines seninähtutest kuna kogu linn oligi üks ööturg ning peatänav oli nii paksult rahvast täis, et autod ja bussid ei saanud enam korralikult sõita vaid pidid suurema osa ajast andma signaali ja liikuma edasi umbes sörkiva inimese kiirusega, sest nii väikeses kohas ometigi ei ole ju mingeid kõnniteid.
Ööturul võis osta söögiks pea igasuguseid asju alates ülearenenud homaaridest (mis olid ikka tõsiselt suured) lõpetade kenade restoranide toitudega (mis olid restoranide ees piltidel). Samal ajal toimusid erinevate lõbustusasutuste ees kliente meelitavad etendused üsna suure hulga vähestes riietes naisterahvastega (tavaliselt päris kenadega ka). Ööturul sai mulle selgeks, et maailm on ikka üsna väike - nimelt kohtusin seal samuti Tainanis elavate eestlastega, kes olid ennast nädalavahetuseks sinna sättinud.
Ööturul oligi suureks raskuseks see, kus kohast ja mida hankida söögiks, sest valik oli liiga suur ning mõningal juhul ka mitte eriti isuäratav - nimelt mulle kohe üldse ei maitse paneeritud kanapekk (just pekk, mitte liha) või tofu (viimane seetõttu, et sattusin ühe korra sööma haisutofut ning see ei olnud kohe üldse maitsev). Peale ööturul õhtustamist suundusime oma hotelli kus ajasime kuni varahommikuni juttu sest hotell oli liiga kaugel, et minna tagasi ööturule või kuhugi mujale välja. Mismoodi nägi aga välja järgmine päev sellest juba muul ajal.
Piltide kommentaariks lisasin siia paar pilti ööturult ning pildi Mariast ja Sanderist suure kalaga (minu arvates miski hai liik). Samuti pildi andekamat sorti T-särkide paarist.

Kentingi reis vol 1 - ehk Aasia ujumisstiilid






Osa siin blogis olnud asju on parajalt hilinenud nagu ka see ja tõenäoliselt ka paar järgnevat postitust Kentingi rahvuspargi külastuse kohta mis toimus minu mäletamist mööda oktoobri keskpaigas.
Reis ise algas siis laupäeva varahommikul - või õigemini pidi hakkama laupäeva varahommikul kuid nagu alati jäid igasugused tegelased üsna põhjalikult hiljaks. Kusjuures siin võib julgesti tõmmata paralleeli filipiinlaste (ehk filipiinode) ja Lõuna-Eurooplaste vahele, kellele mõlemale meeldib "natukene" hiljaks jääda. Seega kella 6.45 asemel väljusime hoopis kell 08.00, mis minu arvates oli isegi hästi - kuigi tiba keerukas oli püstijala magada. Reisi esimesest poolest suurt midagi ei mäleta, sest tegelesin magamisega. Ning ega seal midagi erilist ei toimunudki, peale linnast välja sõitmise. Ümbes kell 9 pargiti buss ära ning saadeti meid hommikust sööma - õigemini anti toit kätte söömiseks. Siis uuesti aga magama. Peale seda oli peatus vaatamaks Taiwani vanimat majakat - oli mäe otsas, ilus ja valge. Ning vaatamaks eriti vingeid loodusvaateid - nende kohta võib julgelt öelda, et olid kogu bussis loksumist väärt (kuid need ei olnud ainsad loodusvaated mida imetleda). Peale seda oli meil söögipaus - sellises ehtsas Taiwani söögikohas. Serveerimine on siis selline, et igaüks saab endale topsi, taldriku, kausikese, lusika ja söögipulgad. Siis pannakse laua keskel olevale pöörlevale kettale muud toidud ja igaüks võtab niipalju kui soovib (muidugi arvestades ka ülejäänud lauas istuvate inimestega - mida mõned aga siiani ei ole selgeks õppinud). Toidu kohta tuleb siiski öelda aga seda, et viimane vajab natuke harjumist. Söök lõpetatud suundusime edasi vaatama järgmisi loodusvaateid mis olid veelgi vingemad kui need mis olid majaka juures samuti saime lähedalt näha vanu vulkaanilisi kivimeid - mis sarnanesid Islandil nähtutele kuid olid ei olnud mitte musta värvi vaid hoopis beežid. Sealt edasi minnes jõusime lõpuks ka randa - üsna suur ja ilus rand vaikse ookeani ääres ning paljude inimeste õnneks ei olnud seal ka väga suuri laineid. Kuna ookeani vesi on ikka kõvasti soolasem kui meie Läänemere nimelise järve vesi siis olid sinna pandud ka 10 taiwani dollariga töötavad "duššinurgad" mis siis teoreetiliselt pidid olema kasulikud siis kui soovid ennast mereveest puhtaks pesta - mure lihtsalt selles, et suurem osa neist ei toiminu ja pidime ootama pikalt-pikalt järjekorras peale meres käiku. Rand ise aga oli väga kena ja Taiwani kohta üllatavalt puhas ja vähese rahva hulgaga - sest siinsete jaoks on juba sügis ning "normaalsed inimesed" enam vette ei kippunud ka samas tuleb öelda kohalike ja ka väga paljude muude Aasia elanike kohta, et nad ei oskagi ujuda - no kohe üldse ei oska. Seega ujuma minek toimis suuremat sorti "heliefektide" saatel, sest ometigi ei tahetud sinna minna. Kuid sellest polnud hullu sest "aitajaid" oli küllaga, kes inimesed lihtsalt vette viisid. Kõigepealt viisid ujuda oskajad tüdrukud vette - suurepäraste heliefektide saatel ning loomulikut täies riietuses ning siis otsustasid tüdrukud kätte maksta ning tirisid kohalikud kutid vette, mis oli ka üsna naljakas. Praktilisest seisukohast - suutsin õpetada ühe vietnami tüdruku ujuma - no peaaegu - nii, et ta enam uppumisega ei tegelenudki. Kahjuks lasti meil nautida rannamõnusid suhteliselt vähe, sest pidime edasi minema Kentingi linna - kus siis saime endale hankida õhtusöögi kohalikult ööturult, mis põhimõtteliselt võtab enda alla kogu linna.
Lisatud piltidel on siis vaade majaka juurest,