Pühapäev, 30. november 2008

Toonid hiina keeles


Hiina keelest kirjutasin ma juba varem ning lubasin hiljem siis täpsemalt kirjutada. Et asja täpsemalt seletada, õpin mina hiina keele Mandarini dialekti, mis siis põhineb vanasti Pekingi ümbruses räägitud hiina keelel. See erineb üsnagi suurel määral näiteks Taiwains teise keelena räägitavast Tai-Yü`st mis on siis hiina keele Taiwani murrak, sarnanedes Nankingi dialektile.

Hiina keele põhiliseks omapäraks on siis toonid, mida on mandarini dialektis 4 (võib öelda ka et 5, oleneb kuidas neid lugeda). Toonide kirjeldamine niisama on üsnagi keerukas kuid paberil

Toonid ise on siis järgnevad:

1. toon on siis ühtlaselt jätkuv toon, kus hääle kõrgus sõna ütlemisel ei muutu
2. toon on tõusev toon, kus hääl muutub sõna ütlemisel kõrgemaks ja jääb selleks sõna lõpuni
3. toon on tõusev ja langev toon (ehk siis sõna alguses tõuseb ja pärast läheb alla) - siin sõna ütlemise alguses hääle kõrgus langeb natuke ning siis tõuseb kõrgemale kui enne oli
4. toon on langev toon - ehk siis sõna ütlemisel muutub hääle kõrgus madalamaks
Viimakseks on veel neutraalne toon, millel ei ole vastavat hääle kõrgust ning ilma toonita sõnad on ka lühemad.

Postitusele lisatud pildil on siis ära märgitud kuidas hääle kõrgus peaks muutuma mingit kindlat tooni sõna ütlemisel. Hiljem lisan siia ka paar hiina keele õppimise jaoks mõeldud kodulehte.

Muus osas ei ole hiina keel iseenda arusaadavaks tegemiseks eriti keerukas. Keerukaks muutub asi siis kui tahta keelt hästi osata, sest seda annab igat viisi väänata, kuid see on juba järgmise keelest rääkiva postituse teema.

Kentingi reis vol 3 - ehk hingematvad vaated ja õlletehas

Kentingi reisi teine päev algas üsna "omapärase" hommikusöögiga hotellis, kus me ööbisime. Hommikusöögiks oli siis midagi riisipudru sarnast (just nimelt sarnast aga mitte riisiputru), igasuguseid kohalikke kahtlaseid asju ja loomulikult tofu. Kuna osadele tegelastele paistis see toit nii hirmus siis joosti kiiremas korras hoopis teise hotelli otsa hommikust sööma - kus oli korralik hommikusöök - tekitades sellega korraldajatele hulga hädasid.

Hotellist edasi liikusime me siis rahvuspargi põhiosasse kus saime ringi jalutada natuke mööda ehtsat troopilist loodust, koos karja inimestega muidugi ning vaadata ka päris lahedaid koopaid. See rahvuspargi osa oli siis kohalike jaoks kõige kuulsam ning seda eriti just avanevate vaadete pärast. Täiesti müstiliselt ilusa vaatega kohaks osutus peamine vaatetorn kust sai vaadata siis kogu Taiwani saare lõunaosa ning Vaikset Ookeani, ning see oli paljudele linnainimestele uueks kogemuseks, samas olid aga koopad samuti paarile filipiinlasele sama sorti kogemuseks, sest midagi sellist ei olnud nad elu sees näinud, kui siis ainult telekast. Minu jaoks ei olnud need koopad midagi väga erilist kuid ilusad ikkagi.

Tagasi tulles ei õnnestunud eriti magamisega tegeda - kuigi see oli plaanis, sest öösel jäi jällegi väikese koosviibimise tõttu uni väga lühikeseks. Kuna loomulikult otsustati bussis hakata tegema karaoke laulmisega (tegevus millega siin tegeletakse peaaegu igas võimalikus kohas) ning see ei mõjunud magamisele kohe üldse hästi.

Järgmise sammuna käisime läbi kohalikust õlletehasest, mis oli küll väga kena kuid meile ei näidatud mitte õlletootmist vaid läbi klaasseina õlle tootmise masinaid. Õnneks pakuti esimesel korrusel tasuta õlut, seda küll pisikestest topsidest kuid jagati seda nii palju kui ise juua tahad. Fakt millest Horvaadi tudengid kohe kinni haarasid ning kulistasid õlut nii kuidas jaksasid, pärast aga olid kogu tunniajase tagasitee pooleldi istuvas asendis, et põit mitte liiga palju põrutada, sest peldikusse nad enne ärasõitu ei jõudnuki.

Reis lõpp oli suhteliselt sündmustevaene jõudsime oma kooli territooriumile tagasi ainult pooletunnise hilinemisega, liikudes pärast edasi sööma ja siis magama, sest suurem osa inimestest oli üsna väsinud.

Pildid reisi teise päeva kohta panen üles miski aeg hiljem.

Neljapäev, 20. november 2008

Kentingi reis vol 2 - ÖÖTURG







Nagu eelmises blogikirjes kirjutatud jätkus meie reis Kentingi rahvusparki ööturu külastusega ning sealt söögi hankimisega. Kui hakata võrdlema erinevaid ööturgusid siis see erines seninähtutest kuna kogu linn oligi üks ööturg ning peatänav oli nii paksult rahvast täis, et autod ja bussid ei saanud enam korralikult sõita vaid pidid suurema osa ajast andma signaali ja liikuma edasi umbes sörkiva inimese kiirusega, sest nii väikeses kohas ometigi ei ole ju mingeid kõnniteid.
Ööturul võis osta söögiks pea igasuguseid asju alates ülearenenud homaaridest (mis olid ikka tõsiselt suured) lõpetade kenade restoranide toitudega (mis olid restoranide ees piltidel). Samal ajal toimusid erinevate lõbustusasutuste ees kliente meelitavad etendused üsna suure hulga vähestes riietes naisterahvastega (tavaliselt päris kenadega ka). Ööturul sai mulle selgeks, et maailm on ikka üsna väike - nimelt kohtusin seal samuti Tainanis elavate eestlastega, kes olid ennast nädalavahetuseks sinna sättinud.
Ööturul oligi suureks raskuseks see, kus kohast ja mida hankida söögiks, sest valik oli liiga suur ning mõningal juhul ka mitte eriti isuäratav - nimelt mulle kohe üldse ei maitse paneeritud kanapekk (just pekk, mitte liha) või tofu (viimane seetõttu, et sattusin ühe korra sööma haisutofut ning see ei olnud kohe üldse maitsev). Peale ööturul õhtustamist suundusime oma hotelli kus ajasime kuni varahommikuni juttu sest hotell oli liiga kaugel, et minna tagasi ööturule või kuhugi mujale välja. Mismoodi nägi aga välja järgmine päev sellest juba muul ajal.
Piltide kommentaariks lisasin siia paar pilti ööturult ning pildi Mariast ja Sanderist suure kalaga (minu arvates miski hai liik). Samuti pildi andekamat sorti T-särkide paarist.

Kentingi reis vol 1 - ehk Aasia ujumisstiilid






Osa siin blogis olnud asju on parajalt hilinenud nagu ka see ja tõenäoliselt ka paar järgnevat postitust Kentingi rahvuspargi külastuse kohta mis toimus minu mäletamist mööda oktoobri keskpaigas.
Reis ise algas siis laupäeva varahommikul - või õigemini pidi hakkama laupäeva varahommikul kuid nagu alati jäid igasugused tegelased üsna põhjalikult hiljaks. Kusjuures siin võib julgesti tõmmata paralleeli filipiinlaste (ehk filipiinode) ja Lõuna-Eurooplaste vahele, kellele mõlemale meeldib "natukene" hiljaks jääda. Seega kella 6.45 asemel väljusime hoopis kell 08.00, mis minu arvates oli isegi hästi - kuigi tiba keerukas oli püstijala magada. Reisi esimesest poolest suurt midagi ei mäleta, sest tegelesin magamisega. Ning ega seal midagi erilist ei toimunudki, peale linnast välja sõitmise. Ümbes kell 9 pargiti buss ära ning saadeti meid hommikust sööma - õigemini anti toit kätte söömiseks. Siis uuesti aga magama. Peale seda oli peatus vaatamaks Taiwani vanimat majakat - oli mäe otsas, ilus ja valge. Ning vaatamaks eriti vingeid loodusvaateid - nende kohta võib julgelt öelda, et olid kogu bussis loksumist väärt (kuid need ei olnud ainsad loodusvaated mida imetleda). Peale seda oli meil söögipaus - sellises ehtsas Taiwani söögikohas. Serveerimine on siis selline, et igaüks saab endale topsi, taldriku, kausikese, lusika ja söögipulgad. Siis pannakse laua keskel olevale pöörlevale kettale muud toidud ja igaüks võtab niipalju kui soovib (muidugi arvestades ka ülejäänud lauas istuvate inimestega - mida mõned aga siiani ei ole selgeks õppinud). Toidu kohta tuleb siiski öelda aga seda, et viimane vajab natuke harjumist. Söök lõpetatud suundusime edasi vaatama järgmisi loodusvaateid mis olid veelgi vingemad kui need mis olid majaka juures samuti saime lähedalt näha vanu vulkaanilisi kivimeid - mis sarnanesid Islandil nähtutele kuid olid ei olnud mitte musta värvi vaid hoopis beežid. Sealt edasi minnes jõusime lõpuks ka randa - üsna suur ja ilus rand vaikse ookeani ääres ning paljude inimeste õnneks ei olnud seal ka väga suuri laineid. Kuna ookeani vesi on ikka kõvasti soolasem kui meie Läänemere nimelise järve vesi siis olid sinna pandud ka 10 taiwani dollariga töötavad "duššinurgad" mis siis teoreetiliselt pidid olema kasulikud siis kui soovid ennast mereveest puhtaks pesta - mure lihtsalt selles, et suurem osa neist ei toiminu ja pidime ootama pikalt-pikalt järjekorras peale meres käiku. Rand ise aga oli väga kena ja Taiwani kohta üllatavalt puhas ja vähese rahva hulgaga - sest siinsete jaoks on juba sügis ning "normaalsed inimesed" enam vette ei kippunud ka samas tuleb öelda kohalike ja ka väga paljude muude Aasia elanike kohta, et nad ei oskagi ujuda - no kohe üldse ei oska. Seega ujuma minek toimis suuremat sorti "heliefektide" saatel, sest ometigi ei tahetud sinna minna. Kuid sellest polnud hullu sest "aitajaid" oli küllaga, kes inimesed lihtsalt vette viisid. Kõigepealt viisid ujuda oskajad tüdrukud vette - suurepäraste heliefektide saatel ning loomulikut täies riietuses ning siis otsustasid tüdrukud kätte maksta ning tirisid kohalikud kutid vette, mis oli ka üsna naljakas. Praktilisest seisukohast - suutsin õpetada ühe vietnami tüdruku ujuma - no peaaegu - nii, et ta enam uppumisega ei tegelenudki. Kahjuks lasti meil nautida rannamõnusid suhteliselt vähe, sest pidime edasi minema Kentingi linna - kus siis saime endale hankida õhtusöögi kohalikult ööturult, mis põhimõtteliselt võtab enda alla kogu linna.
Lisatud piltidel on siis vaade majaka juurest,

Pilte teisest Kaohsiungi reisist











Nagu enne lubatud panen siis üles paar pilti teisest Kaohsiungi reisist.

Siin on siis paar pilti võetud pilvelõhkujast vaateplatvormilt, et näidata kui suur osa linnast on lihtsalt sadam - tegemist on Taiwani suuruselt teise sadamaga ning see on ka ülemaailmses mõistes päris suur sadam. Samuti on paar pilti tänavatest, mis siis on väga-väga laiad, kuid kus eriti suurt liiklust näha ei olnud.
Üks pilt on konteineritest tehtud moodsast kunstist, üks pilt saare peal olevatest väikestest majadest, üks suhteliselt nirust avalikust rannast. Samuti võtsin pildi peale uuema ja kenama praami, mis saarele viis (see on see kahekordne - mõlemast otsast ühesugune) ning ühe veel vanema paadi, millega me oma õnneks ei sõitnud.
Üks pilt on aga sellest kuulsast puuviljast, mille söömiseni me ei jõudnudki.

Kolmapäev, 19. november 2008

Kuidas teist korda Kaohsiungis käidud sai





Nagu enne lubatud kirjutan siis teisest Kaohsiungis käigust. Kuna ühest õhtusest külastusest jäi linna jaoks väheks ning klubisse sissepääsu hind oli ka oodatust suurem siis läksime järgmine nädal lihtsalt linna uurima. Algul oli meil plaan minna kolmekesi kuid üks tegelane sai viimasel hetkel teada, et ta grupitöö kestab liiga kaua ning meiega keskpäeval ühineda ei saa. Seega oli lõpuks läksime kahekesi toanaabriga Svaasimaalt, kelle eesnimi on Nkosilenhle (hääldamisest: kui "n" ja "h" on koos tuleb seda hääldada umbes sellise helinaga nagu susisev kass veetünnis). Välja läksime suhteliselt varajase rongiga ning kohale jõudes oli meil esimeseks plaaniks teha "väike" jalutuskäik linna suurima (ja maailma kõrguselt 13`nda) maja juurde, kus sissepääs maksis küll 100 dollarit aga selle eest saime ilusti 75 korruse vaateplatvormile (majas sees kahjuks)ning kohe ausalt tuleb tunnistada, et sealt avanev vaade oli seda väärt - juba ainuüksi sellepärast, et aru saada kui suur see linn tegelikult on. Lisan pärast ka paar pilti majast ja vaatest.
Peale väljumist otsustasime minna sadamasse, et siis siirduda linna ees olevale saarekesele, kus asub Kaohsiungi avalik rand (mitte just kõige puhtam) ja ka linna kaks vanemat rajatist - üks kindlus ja üks majakas. Sadamasse minnes avastasime, et sealt sadamast (loe praamipeatus - sest suurem osa linna mereäärsest osast kujutab endast ühel või teisel moel sadamat) käib praam iga kahe tunni tagant ning viimane läks ära alles 20 min tagasi. Siis küsisime kaardi ja läksime natuke elavama liiklusega praamipeatust otsima kust siis käivad paadid natukene tihedamini. Sinna jõudmine oli aga omaette lugu - nimelt olemasolev kaart oli loomulikult hiinakeelne ning pahumpidi nagu kõik hiina stiilis kaardid (kaartide kohta kirjutan hiljem natuke põhjalikumalt). Peale väiksemat sorti seiklemist ning liiga varast ära keeramist (sest kaardil ju ometigi ei olnud "väikeseid tänavaid" märgitud). Tänavatega on siin üldiselt selline lugu, et igal tänaval on oma Ida- osa ja Lääne osa ning tavaliselt ka siis number juures, et näiteks 3. Ida-Chimei tänav ning siis alles tuleb maja number. Selle käigu ajal leidsime ka kõrtsu nimega "Siga ja Vile", mille pildi ma ka üles laadisin. Nimi sellepärast huvitav, et see esineb ka raamatus nimega "Härjapõlvlaste Kaitseala". Uude praamipeatusse kohale jõudes tundsime mõlemad ennast juba kergelt praetuna (või siis hautatuna) sest meie "rõõmuks" ei olnud taevas ühtegi pilve ning lõunamaine päike laksas täiega. Paat millega me siis saarekesele läksime oli suhteliselt uus - ning siin pean ma silmas, et see ei olnud rohkem kui 40 aastat vana - võibolla isegi uuem - seega ka üsna kobe võrreldes mõnedega, mõlema kohta panen hiljem üles ka paar pilti. Saar ise oli üsnagi kena kui me sinna peale 20 minutilist sõitu jõudsime, kohe alguses ronisime siis saare ühes nurgas oleva künka otsa kus siis paiknesid mõlemad kuulsad mälestusmärgid/turismiatraktsioonid või mis iganes nad olid. Kindluse kohta võiks seda öelda, et see oli kindluse kohta üsnagi uus - mingi 150 aastat vana. Samas majakas oli terve korralik majakakompleks - ning selline 150 - 200 aasta vanune aga väga korralikult hoitud. Siin saime jällegi olla natuke aega turismiatraktsiooniks - nimelt sattusime suhtlema paari inimesega Põhja-Taiwanist, kellele meie mõlema nahavärvid olid üsnagi eksootilised ning loomulikult sooviti ka pilti teha. Saarelt ära minnes läksime me alguses valele poole, lootuses natuke ringi vaadata ning siis saame minna tagasi juba teist teed pidi. Siin aga tekkis väike "konks" nimelt ühtegi praamipeatuse/sadama suunas minevat tänavat ei tulnudki ning seetõttu pidime jällegi sama maa tagasi kõmpima.
Paadi peal olles otsustasime, et jalgsi raudteejaama enam tagasi ei lähe, sest koivad juba valutasid ning otsustasime siis minna metrooga. Kaohsiungi metroo kohta tuleb küll öelda ainult kiidusõnu - sest see on väga loogiline ja lihtne (võibolla sellepärast, et seal on ainult kaks liini) samas on see ka väga puhas ja inimesed puhastavad seda kogu aeg. Samuti kord Taiwani metroodes on väga range - inimesed peavad teisi välja laskma alate enne rongist muidu tuleb üks kuri mundriga tegelane ning hakkab ütlema ning rongi sisse saamine on järjekorras, seda valvab ka üks mundris tegelane. Taiwanlaste loogikast kuhugi minemisel räägin ma hiljem. Metrooga jõudsime ilusti 5 minutiga kohale ning saime rahulikult veel KFC`s kõhu täis õgida ja busse pildistada enne kui rongi peale läksime. Tagasitulles rääkisime rongis ühe tädiga - kes kummalisel kombel rääkis väga head inglise keelt - teatavatest puuviljadest mis tal kaasas olid, sest selliseid polnud meist kumbki näinud. Puuvilja tunti Buddha Pea nimetuse all ning hiina keeles oli selle nimi "sõ džia" . Selle puuviljaga oli selline teema, et selle võis ära süüa alles kolme päeva pärast sest siis oleks see olnud piisavalt pehme söömiseks - samas ei tohtinud seda enam süüa neljandal päeval sest siis ei ole see enam söögiks kõlblik vaid käärib. Ning meie loomulikult suutsime selle ära unustada.
Tagasi jõudsime juba õhtul pimedas ning mu toanaaber oli veendunud et me jalutasime vähemalt 60 km maha. Samas on see vahemaa iga korraga kui ta sellest räägib 5 km võrra suurenenud ning eelmine nädal oli see juba 95 km.
Piltidest lisasin sellele blogile siis vaated pilvelõhkujast lennuväljale ja linnale endale, pilvelõhkuja pildi ja pildi "Seast ja Vilest".

Pühapäev, 9. november 2008

Pildid ülikoolilinnakust ja ühikast




See eriti suur maja värvilisel pildil on ühikas. Üks pilt on lihtsalt linnakusisene tänav ning pilt kus on 2 suurt maja näha - nendest esimene on raamatukogu ning see taga kaugemal olev on ühikas.

Reede, 7. november 2008

Pub or Club ehk kuidas esimest korda Kaohsiungis käidud sai




Esimene reis Kaohsiungi sai ette võetud peale kahe Boliivia tüdruku küsimust: "Do you want to go to the pub in Kaohsiung", pikemalt mõtlemata otsustasime selle kutse vastu võtta ning minna, sest sinna linna ei olnud veel sattunud. Sama päeva õhtul kogunesimegi suurema seltskonnaga Daciao rongijaama - see on selline pisike rongijaam meie ülikooli ligidal, umbes sama suur kui Nõmme jaam, kuid rahvast käib rohkem. Sõit Kaohsiungi kestab tavaliselt mingi tunni jagu ning siis tuleks seal kasutada kohalikku ühistransporti, mis vähemalt metroona on eriti korralik - ning ka üsna uus. Kohale jõudes selgus, et "Pub" ei olnud mitte midagi kõrtsi sarnast vaid Tallinna "Hollywoodist" tiba väiksem ööklubi, kus pilet oli suht kirve hinnaga (vähemalt Taiwani kohta - 700 NTD, ehk natuke üle 200 krooni). Samas eeliseks oli see, et alkoholi oli pileti hinna sees ja NII PALJU KUI JUUA JAKSAD!. Plaan oli jääda klubisse siis asja kinni panemiseni ning siis tagasi tulla esimese rongiga, mis väljub Kaohsiungi jaamast mingi aeg peale 06.00, mida ka tehtud sai. Ööklubi enda kohta saaks öelda, et programm oli päris hea ning joogid oli ka peaaegu, et joodavad - peale ameerika õlle. Tagasi tulles aga tekkis idee, et ei ole mõtet takso peale raha raisata ning toanaabriga tulime jala tagasi - see oli ligikaudu sama tee mis TTÜ juurest Siili peatusse kuid seoses paari eksikäänakuga ning linna kaardi puudumisega tuli sellest natuke pikem maa välja ning meile jõudis kohale, et see ei ole just kõige väiksem linn. Õnneks saime suurema osa oma "jalutuskäigust" rongijaama teha veel pimedamal ajal, sest peale koitu läks tollel päeval ikka väga palavaks.

Teisest Kaohsiungi reisist ning eriti väsinud jalgadest kirjutan hiljem. Siia lisan ka pildikesed toanaabrist valgusfoori juures ja ka esinejatest ööklubis, keda hiina keeles nimetatakse "La Mei" ehk otseses tõlkes "vürts ilus" (mei - peaks käima ka tüdruku kohta, sest "mei-mei" on väike õde), kui kellegil oleks parem tõlge pakkuda siis jään seda hea meelega ootama. Kõige pealmine pilt on aga DJ`st ööklubis.

Neljapäev, 6. november 2008

Kus ja kuidas siis elame


Et mitmed tegelased on küsinud, et kus kohas ma siis elan ning millised on elutingimused siis otsustasin sellest siin natuke kirjutada.

Elan ühikas, mille hind ei olegi eriti kallis, kuid oleks võimalus ka hankida endale oma üürituba ülikooli lähedal ning hinnas eriti ei kaotaks. Ühika hind on natuke üle 12000 Taiwani dollarit nelja kuu kohta ning omaette toa üürimine aga maksaks umbes 4000 Taiwani dollarit kuus. Samas oma toa puhul tuleks iga kord mingi 10 minutit jalutada, et koolini jõuda samas kui ühika puhul seda muret ei ole. Kool ise omab üsna korralikku ning päris suurt linnakut umbes sama suurt kui TTÜ`l kuid ilma metsa osata. Olemas on nii staadion kui ka eraldi jalkaväljakud.

Ühikatuba jagame nelja inimese peale, kes pea igaüks on pärit ise maailma nurgast. Üks toanaaber on kohalik vend (no peaaegu, ta on pärit ühelt saarelt Taiwani lähedalt) nimega Hu (võite ise ette kujutada kui palju nalja selle nimega saab kui põhiliseks suhtluskeeleks on inglise keel). Siis on üks tegelane Vietnamist, nimega Steve (õige nimi on Tran Nguyen Hung, kuid seda ei tarvitata eriti palju) - miks ta Steve on keegi ei tea, olevat öeldud, et ta on näeb välja nagu sellise nimega tegelane. KOlmandaks toanaabriks on Nkosilenhle Svaasimaalt, kes on siin siis ainuke tõsiselt tumeda nahaga inimene terves ülikoolis (va üks kutt Indiast).

Tuba suht korralik aga kööki kui sellist ei ole - köök on terve korruse peale ainult üks, ning loomulikult on selle eest vastutavad kolm vietnamlast, kes siis peavad seda lukus hoidma ning lahti tegema ainult kindlatel aegadel - mille hulka muuseas ei kuulu nädalavahetus. Siiski on sellise köögi olemasolu eeliseks oma toa suhtes, kus sellist asja üldse ei ole ning tuleb alati käia väljas söömas.

Omaette nutikas meetod on välja mõeldud pesu pesemiseks kuid see on teema millest hiljem kirjutan põhjalikumalt.

Ühika juures on veelgi kummalisi asju - vähemalt esmapilgul, kuid samas asjade üle järele mõteldes on asi päris loogiline, miks nii on. Kummalised asjad siis järgnevad:

1) Peldik ja dušširuum ning kraanikauss on ühes kohas koos, et siis lähed ukseavast sisse ning peldik on paremat kätt, duššinurk vasakut kätt ning kraanikauss otse ees. Peldikul - õigemini sellel potiga osal siis on uks ees - vähemalt seegi hea, ning duššinurgal on ka ette tõmmatav ukse moodi asi, et vähemalt teised märjaks ei saa kui pesema minna. Aga millel ei ole ust ees on kogu see kolme kohaga ruum, sellest ka blogi pilt.

2) Ühikal on eraldi meeste- ja naiste pool. Miks see nii on ei ole raske aru saada kui siin on juba paar päeva elatud. Nimelt on seinad kahe toa vahel eriti õhukesed ning kui kõrvaltoas läheb lärmi tegemiseks on seda väga hästi kuulda ka sinna kus ise elad. Seega kui kõrvaltuppa satub mõni paarike siis on nende tegemisi kohe kindlasti kuulda. Samas muidugi see ei välista seda, et kõrvaltoast ei tuleks mingeid imelikke hääli - näiteks on meie toa elanikud üsna veendunud, et kõrvaltoas tehakse vähemalt häälte järgi sadomaso-homo pornofilmi (üritan miski päev neid helisid lindistada ning siis siia üles lisada).

3) Väljaminekukeeld/komandanditund - siin on selline süsteem, et meessoost isikud ei tohi majast lahkuda peale 02.00 ning naised peale 00.00 kuigi välistudengitele on see suht savi ning kogu keeld lõppeb juba kell 05.00, sest esimesed maniakid tahavad siis juba minna hommikusi harjutusi tegema.

4) Pesapall - kohalikele MEELDIB pesapall ning seda just nimelt suurte tähtedega, ning nad loomulikult hakkavad selle mängimisega tegelema nädalavahetusel siis kui päike tõuseb ning seda suure kisaga otse kahe ühika vahelisel staadionil. Kuid pesapallist kirjutan ma miski aeg rohkem.

Siin on veel ka muid kummalisi asju kuid sellest juba järgmine kord.

Öösel turule - aga millal siis veel

See asjake ilmus siis 26.oktoobril, olles viimaseks aripaev.ee´s ilmunud kirjutiseks. Ööturu kohta lisan pärast veel mõningad pildid.

Taiwani reisija kuuleb tõenäoliselt ühena esimestest soovitustest minna sellisesse kohta nagu ööturule, mille nimetus kohe loomulikult paneb mõistatama, millega on tegemist.

Ööturg on kindlasti üks omapärasemaid kogemusi Taiwanis, seda just esimesel külastuskorral sest siis paistab kõik uus ja uudne. Oma põhimõttelt on ööturg nagu turg ikka – koht kus kaubeldakse asjadega, kuid sellega ka sarnasus piirdub.

Ööturgu peetakse nagu nimigi ütleb öösiti – ehk siis kui pimedaks läheb, mis siis siin olenemata aastaajast on umbes 18.00 paiku ning turg avatakse siis umbes tund aega peale seda. Ööturgu võiks kõige lihtsamini kirjedada kui igal õhtul toimuvat laata. Ööturg on tavaliselt kindlatel õhtutel kindlates kohtades ning samas kohas iga õhtu ööturg ei tööta – tavaliselt on ühes kohas avatud turg iga kahe õhtu tagant. Kuna aga tavaliselt tegutseb samas linnas mitu ööturgu on igal õhtul vähemalt üks neist avatud. Iga õhtu on lahti need ööturud, mille jaoks on olemas kas spetsiaalne tänav kindla kaubaga kauplemiseks või suuremate linnade ja turismipiirkondade ööturud.

Väiksema ööturu puhul pannakse lihtsalt üks tänavake koos parkimisplatsiga lihtsalt kinni ning hakatakse kauplema – ning keegi selle peale kisa ei tõsta, et tema nüüd sellel õhtul ei saa oma autoga just sellest tänavast läbi sõita. Ööturul on aga ka üsna suur rõhk mitte ainult asjadega kauplemisel vaid just inimestega suhtlemisel ning meelelahutusel, sest ligikaudu kolmandiku ööturust moodustavad meelelahutusega tegelevad ettevõtjad. Samuti on suur osa toitlustusel – pea iga nurga peal saab osta röstitud kalmaare, tofut ning muid kohalikke delikatesse. Meie mõistes kiirtoitu nagu vorst saia sees siin eriti ei kipu olema – pakutakse ikka kohalikku kraami, mis on oma lõhnadega ja välimusega on kindlaks turistilõksuks.

Kes sööb aastas 80 kg riisi?


See ilmus aripaev.ee`s siis 20. oktoobril, kirjutisele lisasin juurde ka ühe tavalisema roa pildi - see on siis sea- või loomaliha, ei mäleta täpselt kumb see oli. Hind igastahes 55 kohalikku raha - ehk siis umbes 20 krooni.



Aasiasse tulles on paljudel inimestel tihtipeale ettekujutus, et siin süüakse peaaegu kõike. Selles suhtes eriti ei eksitagi sest toiduvalik on tõesti mitmekesine kuid domineerivaks toiduks osutub siiski Riis, suure algustähega.


Mujalt tulnutele paistab alguses tõesti, et kogu Aasia ainult riisist elabki ning muud asjad on lihtsalt täienduseks kaasas. Õnneks asjad päris nii hullud ei ole, süüakse ka muid asju kuid põhirõhk on ikkagi eelpool mainitud toiduainel, nimelt süüakse Wikipedia andmetel Aasias keskmiselt 80 kg riisi inimese kohta aastas, samas Euroopas süüakse seda ainult 10 kg inimese kohta. Samuti näitab selle toiduaine olulisust siinsetele inimestele see, et kui 2008 aasta alguses tõusis riisi hind siis Tai Kuningriik kutsus kokku suuremate riisi tootvate riikide esindajad moodustades sellega Riisi Eksportivate Riikide Ühenduse, et hoida kontrolli all nii tähtsat toiduressurssi.

Riisi tähtsuse heaks näiteks Aasias on see, et hiina keele sõna “fan” tähendab nii riisi kui ka einet, seega kui keegi ütleb hiina keeles: “Wo yao chi fan”, siis tähendab see kas: “Ma tahtma sööma riis” või “Ma tahtma einestamine” - sest selles keeles keegi käänamisega vaeva ei viitsi niikuinii näha!

Riisi peetakse siin nii iseenesest mõistetavaks toiduaineks, et menüüdes on märgitud riis ainult siis kui on tegemist mingi eriliselt valmistatud variandiga. Tavaliselt on menüüs lihtsalt märgitud see kraam mis riisile lisaks antakse, näiteks sealiha juurviljadega kuid riisi kohta pole sõnakestki. Samamoodi on näiteks ülikooli kohvikus kus makstakse ainult muude toiduainete eest aga teatavat teradest koosnevat asja võib aga võtta niipalju kui jaksad.

Seega tuleks Aasiasse sõitjale soovitada harjumist riisiga ning vürtsise toiduga mis paljudele selle maailmajao inimestele on väga südamelähedane. Samuti võiks mainida, et riis ei siin ainult niisama söömiseks vaid sellest tehakse ka erinevaid tooteid – näiteks õlut, paberit ja söödavaid taldrikuid.

Kõnnitee poeks ja auto reklaamiks


See ilmus aripaev.ee`s 16.oktoobril

Aasia linnad on üldiselt sama suurte Euroopa linnadega võrreldes lärmakamad ja värvikirevamad. Seda mitte ainult suure asustustiheduse tõttu, vaid ka kultuuriliste eripärade tõttu, mis eriti avalduvad just reklaamides.
 
 
Siin peetakse täiesti loomulikuks, et igal äril on oma ja loomulikult eriti suur neoonsilt, mis siis näitab millega tegemist on. Mida suurem ja vilkuvam see on, seda parem. Peale selle käib kauplemine otse tänaval – sest sellist asja nagu kõnnitee ei ole ju üldse vaja ning seega viimane loomulikult ka puudub – selle asemel on hoopis poe esimene osa. Ja inimesed, kes tahavad kuhugi jõuda, peavad alati poest läbi minema või jalutama sõiduteel. Põhjuseks on see, et keegi siin maal ju jala ei käi – kõik sõidavad rolleritega.
 
Mis aga puutub poodidesse ning nendest läbi jalutamisse, siis seal on loomulikult kuulda kõikidest kõlaritest, kuidas üks müüjatest pidevalt loeb ette soodushindu  või lihtsalt hindu- seda nad tavaliselt ütlema ei kipu. Samas selline soodukatest teavitamise meetod ei ole ainult kaubatänavate omapära vaid esineb ka suuremates poodides – umbes nagu eestis Selver, kus siis igas osakonnas on keegi, kes räägib mikrofoni, et kui soodsad ikka mõned asjad on. Sellise hindadest teavitamise üheks põhjuseks võib pidada seda, et paljude kohalike elanike arvates on liigne pealetükkivus ebaviisakas.
 
Oma toodete reklaamimine toimub siin üsnagi sarnaselt muule maailmale - traditsioonilise ja varjatud reklaami abil, välja arvatud ehk see, et reklaamijad tunduvad olevat rohkem hasartsete spordikommentaatorite moodi, kes reklaamitavast tootest pöördesse lähevad. Siiski tuleks seoses häälekate reklaamide suhtes eraldi välja tuua selline eriti pisikese pisibussi põhjale ehitatud furgoonauto, millel furgooniks siis reklaamtahvlid, loomulikult valgustatud ning suured valjuhääldid katusel, mis siis pidevalt edastavad valjult reklaamsõnumit, olgu selleks siis soodushinnad kohvikutes või kohalikud valimised.
 
Aga milline kasu sellisest reklaamist on, ei oska küll öelda – tähelepanu tõmbab see aga küll, eriti veel siis, kui see kitsaste tänavate vahel sõidab.

Pildid rolleriparklast



Esimene on siis kohalik "luksusauto" ehk siis eriti karm roller.

Teine aga lihtsalt pilt rolleriparklast, mis asub ühika all. See on siis parkla ainult kaherattalistele sõidukitele ning seda on kaks korrust.

Roller, Roller...... ROLLER – ehk ühistransport Taiwanis

See kirjutis ilmus siis oktoobri alguses aripaev.ee`s, selle teema juurde pöördun ka tulevikus tagasi.

Eestis tuleb tavaliselt ühistranspordile mõeldes meelde trolli nurgas konutav „pumpsik“ või hoolega haisemist harrastav narkomaan siis Taiwanis tuleb selles suhtes esimese asjana hoopis roller, mis siin kannab rohkem pereauto eesmärki.

Siin ning tegelikult üsna suures osas Aasias paistab ühistransport olevat ikka üsna suurte linnade pärusmaa olevat. Taiwanis on sellisteks linnadeks näiteks Taipei ja Kaohsiung, kus süsteem on ikka päris korralik, väiksemate linnade puhul on ühistransport üsna niru. Näiteks selliseks keskmisest tiba suuremaks linnaks on Tainan kus elab umbes 750000 inimest ning selle hulka siis ei ole arvestatud eeslinnu, mille puhul ole aru saada kus lõpeb Tainan ja kus algab mõni eeslinnadest. Väiksem linn aga kohalike sõnade järgi paistab olevat umbes Tallinna suurune. Tulles aga tagasi transpordi juurde siis liiklus on siin üldse omapärane – nimelt koosneb see siiski põhiliselt rolleritest, kuhu vahele siis mõni üksik auto on ka ära eksinud. Ühistranspordi puhul paistab see piirduvat 2 rongi ja 5 või 6 bussiga. Samas siinsetele inimestele kohe kangesti meeldivad rollerid ning nad peavad sellise omamist täiesti iseenesest mõistetavaks nagu mõnedes Tallinna lähedastes asumites auto omamine.

Kui liiklusummikud Eestis koosnevad põhiliselt autodest kus istub sees 1 või äärimisel juhul 2 väga tülpinud olemusega inimest siis liiklusummiku kirjeldus Tainanis on selline, et foori taga ootab 3 autot ning umbes 40 rollerit, kus istub tavaliselt 1 või 2 inimest peal, mõnikord ka kolm. Samuti on kõigil neil ees ninjamaske meenutavad kaitsed, sest selline hordi töötavate rollerite mõju sissehingatavale õhule pole siis ka raske mõista. Üks huvitav lahendus millega paar siinset ettevõtet paistab ka tegelevat on elektrimootoriga rollerid, millega aga kahjuks veel eriti palju sõita ei saa.

Hiina keel – see on imelihtne!!!

See kirjutis ilmus aga miski aeg oktoobri alguses ning samuti ei mäleta ma täpset päeva. Samas oli sellele küllaltki suur vastukaja ning paras hulk kommentaare.

Samas luban, et see ei jää viimaseks kirjutiseks hiina keele kohta ning kirjutan selle kohta miski aeg novembris veel põhjalikumalt. Kirjutis ise aga siis järgnev:

Tihtipeale vastatakse asjade kohta millest aru ei saada, et see on minu jaoks nagu hiina keel viidates siis raskesti arusaadavuse kohta. Samas teevad seda inimesed, kes ei tea keele kohta midagi.
Hiina keele puhul tuleks kõige pealt aru saada, et tegemist ei ole mitte ühtse keelega vaid rohkem nagu hordi teineteisele sarnaste keeltega mida ametlikult kutsutakse dialektideks. Ametlikuna tunnistataksegi neist nii Mandri-Hiinas kui Taiwanis Mandarini dialekti, mis paljude hinnangul on ka üks lihtsamaid.

Siin tulekski aru saada, et hiina keel kui selline ei ole üldse nii keeruline kui asi välja paistab. Alguses kindlasti tundub keerukas kõik see hieroglüüfide osa, et kuidas ikka saab üks märk olla terve sõna eest.

Kindlasti on hiina keelel omad keeruline osa kuid samas on see ju nii igas keeles, eriti veel eesti keeles kus paistab mõnikord olevat rohkem grammatikat kui keelt ennast. Hiina keele keerukamaks osaks tuleks pidadagi neid samu hieroglüüfe, mis tuleb lihtsalt meelde jätta (samas koosnevad need ka tihtipeale suhteliselt sarnastest osadest mis omakorda lihtsustavad meelde jätmist) ning toonid nimelt oleneb hiina keeles sõna tähendus sellest millise tooniga sõna öeldakse, kas tõusva tooniga nagu küsimust eesti keeles, muutuva tooniga (umbes nagu ahaa), langeva tooniga või muutumatu tooniga. Kui sellega valesti öelda siis võib näiteks hobuse asemel hoopis kanepit saada. Sellega ka hiina keele keerukus piirdub.

Nimelt on selles keeles grammatika peaaegu olematu (no natuke ikka on aga mitte eriti palju) näiteks kui keegi soovib rohelist teed siis otse eesti keelde tõlkides oleks see nii: „Mina tahtma roheline tee“ See omakorda vähendab keele keerukust ning lihtsustab õppimist.

Taifuunipühad

See kirjutis ilmus aripaev.ee`s kas septembri lõpus või oktoobri alguses - mitte enam ei mäleta.

Väikese lapsena ootasid koolis käivad lapsed talvel külmaks minnes tavaliselt võimalikult suurt külma, ehk siis külmapühasid. Suureks üllatuseks esineb ka siin midagi sarnast, kuid siin kannab asi nimetust Taifuunipühad.

Külmapühasid vist Taiwanil tõesti eriti olla ei saa, sest talv tähendab siin keskmise õhutemperatuuri langust alla 20 kraadi. Lumest aga ei maksa üldse rääkida – kuulujutt, et üks mees olevat korra näinud kõige kõrgema mäe tipus lund jäi mitmeks kuuks üle terve saare liikuma.

Siin aga on Külmapühade asemel olemas hoopis Taifuunipühad, mida tuleks mõista siis nii, et kui mõni taifuun on tulemas siis pannakse põhimõtteliselt kogu riik kinni, sest ringi liikumine pole soovitatav. Inimesed on suurema osa ajast toas – seda isegi piirkondades, mida torm eriti ei mõjuta ning väljas tundub olevat tavaline tuule ja vihmaga suveilm, seda aga ainult senikaua kui taifuun ise kohale jõuab.

Taifuuniolukorda aga oskavad kohalikud ärikad hästi ära kasutada, nimelt ilmuvad esimeste taifuuniteadetega samal ajal poodidesse suured hulgad vihmavarje, sest siis hakkab vihma sadama ning seda mitte vähe. Samuti ilmuvad poodidesse ka tavalisest suuremad kogused joogivett, kiiresti valmistatavaid toite ning taskulampe. Samuti võib telekast antud perioodil näha 2 korda rohkem reklaame ning ilmateateid.

Omaette äri aga teevad taifuuni ajal koju kohale toimetamisega tegelevad ettevõtted – nimelt tegutsevad nemad olenemata ilmast ikka edasi – vähemalt senikaua kui torm päris otse peale ei tule vaid ilma ainult natuke nõmedaks teeb ja küsivad iga kohale toimetamise eest 3 kordset hinda aga samas suureneb koju tellimiste arv mitu korda.

Seega kui on kuulda kedagi Taiwanil ütlemas „Tai-fun lai-lõ“, siis on teada, et taifuun tuleb ning aeg on valmistuda ostes poest vajalikke asju (näiteks 2 vihmavarju, sest need lähevad niikuinii tormiga katki) ning televaatajatel tuleks valmistuda ilmateadete ja reklaami maratoniks.

Investeerime Taiwani - aripaev.ee 24.sept.

Kui mainida Aasiat investeerimiskohana siis tuleb tavaliselt inimestele esimese riigina päha Hiina Rahvavabariik, mis oma suurusega oleks ka ilmselge valik. Samas ei tasuks ka mööda vaadata teistest kohtadest – näiteks Taiwanist, mis pakub üsnagi ligitõmbavaid võimalusi.


Peaaegu 23 miljoni ning suhteliselt kõrge elatustasemega elanikuga Taiwanil on üsnagi arenenud tööstus, mille hulgas on ka üsna mitu maailma 500 suurima ettevõtte hulka kuuluvat firmat, mis tõttu kipub see olema üsnagi huvitav koht investeerimiseks. Selleks aga, et natuke põhjalikumalt asja vaadata sai suheldud teadjamate inimestega Lõuna Taiwani Ülikoolist, mis tõi aga mõnes mõttes üllatavad tulemused.

Huvipakkuvamateks sektoriteks võib siin pidada suuremas osas maailmas languses olevat kinnisvara seoses emigreeruvate Mandri-Hiina elanikega ning siiski suhtelistelt väikest ruutmeetrite arvu inimese kohta, mis praegu on paraja kiirusega kasvamas.

Investeeringuteks sobivaid sektoreid leiti muidugi mitu ning nendest muidugi kõige ilmselgem oli IT- riistvaraga tegelev sektor, mille hulgas on näiteks siis sellised tuntud firmad nagu Quanta (mis on kaubamärkide Asus ja Acer omanik ning toodab riistvara mitmele muule arvutifirmale, nende hulgas näiteks ka HP ja Dell). Samas vallast veel võiks tulevikuprespektiivina välja tuua kiipide arendusega tegeleva firma, mida kohalikud tunnevad Lien Fa nime all kuid mujal maailmas omab nime MediaTek, mis on üks riigi kõrgeima kasumlikkusega ettevõtteid Tehnoloogiavaldkondkonnas võiks välja tuua päikesepatareisid ja kilesid tootva I-Ton Solari ning biotehnoloogia vallas tegutseva Standard Chem & Pharm.

Välisinvesteeringute piirangud Taiwanis on natuke võibolla rangemad kui mujal maailmas, kuid mitte eriti, sest samasuguseid seadusi on ka osades Euroopa Liidu riikides. Piiratud on siin siis välisosaluse suurus strateegiliselt olulistes valdkondades nagu infrastruktuur ja transport. Samuti on piiratud välisosaluse suurus panganduses ja meedias kuid ostetava kinnisvara hulka ei piirata. Investeeringute puhul peab tavaliselt küsima luba keskpangast, kus siis kontrollitakse, kas antud firmal on välisomanikke või ei tavaliselt antakse nõusolek.

Kui aga vaadata Taiwani kui importivat maad siis põhiliselt tuuakse sisse loodusressursse tööstuse jaoks. Kuid samas ka palju toiduaineid, kohalikele meeldib pidevalt proovida midagi uut toiduga seotut. Samuti omab head potentsiaali siin ka turismisektor, sest Eesti elanike jaoks on siin ikka tegemist igavese suve maaga, kuid selles vallas peab lihtsalt väga kannatlik olema kuna paberimajandus on ikka parajalt segane.

Muude Aasia maadega võrreldes on kultuurilised erinevused Euroopa ja Ühendriikidega Taiwanis raskesti märgatavamad kuid siiski olemas. Tööstuse struktuur aga on üsnagi sarnane Euroopaga kus suurema osa annavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Eestiga võiks suurimaks sarnasuseks pidada paljude inimeste huvi just lühiajalise tulu suhtes, mis avaldub just börsil spekuleerimisel ning kuna suurem osa firmade aktsiatest on kohalike eraisikute käes siis toimub üsnagi suuremahuline aktsiatega spekuleerimine, et saada kiiret tulu.

Poliitilised mõjud Taiwani investeerides sõltuvad vägagi palju suhetest Mandri-Hiinaga, sest väga paljud siinsed ettevõtted on teinud suuri rahapaigutusi sinna. See avaldub ka börsi tulemustes – kui suhted on head siis liiguvad aktsiahinnad ülespoole ning kui kehvad siis liiguvad need aga allapoole. Kokkuvõtlikult saabki öelda, et Taiwan on üsnagi perspektiivikas koht investeerimiseks kuid enne peab lihtsalt oma investeerimisplaanide kohta päris põhjaliku kodutöö ära tegema.

www.standard.com.tw
www.mfk.com.tw

"Teeninduskultuurist" - ilmunud aripaev.ee´s 20 sept.

Aasiasse sattunud eestlastel on tavaliselt väga keerukas toime tulla siinse teeninduskultuuriga - eriti sellise mõnikord isegi kahtlaselt sõbralikuna tunduva tähelepanuga inimeste suhtes.


Eestis paistab olevat normaalne see, et külastavale kliendile pööratakse alles siis tähelepanu kui ta ise selleks soovi avaldab, samas kui Aasias on asi hoopis vastupidine – mõne poe või söögikoha lähedale sattudes ilmub välja mõni tegelane, kes oma abi pakub kuid samas ei ole ta pealetükkiv, erinevalt müügiga tegelevatest inimestest mujal.

Kui kohalike käest küsida, miks nad nii kahtlaselt viisakad ja sõbralikud on siis ei oska nad alguses üldse midagi kosta, sest teistsugust käitumist peetakse võimatuks. Tihtipeale pakutakse välja seda, et Aasias on üsna palju rahvast ning alati saab leida uue töötaja selle asemele, kes ei ole piisavalt sõbralik. Samas paistab sellisest seletusest midagi puudu olevat. Et teada saada, millest võib olla tingitud selline teeninduskultuur tuleb kohalikke natuke rohkem tunda ning nendega pikemalt rääkida ning tulemusena selgub see, et inimesed peavad väga oluliseks kohal külalislahkust ning soovivad vältida arusaamatusi. Üheks sellise käitumise näiteks on see, et söögikohtades võib külastaja ära juua nii palju külma teed kui jaksab. Samuti tuleb siin hiinlaste arvates mängu ka soov kontrollida võimalikult suurel määral välismaalase ehk antud juhul siis külalise tegemisi, ning seda mitte pahas mõttes vaid lihtsalt ühiskond on selline, kus on harjutud pidevalt teiste eest hoolitsema ning kokku hoidma. Heaks näiteks saab siin tuua selle, et paljudel Aasia riikidel ei ole olemas mingit pensionisüsteemi, sest lapsed peavad vanemaid üleval ning see oleks neile solvav kui riik nende eest seda teeks.

Sellised on valdavalt olnud kohalike põhjendused oma teeninduskultuuri kohta - tegemist on lihtsalt kultuurilise omapäraga, kuid samas võiks ju hoopis arvate, et inimesed on aru saanud, et sõbralik käitumine toob kliendi tagasi ning seetõttu üritatakse pakkuda alati seda mida ise teeninduselt oodatakse.

Samas ei saa pidada ka Aasia teeninduskultuuri üldiselt ideaalseks, sest on ka siingi igasuguseid tegelasi – näiteks taksojuhte kes ei saa aru kaardi peale tehtud x`ist või söögimaja pidajaid kes selle peale turja kargavad kui julged nende söögipulki tarvitada ning ei olegi enda omi kaasa võtnud – mis sellest, et keegi neid kaaasa ei tassi. Samas võib Aasia inimeste suhtumisest nii mõndagi õppida ning seda just teenindusvaldkondades, kus võib ikka leida igasuguseid tegelasi.

aripaev.ee`s septembris ilmunud bürokraatia kirjeldus

Nagu enne lubatud hakkan siia lisama siis ka aripaev.ee`s ilmunud blogkirjeid. Siin ongi esimene, pärinedes 16. septembrist ning kirjeldab kohalikku üsna ogarat paberimajandust.

Kui Eestis inimesed nurisevad tihtipeale liigse pabermajanduse üle siis peale asjaajamist Aasias tunneksid eestlased ennast nagu paradiisis kuid samas ei ole ka Eesti sellest hädast puhas.

Eesti suhteliseks eeliseks võiks pidada elektroonilise asjaajamise võimalust kuid enne seda tuleb täita hulk pabereid ning elektrooniline asjaajamine ja selle vahendid on üsna piiratud. Seda saab eriti hästi näha saabuvate välistudengite peal, kes vaatavad imestusega täitmist vajavate blankettide hulka ja külastatavate asutuste nimekirju ning küsivad imestunult, et kas ID kaarti ei saagi kasutada igas raamatukogus lugejapiletina.

Samas on tehnoloogiliselt üsna arenenud Taiwanis elektrooniline asjaajamine ikka päris haruldane. Näiteks kohalikust pangast elektroonilise asjaajamise kohta küsijale vaatavad hiinlased suurte silmadega otsa sõnades „Bu dong! - ei saa aru“ imestades, et miks peaks keegi tahtma asju ajada läbi interneti kui pangakontoris on nii sõbralik teenindus, hakates muretsema selle pärast, et äkki nad ei olnud piisavalt sõbralikud. Jutuajamise lõpus möönavad, et vajadusel saab kaugelt asju ajada internetipangaga kuid kontoris on ju palju meeldivam.

Kohalike sõnul on Taiwanis võrreldes muu Aasiaga asjade ajamine suhteliselt väikese energia- ja paberikuluga kuid Eestist tulnule siiski müstiline. Üldiselt käib siin asi rahavahetuse näitel nii: Läheb välismaalane panka, annab passi millest tehakse kaks koopiat, vahetatava raha ning täidab ära kolm (3) erinevat blanketti. Siis vaatab teenindaja veelkord passi ning läheb rahaga taharuumi. Hiljem tuleb teenindaja tagasi kohaliku rahaga kuid kättesaamiseks on vaja veel kaks erinevat blanketti ära täita ning seda kõik „loomulikult“ hiina keeles. Samas on valuutavahetus veel pisike ja lihtne asi – näiteks kõnekaardi ostmine mobiiltelefonile vajab juba heakskiitu vähemalt 4 kohast ja paari ametlikku paberit.

Mis aga puutub elektroonilisse asjaajamisse Mandri-Hiinas siis sealt pärit inimeste sõnul on see alles arendusjärgus ning mõnes piirkonnas saab osa asju ajada interneti teel, kuid seda mitte alati ning ainult mõnes kohas kus seda katsetatakse.

Teisipäev, 4. november 2008

Asja algus

Nii kuna aripaev.ee`s lõppes blogi otsa siis hakkan tulevikus kirjutama siia. Eeliseks on siin ka see, et saan üles laadida igasuguseid pilte ning panna ka materjale muudest teemadest mis eelmisse formaati mahtunud ei oleks.
Lähemal ajal lisan siia üles ka aripaevas olnud postitused koos nende kuupäevadega millal ma nad üles panin ning lisan ka täpsemaid kirjeldusi Tainani elust-olust ja hiina keelest.