Kus ja kuidas siis elame

Et mitmed tegelased on küsinud, et kus kohas ma siis elan ning millised on elutingimused siis otsustasin sellest siin natuke kirjutada.

Elan ühikas, mille hind ei olegi eriti kallis, kuid oleks võimalus ka hankida endale oma üürituba ülikooli lähedal ning hinnas eriti ei kaotaks. Ühika hind on natuke üle 12000 Taiwani dollarit nelja kuu kohta ning omaette toa üürimine aga maksaks umbes 4000 Taiwani dollarit kuus. Samas oma toa puhul tuleks iga kord mingi 10 minutit jalutada, et koolini jõuda samas kui ühika puhul seda muret ei ole. Kool ise omab üsna korralikku ning päris suurt linnakut umbes sama suurt kui TTÜ`l kuid ilma metsa osata. Olemas on nii staadion kui ka eraldi jalkaväljakud.

Ühikatuba jagame nelja inimese peale, kes pea igaüks on pärit ise maailma nurgast. Üks toanaaber on kohalik vend (no peaaegu, ta on pärit ühelt saarelt Taiwani lähedalt) nimega Hu (võite ise ette kujutada kui palju nalja selle nimega saab kui põhiliseks suhtluskeeleks on inglise keel). Siis on üks tegelane Vietnamist, nimega Steve (õige nimi on Tran Nguyen Hung, kuid seda ei tarvitata eriti palju) - miks ta Steve on keegi ei tea, olevat öeldud, et ta on näeb välja nagu sellise nimega tegelane. KOlmandaks toanaabriks on Nkosilenhle Svaasimaalt, kes on siin siis ainuke tõsiselt tumeda nahaga inimene terves ülikoolis (va üks kutt Indiast).

Tuba suht korralik aga kööki kui sellist ei ole - köök on terve korruse peale ainult üks, ning loomulikult on selle eest vastutavad kolm vietnamlast, kes siis peavad seda lukus hoidma ning lahti tegema ainult kindlatel aegadel - mille hulka muuseas ei kuulu nädalavahetus. Siiski on sellise köögi olemasolu eeliseks oma toa suhtes, kus sellist asja üldse ei ole ning tuleb alati käia väljas söömas.

Omaette nutikas meetod on välja mõeldud pesu pesemiseks kuid see on teema millest hiljem kirjutan põhjalikumalt.

Ühika juures on veelgi kummalisi asju - vähemalt esmapilgul, kuid samas asjade üle järele mõteldes on asi päris loogiline, miks nii on. Kummalised asjad siis järgnevad:

1) Peldik ja dušširuum ning kraanikauss on ühes kohas koos, et siis lähed ukseavast sisse ning peldik on paremat kätt, duššinurk vasakut kätt ning kraanikauss otse ees. Peldikul - õigemini sellel potiga osal siis on uks ees - vähemalt seegi hea, ning duššinurgal on ka ette tõmmatav ukse moodi asi, et vähemalt teised märjaks ei saa kui pesema minna. Aga millel ei ole ust ees on kogu see kolme kohaga ruum, sellest ka blogi pilt.

2) Ühikal on eraldi meeste- ja naiste pool. Miks see nii on ei ole raske aru saada kui siin on juba paar päeva elatud. Nimelt on seinad kahe toa vahel eriti õhukesed ning kui kõrvaltoas läheb lärmi tegemiseks on seda väga hästi kuulda ka sinna kus ise elad. Seega kui kõrvaltuppa satub mõni paarike siis on nende tegemisi kohe kindlasti kuulda. Samas muidugi see ei välista seda, et kõrvaltoast ei tuleks mingeid imelikke hääli - näiteks on meie toa elanikud üsna veendunud, et kõrvaltoas tehakse vähemalt häälte järgi sadomaso-homo pornofilmi (üritan miski päev neid helisid lindistada ning siis siia üles lisada).

3) Väljaminekukeeld/komandanditund - siin on selline süsteem, et meessoost isikud ei tohi majast lahkuda peale 02.00 ning naised peale 00.00 kuigi välistudengitele on see suht savi ning kogu keeld lõppeb juba kell 05.00, sest esimesed maniakid tahavad siis juba minna hommikusi harjutusi tegema.

4) Pesapall - kohalikele MEELDIB pesapall ning seda just nimelt suurte tähtedega, ning nad loomulikult hakkavad selle mängimisega tegelema nädalavahetusel siis kui päike tõuseb ning seda suure kisaga otse kahe ühika vahelisel staadionil. Kuid pesapallist kirjutan ma miski aeg rohkem.

Siin on veel ka muid kummalisi asju kuid sellest juba järgmine kord.