Kolmapäev, 19. november 2008

Kuidas teist korda Kaohsiungis käidud sai





Nagu enne lubatud kirjutan siis teisest Kaohsiungis käigust. Kuna ühest õhtusest külastusest jäi linna jaoks väheks ning klubisse sissepääsu hind oli ka oodatust suurem siis läksime järgmine nädal lihtsalt linna uurima. Algul oli meil plaan minna kolmekesi kuid üks tegelane sai viimasel hetkel teada, et ta grupitöö kestab liiga kaua ning meiega keskpäeval ühineda ei saa. Seega oli lõpuks läksime kahekesi toanaabriga Svaasimaalt, kelle eesnimi on Nkosilenhle (hääldamisest: kui "n" ja "h" on koos tuleb seda hääldada umbes sellise helinaga nagu susisev kass veetünnis). Välja läksime suhteliselt varajase rongiga ning kohale jõudes oli meil esimeseks plaaniks teha "väike" jalutuskäik linna suurima (ja maailma kõrguselt 13`nda) maja juurde, kus sissepääs maksis küll 100 dollarit aga selle eest saime ilusti 75 korruse vaateplatvormile (majas sees kahjuks)ning kohe ausalt tuleb tunnistada, et sealt avanev vaade oli seda väärt - juba ainuüksi sellepärast, et aru saada kui suur see linn tegelikult on. Lisan pärast ka paar pilti majast ja vaatest.
Peale väljumist otsustasime minna sadamasse, et siis siirduda linna ees olevale saarekesele, kus asub Kaohsiungi avalik rand (mitte just kõige puhtam) ja ka linna kaks vanemat rajatist - üks kindlus ja üks majakas. Sadamasse minnes avastasime, et sealt sadamast (loe praamipeatus - sest suurem osa linna mereäärsest osast kujutab endast ühel või teisel moel sadamat) käib praam iga kahe tunni tagant ning viimane läks ära alles 20 min tagasi. Siis küsisime kaardi ja läksime natuke elavama liiklusega praamipeatust otsima kust siis käivad paadid natukene tihedamini. Sinna jõudmine oli aga omaette lugu - nimelt olemasolev kaart oli loomulikult hiinakeelne ning pahumpidi nagu kõik hiina stiilis kaardid (kaartide kohta kirjutan hiljem natuke põhjalikumalt). Peale väiksemat sorti seiklemist ning liiga varast ära keeramist (sest kaardil ju ometigi ei olnud "väikeseid tänavaid" märgitud). Tänavatega on siin üldiselt selline lugu, et igal tänaval on oma Ida- osa ja Lääne osa ning tavaliselt ka siis number juures, et näiteks 3. Ida-Chimei tänav ning siis alles tuleb maja number. Selle käigu ajal leidsime ka kõrtsu nimega "Siga ja Vile", mille pildi ma ka üles laadisin. Nimi sellepärast huvitav, et see esineb ka raamatus nimega "Härjapõlvlaste Kaitseala". Uude praamipeatusse kohale jõudes tundsime mõlemad ennast juba kergelt praetuna (või siis hautatuna) sest meie "rõõmuks" ei olnud taevas ühtegi pilve ning lõunamaine päike laksas täiega. Paat millega me siis saarekesele läksime oli suhteliselt uus - ning siin pean ma silmas, et see ei olnud rohkem kui 40 aastat vana - võibolla isegi uuem - seega ka üsna kobe võrreldes mõnedega, mõlema kohta panen hiljem üles ka paar pilti. Saar ise oli üsnagi kena kui me sinna peale 20 minutilist sõitu jõudsime, kohe alguses ronisime siis saare ühes nurgas oleva künka otsa kus siis paiknesid mõlemad kuulsad mälestusmärgid/turismiatraktsioonid või mis iganes nad olid. Kindluse kohta võiks seda öelda, et see oli kindluse kohta üsnagi uus - mingi 150 aastat vana. Samas majakas oli terve korralik majakakompleks - ning selline 150 - 200 aasta vanune aga väga korralikult hoitud. Siin saime jällegi olla natuke aega turismiatraktsiooniks - nimelt sattusime suhtlema paari inimesega Põhja-Taiwanist, kellele meie mõlema nahavärvid olid üsnagi eksootilised ning loomulikult sooviti ka pilti teha. Saarelt ära minnes läksime me alguses valele poole, lootuses natuke ringi vaadata ning siis saame minna tagasi juba teist teed pidi. Siin aga tekkis väike "konks" nimelt ühtegi praamipeatuse/sadama suunas minevat tänavat ei tulnudki ning seetõttu pidime jällegi sama maa tagasi kõmpima.
Paadi peal olles otsustasime, et jalgsi raudteejaama enam tagasi ei lähe, sest koivad juba valutasid ning otsustasime siis minna metrooga. Kaohsiungi metroo kohta tuleb küll öelda ainult kiidusõnu - sest see on väga loogiline ja lihtne (võibolla sellepärast, et seal on ainult kaks liini) samas on see ka väga puhas ja inimesed puhastavad seda kogu aeg. Samuti kord Taiwani metroodes on väga range - inimesed peavad teisi välja laskma alate enne rongist muidu tuleb üks kuri mundriga tegelane ning hakkab ütlema ning rongi sisse saamine on järjekorras, seda valvab ka üks mundris tegelane. Taiwanlaste loogikast kuhugi minemisel räägin ma hiljem. Metrooga jõudsime ilusti 5 minutiga kohale ning saime rahulikult veel KFC`s kõhu täis õgida ja busse pildistada enne kui rongi peale läksime. Tagasitulles rääkisime rongis ühe tädiga - kes kummalisel kombel rääkis väga head inglise keelt - teatavatest puuviljadest mis tal kaasas olid, sest selliseid polnud meist kumbki näinud. Puuvilja tunti Buddha Pea nimetuse all ning hiina keeles oli selle nimi "sõ džia" . Selle puuviljaga oli selline teema, et selle võis ära süüa alles kolme päeva pärast sest siis oleks see olnud piisavalt pehme söömiseks - samas ei tohtinud seda enam süüa neljandal päeval sest siis ei ole see enam söögiks kõlblik vaid käärib. Ning meie loomulikult suutsime selle ära unustada.
Tagasi jõudsime juba õhtul pimedas ning mu toanaaber oli veendunud et me jalutasime vähemalt 60 km maha. Samas on see vahemaa iga korraga kui ta sellest räägib 5 km võrra suurenenud ning eelmine nädal oli see juba 95 km.
Piltidest lisasin sellele blogile siis vaated pilvelõhkujast lennuväljale ja linnale endale, pilvelõhkuja pildi ja pildi "Seast ja Vilest".

Kommentaare ei ole: