Reede, 17. aprill 2009

Rollerite parkimiskorraldusest

Algselt paistab rollerite parkimine Taiwanis olevat täiesti korratu ning suhteliselt ebaloogiline. Nimelt paistavad kõik parkivat sinna kuhu juhtub, ning seda ka tihtipeale keset teed. Siiski on selles kaoses ka oma kord, milles mu austelasest koolivend ka veenduda suutis kui ta oskas oma rolleri valesse kohta parkida. Rollerite parkimisel paistab olevat kaks reeglit - see ei tohi ette jääda liiklusele (siis tõstab keegi selle lihtsalt eemale) ning rollerit ei tohi parkida punase joone ette (joone taga, majade lähedal võib olla) kui on joone ette pargitud siis viiakse need (tavaliselt on neid palju) lihtsalt politsei poolt veoautoga minema, nagu allolevalt pildilt ka näha võib.





Rollerid tõstetakse paarikaupa lihtsalt veoauto peale ja viiakse minema ning vastavad tegelased kirjutavad asfaldile kriidiga märgi, kuhu parklasse rollerid teisaldati. Rolleri kättesaamine on aga omaette ooper ning sellest kohe ka juttu. Kuna mu austerlasest koolivennal viis politsei rolleri ära ja ta ise suundus Taisse siis jäi mulle ülesandeks see tagasi hankida, sest plaanisin seda mõne aja kasutada. Aga asja juurde asudes - roller viidi ära neljapäeva hommikul ning otse loomulikut oli kellegil vaja reede hommikul tänavat pesta ning kõik kriidiga kirjutatu sealt eemaldada. Seega, et teada saada kuhu roller viidi pidime politseisse helistama, need muidugi ilgelt ähmi täis, et vot "waiguo ren" helistab ja tahab teada kus roller on, peale väiksemat paanikat öeldi meile siis ühe parkla aadress. Laupäeval sinna kohale minnes aga selgus, et sinna parklasse küll seda toodud ei ole, minge teise parklasse (mis asus nii kaugel, et Tainani kaardil seda kohta polnudki) - õnneks olid parkla töötajad piisavalt sõbralikud, et saime vähemalt täpse aadresi ja juhendid kuidas sinna kohale jõuda. KOhale jõudes saime rolleri üsna kiiresti kätte - keegi isegi ei küsinud meie käest, kas kumbagil meist on olemas juhiluba - mida mõlemil loomulikult polnud. Lihtsalt taheti näha ARC`d ehk siis riiklikku "Tulnukatunnistust", kus on kogu inimese info hiina keeles - kaasa arvatud "hiina nimi", mis siis on loomulikult hoopis teistsugune kui inimese enda ametlik nimi. Ilma ARC`ta ei ole Taiwani ametiisikute jaoks inimest üldse olemaski, kuid sellest miskil muul ajal. Peale paberitele alla kirjutamist ning asjade maksmist saimegi rolleri kätte ja põrutasime kodupoole.
Üldiselt asja vaadates oli see Taiwani kohta üllatavalt paberimajandusevaba, pidi ära täitma ainult 6 blanketti. Mis mind aga üllatas kõige rohkem oli see, et parklates oli nii vähe rollereid, samas kui tänavatel on neid miljoneid ning kohalikud pargivad neid tõepoolest kuhu juhtub, sest ega üks õige taiwanlane jala ju ei käi - ikka sõidetakse rolleriga, mis sellest, et teekond on tihti nii lühike, et jalgsi võib kiiremini jõuda. Üheks väga ilmekaks näiteks rollerite parkimise stiilist on see pilt:

Teisipäev, 14. aprill 2009

Veidrad tooted vol 2 ehk "Pildid, sildid ja nimed"

Taiwanis ringi liikudes võib leida igasuguseid huvitavaid asju ning lahedaid pilte kas siis pildina või näiteks T-särkidel. Siia panengi üles mõned ee.. humoorikamad neist.



Tavaliselt on siin inglisekeelsete siltidega see teema, et pannakse suvalised inglisekeelsed sõnad ritta ja ongi tegemist eriti laheda t-särgiga või millegi sarnasega, nagu allolevas näites:



BUrger Kingist aga võib leida sellise nimega ketšupi, see peaks siis olema nii magus kui ka hapu samal ajal kuid tegelikult on lihtsalt tomati maitsega.



Selle allpool oleva sildi viimase rea tähendus jääb mulle siiani müstikaks ning samuti nendele tegelastele, kellele inglise keel on emakeeleks. Kui keegi aru saab siis andke sellest mulle kommentaariga teada.



Ühes Tai toitu pakkuvas restoranis aga on võimalik tellida "Salakuulajat": - Jook nimega "Spy"



Samuti on võimalik leida ka sellise nimega mängu - eesti keeles peaks siis nimi olema "Lõputa mitteavastus"

Esmaspäev, 13. aprill 2009

Nii suuri puid ei ole olemas!!!

Siin siis kirjeldus reisist Ali-Shani rahvusparki ning mis seal näha oli.
Yü-Shani poolt tagasi tulles peatusime veel korraks tee äärde tehtud peatuskohas, et jalgu sirutada. Taiwanis on väga lahedalt tehdud sellised peatuskohad arvatavasti vanade postijaamade või siis puhkekohtade juurde. Nimelt on pikalt valmis tehtud laudadest või kividest ja väikestest ümarpalkidest vaateplatvormid ja lausa kõnniteed sõidutee kõrvale. Samuti on tehtud mingist vanast putkast (võibolla ka uus aga näeb stiililt välja nagu 100 aasta vanune) tualettruum (loomulikult taiwani stiilis, millest ma hiljem miski aeg kirjutan). Kõnniteed ja sillad üle ojakeste siis sellised.




Ali-Shani pargi külastuskeskus on selline parajalt turistidele orienteeritud koht, kus on olemas igast sorti restoranid ja loomulikult ka suveniirikauplused. Samas on see ka kohaliku pärismaalaste hõimu keskuseks kus siis iga paari tunni tagant etendatakse kohalikku tantsu, mis on küll üsna meeldiv vaadata aga kahjuks kuulata ei ole seda eriti meeldiv sest nimelt on nad otsustanud kasutada taustamuusikana oma rahvusmuusika asemel sellise bändi nagu Era lugu "Return to Inosence" mis rikubki kohe kogu esituse ära (no vähemalt eurooplaste jaoks, sest kohalikele see meeldib ning suurem osa ameerklastest niikunii asjast aru ei saa). Etendus ise nägi umbes selline välja:








Peale etenduse vaatamist siirdusime kiiresti looduslike vaatamisväärsuste ja 19 sajandi lõpus jaapanlaste poolt ehitatud raudtee poole, mille eesmärgiks oli hankida praegu looduskaitse all olevast alast hiigelsuuri puid. Seda raudteed ennast peetakse juba üheks inseneritööde meistriteoseks, kuna tegemist on mägede keskele ehitatud raudteega ning sellesarnaseid on maailmas väga vähe. Selle fakti üle oli meie Jaapani sõber Tsukasa omal moel rõõmus. Peale pisikest jalutamist ning siltide järgi asjade otsimist jõudsime lõpuks selle oru juurde kus kasvavad Taiwani Küpressid - mis on siis ühed maailma suurimatest puudest ning tõtt tunnistades on need tõesti SUURED. Puud ise olid keskmiselt 1000 aastat vanad, osad olid nooremad osa vanemad, kõige vanem ja seega ka kõige suurem oli 2500 aastat vana puu. Pildid ei anna puude õiget suurust välja aga siiski võibolla natuke.





Pilt puust ja minu kursavennast on küll suht nadi aga samas näitab ära küll, kui suur see puu tegelikult on. Suured puud olid muidu toredad aga jama oli see, et kuna osad neist on seest tühjad siis oli nende õõnsusi kasutatud näiteks õlle joomise kohana ning prügikastina ning pargi hooldajad pole seda vist eriti tähele pannud. Mis oli omapärane seal veel oli see, et kuna kogu piirkond on suht turistidele orienteeritud siis on sinna tehtud inimestele väga mugavad teed ja trepid kus kõndida, samuti sillad, sest kogu see ala on üsna künklik. Siia panengi veel juurde paar pilti teedest ja sildadest, mis on turistide jaoks tehtud, et nad ikka paremini saaksid suuri puid vaatama minna.



Samuti olid noorematele puudele pandud ümber aiad, et igasugused nõmedad neid näppima ning koore sisse asju lõikama ei pääseks.



Tagasiteel sattusime päris ilusa päikeseloojangu vaate peale ning siis tegin ka pildi oma kolmest reisikaaslasest, kes selleks ajaks olid omadega läbi nagu läti rahad ning vaevalt suutsid oma jalgu edasi liigutada, kuna päeva jooksul oli ikka parajalt trampimist olnud.



Viimaks pimedas tagasi külastuskeskusesse jõudnud, otsustasime me igaks juhuks üle vaadata ka kohalikud poekesed, et äkki on midagi lahedat kodustele saata. Ühest suveniiripoest leidsime aga hoopis ühe kihvadega kitse pea - ja seda kohe päris tõsiselt, nimelt elutseb Taiwani saarel selles piirkonnas kits kellel on ka kihvad. Kahjuks olen ma selle kitse liigi nime ära unustanud aga kui see mulle meelde tuleb siis panen selle kindlasti blogisse üles kui hakkan kirjeldama Taiwani loomi ja linde.



Panen siia veel üles paar pilti mägedest ning Ali-Shani külastuskeskusest.



Mõlemad pildid on tehtud siis kui olime taksoga kahe pilvekihi vahel.



Külastuskeskus:

Pühapäev, 12. aprill 2009

Taksoga mägedesse - miks mitte

See reis sai ette võetud selle aasta jaanuaris aga kuna ma olen väga laisk blogija olnud siis pole sellest siiani midagi kirja pannud.
Kui kogu asi nüüd ausalt ära rääkida siis sai see reis algus mu jaapanlasest kursavenna Tsukasa ideest minna Chia-Yi`sse jalgrattamatkale, mis aga "töö käigus" muutus sujuvalt Ali-Shani ja Yü-Shani rahvusparkide külastamiseks. Algselt plaanisime siis kolmekesi (Tsukasa,Claudius Austriast ning mina) minna lihtsalt Chia-Yi`sse ning vaadata sealseid vaatamisväärsusi jalgrattaga kuid hommiku vara kohale jõudes selgus, et jalgrattarent asub mitte linnas sees vaid mingi 5 kilomeetrit linnast väljas ning bussid sõidavad sinna kord kahe tunni tagant. Seega ei oleks me eriti asjaliku jalgrattareisi sealt välja tulnud. Asja üle järele mõteldes otsustasime minna rongijaama tagasi ning sõita rongiga Ali-Shani rahvusparki, millest aga ei tulnud midagi välja sest raudtee oli maavärinas kannatada saanud ning rongiga sinna ei saanudki. Küll aga olid rongijaama ees sellised käbedad tädid kes kippusid meile kohe pakkuma taksosõitu Ali-Shani ning alguses ikka üsna jubeda summa eest (nad tahtsid selle eest mingi 5000 taiwani raha) kui aga huvi ei tundnud siis nad alla ka ei andnud, ning lõpuks saime hinna 500 taiwani dollarini näo pealt ning tädi otsis meile juurde ka neljanda inimese kelleks osutus oma praktikat lõpetav mailaislane, kui palju tema käest küsiti ei tea. Siis toppis tädi meid oma taksosse ning sõit läkski lahti - õigemini kuni mingi peatuseni kus meid topiti teise autosse mida juhtis üks üsna "huvitava" sõidustiiliga vana. Sõidustiili huvitavus seisnes selles, et ta gaasipedaalil jalga paigal ei hoidnud - oli kaks võimalust, kas gaas põhjas või ei puuduta seda üldse. Ning niiviisi siis sõitsime mägedesse - sõitma mööda serpentiine. Mina olin üsnagi hämmastunud, et mul süda eriti pahaks ei läinud ning keegi meist ei üritanudki "jaaku kutsuma" hakata.
Umbes poolel teel tegime ühe väikese peatuse söögiks ja joogiks (nagu selle juhiga oleks julgenud midagi süüa) sellises "ühe-tänava" külas mis oli ka väikest viisi kohaliku teekasvatuse keskuseks. Need väikesed põõsad mis mäeveerudel kasvavad ongi kohalik kuulus Wo-Long`i tee (selline kuldset värvi tee, väga jube ei olegi).

Edasi sõites hakkas taksojuht huvi tundma kas me tahaksime minna vaatama ka Yü Shan rahvusparki, loomulikult olime me nõus ning maksime selle eest igaüks 100 taiwani raha juurde. Teel tegime nii mõnegi peatuse loodusvaadete nautimiseks (nimelt olime nii mõnelgi korral erinevate pilvekihtide vahel ning saime vaadata pilvi pealtpoolt) ning ka tutvumiseks kohaliku faunaga. Järgnevad pildid ongi siis mägedest, mis siis eestlase jaoks peaks olema suur eksootika.




Teel Ali-Shani juures Yü-Shani poole sattusime tee peal ka kohaliku fauna otsa, nimelt oli üks ahvikamp otsustanud okupeerida ühe teeääres asuva puu ning ka poole teest, kus nad siis möödasõitvatelt inimeselt süüa nuiasid. Samas oli loomulikult välja pandud hoiatus, et loomi ei tohi sööta, millest kohalikel sügavalt savi oli. Pildid on siin siis sildid ahvide kohta ja natuke ahve kah. Kuigi tegelt peaks neid vist siiski pärdikuteks nimetama, sest liigi nimi on Taiwani Makaak, kuid selle klasssifitseermise jätaks ma siiski zooloogidele.











Peale ahve jõudsime Tanaka hõimu külastuskeskuse juurde Yü-Shani rahvusparki - õigemini sinna lähedale, kuna aga mingi 4 tunni pärast hakkas pimedaks kiskuma siis otsustasime mitte jalutada päris keskusesse välja, mis asus umbes 2 km kaugusel ülesmäge, autoteest eemal. Tegime väikeses keskuses natuke pilte ning suundusime tagasi Ali-Shani poole, millest aga täpsemalt juba järgmises blogikirjes.

Kes aga tahab näha rohkem pilte ahvidest ja sellest reisist, siis neid saab näha siis kopeerige see link lehitseja aadressiribale (miskipärast ei ole ma saanud linkide panemist siia veel korralikult tööle.)
http://www.facebook.com/album.php?aid=54005&id=826013916&l=322a454e56

Reede, 10. aprill 2009

Igahommikune kung-fu (või siis tai-chi)

Kuna viimasel ajal on käidud hommikuti või siis öösiti jooksmas siis on nähtud ka üht-teist taiwanlaste hommikustest harjumusestes. Üheks nendeks paistab osadel inimestel olevat alustada iga hommikut päikesetõusul tai-chi harjutustega(see on siis mingi poole kuue paiku). Kuna ülikooli campus paistab siinpool suuremat teed olevat ainuke haljasala siis tulevad ka ümbruskonna kohalikud vanad siia oma harjutusi tegema - kes siis käib staadioniringe kes aga tegeleb muude asjadega. Tavaliselt käib see kung-fu värk gruppidena ning kaasa tuleb ka hunnik hiina muusikat mida õnneks lastakse väga vaikselt. Samas võib leida ülikooli territooriumil harjutamas vähemalt 4 gruppi hommikuti - kahjuks on suurem osa neist vanemad inimesed, sest noorte huvi paistab piirduvat põhiliselt raskekujulise pesapallihaigusega (see on tegelikult ikka päris jube kui fanaatilised võivad kohalikud pesapalli, mis ausalt öeldes on üks üsna igav mäng, suhtes olla), muud spordialad on rohkem aja täiteks siin ning nendega tegelejatesse suhtutakse kui veidrikesse. Mis aga puutub tai-chi`sse (või kung fu või mis iganes) siis karmimad vanad tegelevad asjaga üksi ning päris edukalt. Panengi siia üles paar pilti ühe venna hommikustest harjutustest.