reede, 20. veebruar 2009

Uusaasta Taipeis

Et nagu osa lugejaid on tähele pannud ja mulle seda ka maininud paistab mu blogi olevat jällegi ajast maas - nähtavasti olen ma lihtsalt liiga laisk kirjutaja kuid üritan siiski tasapisi oma vigu parandada.
Meie uusaasta ei ole siinkandis mingi eriline suur püha (no pidupäev on ikka, sest kes see siis laseb käest võimaluse pidu pidada ning ilutulestikku lasta, viimase kohta ilmub varsti ka üks jutuke) siis otsustas üks seltskond meie koolist siis suunduda Taipeisse vaatama kuulsat Taipei 101 ilutulestikku, mida korraldatakse siis maailma kõrgeima valmisoleva hoone pealt. Kuna aga osad tegelased (nende hulgas ja mina) jäid otsustamisega natuke hiljapeale siis oli meil algul mure bussipiletite hankimisega. Nimelt on siinkandis odavam sõita bussiga kui rongiga ning seda kohe paar korda odavam. Samas on jällegi tavaline rong odavam kiirrongist, mille hinnaks 303,1 kilomeetri eest on natuke alla 450 krooni samas kui bussipileti eriti mugavasse bussi võib saada natuke rohkem kui 70 krooni eest. Õnneks saime bussipiletid ning kohtusime ülejäänud kambaga kes oli tulnud eriti varajase bussiga (väljusid Tainanist kell 04.30). Kuna Taipei on päris suur linn siis seal õnneks on ringi liikumiseks korralik metroo ning kuna kesklinn on seal väga välja venitatud (täpsemalt on paistab seal olevat rohkem kui üks keskus) siis oli meil natuke aega enne kui suundusime Taipei 101 juurde, kus siis peamine ilutulestik pidi algama. Kuna ilm oli hommikupoole vihmane olnud siis üks meie seltskonna liikmetest oli suutnud astuda sügavasse poriloiku siis suundusime metroopeatuste vahele ehitatud kaubanduskeskusesse - täpsemalt öeldes oli antud juhul tegemist siis metrooliinide peale ehitatud kaubanduskeskusega mille alt sõitis läbi rong ja peal oli hoopis autotee. Peale ostude sooritamist suundusime siis ilutulestiku paiga poole, mis õnneks tänu metroole läks üsna kiiresti. Metroos võib leida ka mõningaid päris kummalisi silte - mida juba ka eelmine aasta märgitud sai, nimelt on rongi sisenemine korraldatud maha märgitud liikumisradadega ning "metroovõmmid" (või miskid muud kahtlased mundris ametimehed) ei lasknud inimesi enne rongi sisse kui kõik on välja tulnud, mis Taiwani kohta on päris hea sest siinkandis on tavaliselt enne igale poole enne sisse trügida kui teised välja jõudnud on, kuid sellest teen ma miski aeg eraldi jutukese. Samas hoopis huvitavam asi on see, et seal on metroos olemas eraldi ooteala naistele öisel ajal. (selle kohta ka pilt).


Kohale jõudes aga sattusime juba metsiku rahvamassi otsa ning meil võttis ikka parajalt aega, et leida midagi süüa. Söömiskohta otsides sattusime peale ka ühe maja hoovis peetavale „lõvitantsule“, mille kohta ma varsti riputan üles ka ühe video. Kuna eelmisel päeval sai parajalt pilte tehtud siis ühel hetkel otsustas mu fotoka aku tühjaks saada. Et seda lahendada suundusin ma Mitsukoshisse läbirääkimistele, et seal töötajatele selgeks teha aku laadimise olulisust. Esimene osutus lihtsaks kuid aku hilisem tagasi saamine ei olnud aga nii lihtne, sest muidu kella 23.00 avatud kaubamaja otsustati sellel päeval hoopis kell 22.00 ning seega pidi akut tagasi hankides pidama maha pika jutu turvameestega ja poe töötajatega kes sealt kell 22.15 ära joosta üritasid kuid õnneks suutsin ma neid veenda, et ma ei taha poodi paljaks varastada või röövida ning sain oma aku koos laadijaga tagasi. Meie seltskonnal oli kogunemiskohaks valitud Taipei 101 hoone lähedal asuv haljasala, mis oli loomulikult paksult inimesi täis – nagu ka kogu linn seoses aastavahetusega. Ilutulestik ise ei olnud eriti muljetavaldav kuna nähtavasti olid meil ootused liiga kõrged. Peale ilutulestikku lagunes meie seltskond väikest viisi laiali kuna osad otsustasid minna sõpru külastama ning teine osa läks süüa otsima, mis osutus parajaks nuhtluseks. Sest meie üllatuseks olid suurem osa söögkohtadest kinni pandud ning metroo sõitis ka viimaseid kordi, kuigi alguses oli meedias teatud, et kogu värk töötab terve öö (viimane rong sõitis kell 03.00) ning peale seda hakkasid asjad uuesti liikuma alles kell 6 hommikul. Meie jõudsime üsna läbikülmununa (no vähemalt osad meist - mina ei saanud aru, kuidas 12 kraadi saab olla jubedalt külm) lõpuks metrooga rongijaama juurde kus siis mõtlesime läbi astuda McDonaldsist, sest see oli ainuke koht milles me kindlad olime, et sealt süüa saab. Kummalisel kombel otsustati aga ka see kell 04.30 kinni panna (kuigi ukse peal oli silt, et 24h avatud) ja kõik inimesed sealt välja visata, võibolla oli asi selles, et kohalikud otsustasid seal magama heita selle asemel et rahulikult õgimisega tegeleda ning edasi minna. Seega otsustasime meie, et vaatame, äkki leiame võimaluse kuhugi edasi minna. Kuna aga kõik kohad olid kinni siis otsustasime hoopis minna bussijaama ning vahetada oma tagasisõidupiletid varasemate vastu mis kummalisel kombel ka õnnestus. Veel veidramaks aga osutus buss millega me tagasi sõitsime sest see oli pooltühi - ja seda uueaasta hommikul. Bussis oli aga bussijuht vist konditsioneeriga liiga palju mänginud - nimelt ei saanud reisijad seda enam enda pea kohalt kinni panna ning bussis oli külmem kui õues, mis oli hakanud tasapisi üles soojenema ja näitas juba 16 soojakraadi. Tagasisõidust keegi suurt midagi ei mäletanud sest olime otsustanud magama jääda. Tainanis olles aga selgus, et busside lõpppeatus on hoopis mujal kui algpeatus ning pidime veel ennast rongijaama vedama, mis võis tüdrukutele väga raske olla sest nad olid ikka veel läbi külmunud ja väga väsinud ning järgmisel päeval seletasid, et nad rongijaamani jalutamisest suurt midagi ei mäleta. Rongijaamas pidime veel pool tundi rongi ootama sest ega igas peatuses peatuvad rongid siis nii tihti sõida nagu eestis elektrirongid (siin liiguvad nad tavaliselt mingi kord tunnis, tihedamatel aegadel 3 korda tunnis aga inimesi on oi-oi kui palju aga sellest pole hullu sest kõik sõidavad niikuinii rolleritega). Piltidest veel niipalju, et varsti viskan üles ka video Taipei ilutulestikust ja Lõvitantsust, mida me seal märkasime.









teisipäev, 10. veebruar 2009

Prügimajandusest Tainanis

Kui meil Eestis peaks inimesed teoreetiliselt tegelema hoolsa prügisorteerimisega (millega aga tavaliselt ei tegeleta ning prügiautod kallavad kogu sodi niikuinii ühte kasti) siis Taiwanis erilist prügi sorteerimist ei ole. Eraldi lähevad prügist ainult pakendid ja patareid, mis siis peaks pandama eraldi kastidesse. Mis puutub patakatesse, siis seda tõesti tehakse kuid pakenditest paistab paljudel täiesti savi olevat ning need rändavad siis ikkagi üldistesse prügikastidesse. Samas on siin ka olemas omad prükkarid kes siis pakendid suurest prügikastidest välja tirivad ning topivad need oma kottidesse (tõenäoliselt saab nende eest kuskilt raha kuid seda ei ole eriti kerge välja uurida ning saadav rahasumma on ka nii väike, et asjal pole erilist mõtet).
Teiseks suuremaks omapäraks linnas sees on prügikastide täielik puudumine, mitte lihtsalt neid ei ole vähe nagu mõnedes Eesti linnades, kus prügikasti leidmine võtab rohkem aega kui kuuvarjutuse ootamine. Vaid prügikaste lihtsalt ei ole! Prügi korjamise süsteem käib siis nii, et iga majapidamine korjab oma prügi kokku ning iga õhtu kindlal ajal sõidab mööda prügiauto (tekidades helisid, mis natukene meenutavad Mozarti "Für Elise" nimelist teost mängituna eriti vanakooli mobiiltelefonil) ning siis jooksevad kohalikud oma prügikotiga selle auto juurde ning viskavad oma koti sisse või annavad tagaluugi peal seisva mehe kätte, kes selle sisse viskab. Sellise korjamise põhjusena on kohalikud välja toonud rottide leviku piiramise (mis selles mõttes on kasulik, kuna soojas kliimas rottidel parem elu) ning neil paistab olevat õigus sest mina olen ainult 2.5 korda rotti näinud (2.5 sellepärast, et mul ei olnud ühel korral prille ees ning ma ei saanud olla kindel kas tegemist oli suure hiirega või eriti pisikese rotiga). Lisatud pilt on udune sellepärast, et see sai tehtud jooksu pealt.

esmaspäev, 2. veebruar 2009

Teine Anpingis käik ja ööturg uuesti

See väike reisike toimus kuskil detsembri keskpaigas kuid ma olen suutnud olla nii andekas unustaja, et sellest kirjutada ei tulnud mul pähegi. Seega kui kõik ausalt ära rääkida siis lugu järgmine - kuna mul ja ühel koolivennal Austriast oli plaan minna hankima kodustele jõulukinke siis tuli mulle meelde Anpingi vana ostutänav, kus siis oli võimalik hankida igasuguseid turistivärke. Et sinna minna hankisin ma ühe turismikaardi hotellist (mis ette öeldes ei vasta eriti tegelikule linna plaanile) ning ühel neljapäevaõhtul suundusimegi rolleriga Anpingi otsima (mis osutus oodatust tiba keerulisemaks). Varasemalt samal päeval tuli aga mulle meelde, et mu koolivend polnud kunagi varem rolleriga sõitnud, seega oli vaja kõigepealt talle selgeks teha kuidas asi töötab - mitte et seal midagi keerulist oleks aga lihtsalt kaks pisikest ratast paistavad olevat natukene ebastabiilsemad kui suuremad rattad tsikli või jalgratta puhul. Rollerisõidu õpetamine käis siis niiviisi, et leidsime ühe üsna eraldatud tänava ning seletasin millist käepidet tuleb keerata, et edasi liikuda ning millist kangi vajutada, et seisma jääda ja lasin ta rolleriga tänava peale lahti. Ise aga jooksin järgi ning vaatasin, et ta kuhugi päris seina või mingi muu sellise asja otsa ei sõidaks. Rollerisõit tunniga selgeks tehtud asusimegi kahekesi sama rolleriga Anpingi poole teele ning lootsime, et kaardist ikka mingit kasu ka on. Kohale jõudsime pärast paari eksikäänakut ja valearvestust seoses kaardi mõõtkavaga ning faktidega, et osa "väiksemaid" tänavaid oldi lihtsalt kaardi pealt ära unustatud, kuid sellest murest sai üle kohalikelt abi küsides, sest üldiselt ollakse siinkandis ikka üsna abivalmid. "Vanal tänaval" aga saime järgmise üllatuse - nimelt suurem osa turistivärkidest oli seal neljapäeviti kinni ning leidsime ainult paar poodi, mis olid avatud ning nendeski oli kehva valik ning tingida ei saanud eriti (märge: siin on alati võimalik kohalikega kaubelda, seda nii turul kui ka kõiki muid asju ajades). Sealt ära sõites aga sattusime peale ühele hiina ooperi etendusele, millest ma miski aeg ka lühendatud video üles panen, sest tavaline video oleks liiga pikk. Tagasitulles pidime minema läbi ööturult aga kuna kaart oli selline nagu ta on siis leidsime ööturu üles alles kohalikega rääkides ning seda ka pooljuhuslikult. Ööturu kindlaks tegemiseks kõide asjalikum moodus on vaadata kus on väga palju imelikke lippe, valgust ning 5 korda rohkem rollereid kui mujal. Ööturul saime kokku ühe Claudiuse (koolivend Austriast) tuttavaga, kes mingi imeliku juhuse läbi oli sattunud aastaks Soome vahetusõpilaseks ning oskas natuke soome keelt - ausalt üles tunnistades oli natuke veider tunne keset ööturgu Taiwanis rääkida kohalikuga soome keeles. Antud ööturg oli siis kõige suurem - mitte, et see ka midagi erilist oleks olnud aga siiski. Samuti leidsime hea näite kummalistest toodetest - nimelt pakutakse siin teed piimaga aga mitte topsidest vaid hoopis KILEKOTIST!!!
Piltidena on siis üles pandud ööturu väiksema rolleriparkla üks osa.



Siinkandis on kohalikel kalduvus ka välja mõtelda huvitavaid inglisekeelseid silte, sellel teemal miski muu aeg pikemalt aga praegu viskan siis üles ühe nahktoodete müügikoha pildi, kus asjadel ikka "tõeline naha maitse" on.



Kunagi ma kirjutasin ühe blogikirje ka teemal, et lemmikloomad on siin igalpool - see kehtib nähtavasti ka ööturu müügilettide kohta, sest see valge asi pildi peal on koer.



Nagu eelpool mainitud tehti ööturul ka teejooke, mida siis pakuti kilekotis, piltidena panengi siia üles siis putka kus jooki sai, kuidas kogu kraam valmis tehti ning mismoodi see siis lõpuks välja nägi.





Jõuludest siinkandis

Nagu mitmed lugejad on juba märganud olen ma viimasel ajal olnud väga laisk blogija - püüan siis asja parandada ning jõuda praeguse aja lähedale ning seetõttu alustangi jõuludega, ehk kirjeldusega sellest mida siis jõulude ajal tehtud sai.
Taiwanis on jõulud selline rohkem imporditud nähtus - kuna suures osas paistavad kohalikele eeskujuks olevat Ameerika Ühendriikide kombed (seda eriti pesapallihulluse suhtes) siis on siin ka jõulud lihtsalt üks võimalus inimesi rohkem tarbima ajada. tavaliselt algab juba novembri alguses pihta päkapikumütside kandmine ning õudne jõulumuusika kaubanduskeskustes (õnneks on see igastahes vahelduseks töötajatele, kes on tavaliselt sunnitud kuulama terve tööpäeva ühte ja sama ebameeldivat lugu).
Muule kambale, tavaliselt nendele kes peavad ennast kas kristlasteks või on lihtsalt välismaalased on jõulud aga natuke muu tähendusega. Paljud lähevad jõulude ajal kirikusse (eriti katoliiklased) ning tihtipeale neil jõulud sellega piirduvadki. Osa tegelastest aga on iga aasta otsustanud korraldada sellise jõulupeo moodi asja - umbes nagu Eestiski ettevõtete ja igasuguste organisatsioonide puhul. Korraldamise kohaks oli jällegi KTV (karaoke koht - kus saab peo moodi asjaks üürida terve ruumi ning seda koos toitlustusega - nii palju kui süüa jaksad 3 tunni jooksul) ning jagasime kaasa toodud võltskuuse (mis mul 5 päeva ühikatoas vahtis) alt kingitusi koos ühe omapärase mänguga. Mäng ise selline, et igaüks tõi endaga kaasa kuni 200 Taiwani Dollari väärtuse kingi ning siis jagati kinkide toojate vahel ära numbrid, mis järjekorras kinki valima sai tulla, kingi valijad pidid otsustama, kas nad võtavad kingi uute kinkide hulgast või "röövivad" kedagi kes oli juba kingi valinud ning see keda "rööviti" pidi endale samal viisil hankima uue kingi. Ühte kinki aga sai "röövida" 2 korda - pärast seda jäi kink omanikule. Peale kinkide jagamist läks jällegi lahti karaoke ning seda hommikuni välja. Panen siia üles ka paar pilti Taiwani stiilis jõuludest.