Esmaspäev, 24. august 2009

Väikesed juhendid Taiwanis olemisel

1.Orienteerumine – kaardid on valepidi

Üks asi mida Taiwanis ringi liikudes tuleks tähele panna on see, et kaardid on valepidi pööratud. Ehk siis kaardil liigutakse mitte endast eemale vaid enda poole ning vasak ja parem pool on siis kaardil ka vastavalt ära vahetunud, alguses tundub asi harjumatu ja segadusse ajav kuid esimese kuuga harjub ära.
Tänavad aga märgitakse ka natuke teistmoodi – nimelt ei ole igal tänaval mitte ise nimi vaid hoopis on sama nimega tänav aga on kas Ida- või Lääne/Põhja – või Lõuna pandud tänava nime ette ja siis on alles tänava nimi ise. Näiteks East ChangRong Street ja West ChangRong street. Samuti võib olla, et ühte ja sama tänavat on 3 tk, on esimene ühe nimega tänav, teine sama nimega tänav ja kolmas sama nimega tänav – lihtsalt on number pandud tänavanime ette Näiteks 1st Guanghua street, 2nd Guanghua Street ja 3rd Guanghua street. Need on tavaliselt kas sama tänav järjest või on paraleelselt järjest aga kindlasti üsna lähedal. Selle demonstreerimiseks võib vaatata näiteks Kaohsiungi kaarti kus viimasena mainitud tänavat ka näha on:
Samuti on see teema, et väikestel tänavatel puuduvad nimed ning kui nad ristuvad suurema tänavaga täisnurga all või on põiktänavad siis on aadressid ikka suure tänava omad, lihtsalt tänava nurgal on silt, et mis numbriga suure tänava majad seal asuvad. Veel tuleb arvestada, et pimedas paistavad kõik väikesed tänavad üsna ühesugused ning eksimiseks ei pea eriti palju vaeva nägema.
Veel rongidest – rongid sõidavad seal samapidi mis Jaapanis (ehk siis sõidusuunad on vastupidised autoliiklusele). Seda tuleks eriti siis meeles pidada kui rongi peale kiire on või raudteest üle minna on vaja.

2.Söömine – suurem osa menüüsid on hiina keeles

Kuna suurem osa menüüsid on hiina keeles siis on soovitatav alguses käia koos teistega söömas ning nemad siis soovitavad mida võtta ja aitavad. Samas oleks kaval ära õppida märgid, mis mida tähendab, et siis kergemini oma asjad aetud saada. Kui tahad läänelikku toitu saada siis ei tohiks seal kunagi vaadata pizza poole sest minu arvates olid need lausa jõleda maitsega.

3.Meditsiin – kõik on tasuline

Meditsiini puhul tuleb silmas pidada, et meditsiiniteenused on kõik tasulised. Samas kui on olemas selline asi nagu Taiwani riiklik kindlustus (selle eest peab mingi raha maksma) siis on see kõvasti soodsam. Seega kui arstile külla minna siis peab ikkagi rahakott kaasas olema. Samas tegutseb süsteem väga kiiresti ja efektiivselt – seda eriti veel võrreldes Eestiga. Põhjuseks võib tuua vist selle, et taiwanlased on ühed parajad hüpohondrikud – neile kohe kangesti meeldib iga pisiasja pärast arsti juurde minna. Näiteks olin mina korra külmetunud – ei tohi vihastada ja siis pärast jooksma minnes üle pingutada ning mind aeti kohe arsti juurde, mis sellest, et tegelikult oleks pidanud lihtsalt sooja teed jooma ning kodus rahulikult olema. Samas apteekides on saadaval samad rohud mis meil aga kui arvad et Hiina meditsiin on sobivam siis tuleb neid kohti otsida. Selle kohta ma nii palju öelda ei oska sest ise eriti arsti juurde mineku vajadust ei olnud.

4.Pangad – raha vahetamine tasuline ja kohalikele meeldib bürokraatia

Kui taiwani minna siis oleks kaval kaasa võtta nii eurosid kui ka usa dollareid sest iial ei tea milline oln soodsama kursiga (samas taiwani raha paistab olevat seotud usa dollariga seega on eestist tulles kasulikum omada eurosid). Pangas raha vahetades on see teema, et nad tahavad kohe kangesti igasuguseid pabereid näha ning nendes loomulikult terve hordi koopiaid teha. Mul näiteks oskasid nad raha vahetades igast rahatähest teha koopiad, siis teha koopiad minu eesti id kaardist, passist ja kummalisel kombel ka kohalikust taiwani üliõpilaspiletist. Raha vahetamine on samas üsna lihtne protseduur – päris segi nad oma bürokraatiaga sellel puhul ei kammi. Tavaliselt küsitakse raha vahetamise eest teenustasu mingi 150 Taiwani raha (äärimisel juhul 300 aga siis on neil kehva päev vist) seega oleks kõige mõistlikum vahetada korraga võimalikult palju raha. Samas kohalikele meeldib iga asjaga ikka kohutaval kombel venitada niikuinii, seega ka pangas käimiseks peab ikka vähemalt tunnikese varuma.

5.Transport – roller, roller, roller

Transpordi kohta Taiwanis võib öelda seda, et lemmikliiklusvahendiks on roller – sellega minnakse tõepoolest igale poole (kaasa arvatud söögikohta sisse). Seega rolleriga sõitma õppimine on üsna oluline – kuigi saab ilma ka hakkama aga see on lausa kohutavalt tüütu. Tainanis eriti on see teema, et muud ühistransporti eriti ei kipu olema – on üks rongiliin, mis liigub läbi linna ning mõned bussiliinid kuid viimased sõidavad suht harva. Siit vihje – tasuta buss käib nädalavahetustel kesklinnas (rongijaama vastast) Anpingi, kuid see käib nagu kuuvarjutus ning jubeda ringiga ja seega oleks targem minna ikkagi rolleriga. Rollerile on lühemate maade puhul valikuvõimaluseks ka jalgratas aga samas seal on nii palav, et igal ajal siiski rattaga sõita ei ole võimalik. Taksod jällegi on omaette teema – nad on küll odavamad kui Eestis kuid kipuvad siiski tünga tegema – valima valesid marsruute jne. Kõige kavalam on tellida endale takso, sest siis ei tee nad tünga. Taksodega veel see värk ka, et suunatuled ja kiiruspiirangud on sellised asjad mis juhtuvad teiste inimestega, mitte taksojuhtidega.


6.Elektrivoolust ja elektroonikaseadmetest

Taiwanis toimib samasugune elektrisüsteem nagu Ühendriikides ehk siis on teistsugused pistkud mille jaoks on vaja vahejuppi. Samuti on kogu süsteem üles ehitatud 110V peale mis tähendab siis seda, et kõik akuga asjad võtavad täis laadimiseks rohkem aega kui eestis. Soovitusena võin tuua, et targem oleks seal endale kohalik mobiil osta, sest viimane saab ja hiina keelest aru ning on üsna odav nagu kõik elektroonika.

7.Mätsutamine lauas ja vietnamlaste kokkamine

Taiwanis tuleb sellega arvestada, et mitmete inimeste jaoks näitab see kui valjult keegi sööb seda, et toit on hea, erinevalt meie kandist kus sellisel asjal on just vastupidine tähendus. Sellisel juhul on kaks võimalust – kas minna eemale või seda ignoreerida. Mina olen sellel puhul kogu aeg imestanud selle üle kuidas neil toit suust välja ei kuku – nimelt mätsutavad tegelased ei oska süües suud kinni panna ning kogu söömisprotsess on väga kergesti (peaaegu et sunniviisiliselt) vaadeldav. Teine häiriv efekt võib tekkida siis kui vietnamlased süüa teevad – nimelt on vietnami toit väga hea maitsega aga...
seda tehes tekib selline HAIS, et õudne mõelda. Toidu tegemise “aroom” on selline, et kui liftiuksest välja tulla siis on tunne nagu keegi lööks lumelabidaga näkku. Isegi rootslaste "strömming" (mädandatud heeringas) ei oma sellist räiget lebra.

8.Eesti sularaha

Tark tegu oleks kaasa võtta võimalikult palju eesti sularaha, just eriti väikeseid kupüüre – kõige suurem võiks olla 25 krooni, samuti münte. Põhjus on selles, et paljud tegelased tahavad saada mõne eksootilise maa raha ning Eestist eriti sealkandis enam eksootilisem olla ei anna. Seega peaks olema kaasas hulk eesti peenraha, mida saab siis vahetada – teiste maade erinevate rahade vastu, mis omakorda teeb paljudel inimestel tuju rõõmsamaks.

9. Ringi reisimine

Kõige soodsam ja mõistlikum viis mööda Taiwani ringi liikuda on kas oma rolleriga (aga siis peab olema mugav roller)või siis bussiga mis minu arvates on ilgelt asjalik. Tavaliselt on bussid suured mugavad ja soodsad. Sees on suured lux-istmed (no sellised, et kõrvuti mahub neid kolm mitte neli nagu meil). Samas on võrreldes Euroopaga ka rong soodne kuid bussiga siiski hinna suhtes võrrelda ei saa. Tainanis lähevad bussid üsna rongijaama juurest - kui peauksest välja minna siis vaja pöörata paremale ning natuke jalutada ning siis ongi juba näha suuri rohelisi ja punaseid busse.

10. Koerad

Taiwanlastele meeldivad pisikesed koerad - kohe väga meeldivad. Samas kui koerad muutuvad liiga suureks siis visatakse need lihtsalt välja tekitades niiviisi hulkuvate koerte karjad. Seetõttu on ka natuke ebaturvaline õhtuti mõningates piirkondades kas joosta või jalgrattaga sõita (rolleriga tuleb sõita lihtsalt natuke kiiremini). Samas päeviti kohalikud toidavad neid ning nad jõlguvad ka kooli juures ringi - täpsemalt isegi kooli sööklas sees (ühika teisel korrusel) ning kedagi ei paista see häirivat.

Reede, 17. aprill 2009

Rollerite parkimiskorraldusest

Algselt paistab rollerite parkimine Taiwanis olevat täiesti korratu ning suhteliselt ebaloogiline. Nimelt paistavad kõik parkivat sinna kuhu juhtub, ning seda ka tihtipeale keset teed. Siiski on selles kaoses ka oma kord, milles mu austelasest koolivend ka veenduda suutis kui ta oskas oma rolleri valesse kohta parkida. Rollerite parkimisel paistab olevat kaks reeglit - see ei tohi ette jääda liiklusele (siis tõstab keegi selle lihtsalt eemale) ning rollerit ei tohi parkida punase joone ette (joone taga, majade lähedal võib olla) kui on joone ette pargitud siis viiakse need (tavaliselt on neid palju) lihtsalt politsei poolt veoautoga minema, nagu allolevalt pildilt ka näha võib.





Rollerid tõstetakse paarikaupa lihtsalt veoauto peale ja viiakse minema ning vastavad tegelased kirjutavad asfaldile kriidiga märgi, kuhu parklasse rollerid teisaldati. Rolleri kättesaamine on aga omaette ooper ning sellest kohe ka juttu. Kuna mu austerlasest koolivennal viis politsei rolleri ära ja ta ise suundus Taisse siis jäi mulle ülesandeks see tagasi hankida, sest plaanisin seda mõne aja kasutada. Aga asja juurde asudes - roller viidi ära neljapäeva hommikul ning otse loomulikut oli kellegil vaja reede hommikul tänavat pesta ning kõik kriidiga kirjutatu sealt eemaldada. Seega, et teada saada kuhu roller viidi pidime politseisse helistama, need muidugi ilgelt ähmi täis, et vot "waiguo ren" helistab ja tahab teada kus roller on, peale väiksemat paanikat öeldi meile siis ühe parkla aadress. Laupäeval sinna kohale minnes aga selgus, et sinna parklasse küll seda toodud ei ole, minge teise parklasse (mis asus nii kaugel, et Tainani kaardil seda kohta polnudki) - õnneks olid parkla töötajad piisavalt sõbralikud, et saime vähemalt täpse aadresi ja juhendid kuidas sinna kohale jõuda. KOhale jõudes saime rolleri üsna kiiresti kätte - keegi isegi ei küsinud meie käest, kas kumbagil meist on olemas juhiluba - mida mõlemil loomulikult polnud. Lihtsalt taheti näha ARC`d ehk siis riiklikku "Tulnukatunnistust", kus on kogu inimese info hiina keeles - kaasa arvatud "hiina nimi", mis siis on loomulikult hoopis teistsugune kui inimese enda ametlik nimi. Ilma ARC`ta ei ole Taiwani ametiisikute jaoks inimest üldse olemaski, kuid sellest miskil muul ajal. Peale paberitele alla kirjutamist ning asjade maksmist saimegi rolleri kätte ja põrutasime kodupoole.
Üldiselt asja vaadates oli see Taiwani kohta üllatavalt paberimajandusevaba, pidi ära täitma ainult 6 blanketti. Mis mind aga üllatas kõige rohkem oli see, et parklates oli nii vähe rollereid, samas kui tänavatel on neid miljoneid ning kohalikud pargivad neid tõepoolest kuhu juhtub, sest ega üks õige taiwanlane jala ju ei käi - ikka sõidetakse rolleriga, mis sellest, et teekond on tihti nii lühike, et jalgsi võib kiiremini jõuda. Üheks väga ilmekaks näiteks rollerite parkimise stiilist on see pilt:

Teisipäev, 14. aprill 2009

Veidrad tooted vol 2 ehk "Pildid, sildid ja nimed"

Taiwanis ringi liikudes võib leida igasuguseid huvitavaid asju ning lahedaid pilte kas siis pildina või näiteks T-särkidel. Siia panengi üles mõned ee.. humoorikamad neist.



Tavaliselt on siin inglisekeelsete siltidega see teema, et pannakse suvalised inglisekeelsed sõnad ritta ja ongi tegemist eriti laheda t-särgiga või millegi sarnasega, nagu allolevas näites:



BUrger Kingist aga võib leida sellise nimega ketšupi, see peaks siis olema nii magus kui ka hapu samal ajal kuid tegelikult on lihtsalt tomati maitsega.



Selle allpool oleva sildi viimase rea tähendus jääb mulle siiani müstikaks ning samuti nendele tegelastele, kellele inglise keel on emakeeleks. Kui keegi aru saab siis andke sellest mulle kommentaariga teada.



Ühes Tai toitu pakkuvas restoranis aga on võimalik tellida "Salakuulajat": - Jook nimega "Spy"



Samuti on võimalik leida ka sellise nimega mängu - eesti keeles peaks siis nimi olema "Lõputa mitteavastus"

Esmaspäev, 13. aprill 2009

Nii suuri puid ei ole olemas!!!

Siin siis kirjeldus reisist Ali-Shani rahvusparki ning mis seal näha oli.
Yü-Shani poolt tagasi tulles peatusime veel korraks tee äärde tehtud peatuskohas, et jalgu sirutada. Taiwanis on väga lahedalt tehdud sellised peatuskohad arvatavasti vanade postijaamade või siis puhkekohtade juurde. Nimelt on pikalt valmis tehtud laudadest või kividest ja väikestest ümarpalkidest vaateplatvormid ja lausa kõnniteed sõidutee kõrvale. Samuti on tehtud mingist vanast putkast (võibolla ka uus aga näeb stiililt välja nagu 100 aasta vanune) tualettruum (loomulikult taiwani stiilis, millest ma hiljem miski aeg kirjutan). Kõnniteed ja sillad üle ojakeste siis sellised.




Ali-Shani pargi külastuskeskus on selline parajalt turistidele orienteeritud koht, kus on olemas igast sorti restoranid ja loomulikult ka suveniirikauplused. Samas on see ka kohaliku pärismaalaste hõimu keskuseks kus siis iga paari tunni tagant etendatakse kohalikku tantsu, mis on küll üsna meeldiv vaadata aga kahjuks kuulata ei ole seda eriti meeldiv sest nimelt on nad otsustanud kasutada taustamuusikana oma rahvusmuusika asemel sellise bändi nagu Era lugu "Return to Inosence" mis rikubki kohe kogu esituse ära (no vähemalt eurooplaste jaoks, sest kohalikele see meeldib ning suurem osa ameerklastest niikunii asjast aru ei saa). Etendus ise nägi umbes selline välja:








Peale etenduse vaatamist siirdusime kiiresti looduslike vaatamisväärsuste ja 19 sajandi lõpus jaapanlaste poolt ehitatud raudtee poole, mille eesmärgiks oli hankida praegu looduskaitse all olevast alast hiigelsuuri puid. Seda raudteed ennast peetakse juba üheks inseneritööde meistriteoseks, kuna tegemist on mägede keskele ehitatud raudteega ning sellesarnaseid on maailmas väga vähe. Selle fakti üle oli meie Jaapani sõber Tsukasa omal moel rõõmus. Peale pisikest jalutamist ning siltide järgi asjade otsimist jõudsime lõpuks selle oru juurde kus kasvavad Taiwani Küpressid - mis on siis ühed maailma suurimatest puudest ning tõtt tunnistades on need tõesti SUURED. Puud ise olid keskmiselt 1000 aastat vanad, osad olid nooremad osa vanemad, kõige vanem ja seega ka kõige suurem oli 2500 aastat vana puu. Pildid ei anna puude õiget suurust välja aga siiski võibolla natuke.





Pilt puust ja minu kursavennast on küll suht nadi aga samas näitab ära küll, kui suur see puu tegelikult on. Suured puud olid muidu toredad aga jama oli see, et kuna osad neist on seest tühjad siis oli nende õõnsusi kasutatud näiteks õlle joomise kohana ning prügikastina ning pargi hooldajad pole seda vist eriti tähele pannud. Mis oli omapärane seal veel oli see, et kuna kogu piirkond on suht turistidele orienteeritud siis on sinna tehtud inimestele väga mugavad teed ja trepid kus kõndida, samuti sillad, sest kogu see ala on üsna künklik. Siia panengi veel juurde paar pilti teedest ja sildadest, mis on turistide jaoks tehtud, et nad ikka paremini saaksid suuri puid vaatama minna.



Samuti olid noorematele puudele pandud ümber aiad, et igasugused nõmedad neid näppima ning koore sisse asju lõikama ei pääseks.



Tagasiteel sattusime päris ilusa päikeseloojangu vaate peale ning siis tegin ka pildi oma kolmest reisikaaslasest, kes selleks ajaks olid omadega läbi nagu läti rahad ning vaevalt suutsid oma jalgu edasi liigutada, kuna päeva jooksul oli ikka parajalt trampimist olnud.



Viimaks pimedas tagasi külastuskeskusesse jõudnud, otsustasime me igaks juhuks üle vaadata ka kohalikud poekesed, et äkki on midagi lahedat kodustele saata. Ühest suveniiripoest leidsime aga hoopis ühe kihvadega kitse pea - ja seda kohe päris tõsiselt, nimelt elutseb Taiwani saarel selles piirkonnas kits kellel on ka kihvad. Kahjuks olen ma selle kitse liigi nime ära unustanud aga kui see mulle meelde tuleb siis panen selle kindlasti blogisse üles kui hakkan kirjeldama Taiwani loomi ja linde.



Panen siia veel üles paar pilti mägedest ning Ali-Shani külastuskeskusest.



Mõlemad pildid on tehtud siis kui olime taksoga kahe pilvekihi vahel.



Külastuskeskus:

Pühapäev, 12. aprill 2009

Taksoga mägedesse - miks mitte

See reis sai ette võetud selle aasta jaanuaris aga kuna ma olen väga laisk blogija olnud siis pole sellest siiani midagi kirja pannud.
Kui kogu asi nüüd ausalt ära rääkida siis sai see reis algus mu jaapanlasest kursavenna Tsukasa ideest minna Chia-Yi`sse jalgrattamatkale, mis aga "töö käigus" muutus sujuvalt Ali-Shani ja Yü-Shani rahvusparkide külastamiseks. Algselt plaanisime siis kolmekesi (Tsukasa,Claudius Austriast ning mina) minna lihtsalt Chia-Yi`sse ning vaadata sealseid vaatamisväärsusi jalgrattaga kuid hommiku vara kohale jõudes selgus, et jalgrattarent asub mitte linnas sees vaid mingi 5 kilomeetrit linnast väljas ning bussid sõidavad sinna kord kahe tunni tagant. Seega ei oleks me eriti asjaliku jalgrattareisi sealt välja tulnud. Asja üle järele mõteldes otsustasime minna rongijaama tagasi ning sõita rongiga Ali-Shani rahvusparki, millest aga ei tulnud midagi välja sest raudtee oli maavärinas kannatada saanud ning rongiga sinna ei saanudki. Küll aga olid rongijaama ees sellised käbedad tädid kes kippusid meile kohe pakkuma taksosõitu Ali-Shani ning alguses ikka üsna jubeda summa eest (nad tahtsid selle eest mingi 5000 taiwani raha) kui aga huvi ei tundnud siis nad alla ka ei andnud, ning lõpuks saime hinna 500 taiwani dollarini näo pealt ning tädi otsis meile juurde ka neljanda inimese kelleks osutus oma praktikat lõpetav mailaislane, kui palju tema käest küsiti ei tea. Siis toppis tädi meid oma taksosse ning sõit läkski lahti - õigemini kuni mingi peatuseni kus meid topiti teise autosse mida juhtis üks üsna "huvitava" sõidustiiliga vana. Sõidustiili huvitavus seisnes selles, et ta gaasipedaalil jalga paigal ei hoidnud - oli kaks võimalust, kas gaas põhjas või ei puuduta seda üldse. Ning niiviisi siis sõitsime mägedesse - sõitma mööda serpentiine. Mina olin üsnagi hämmastunud, et mul süda eriti pahaks ei läinud ning keegi meist ei üritanudki "jaaku kutsuma" hakata.
Umbes poolel teel tegime ühe väikese peatuse söögiks ja joogiks (nagu selle juhiga oleks julgenud midagi süüa) sellises "ühe-tänava" külas mis oli ka väikest viisi kohaliku teekasvatuse keskuseks. Need väikesed põõsad mis mäeveerudel kasvavad ongi kohalik kuulus Wo-Long`i tee (selline kuldset värvi tee, väga jube ei olegi).

Edasi sõites hakkas taksojuht huvi tundma kas me tahaksime minna vaatama ka Yü Shan rahvusparki, loomulikult olime me nõus ning maksime selle eest igaüks 100 taiwani raha juurde. Teel tegime nii mõnegi peatuse loodusvaadete nautimiseks (nimelt olime nii mõnelgi korral erinevate pilvekihtide vahel ning saime vaadata pilvi pealtpoolt) ning ka tutvumiseks kohaliku faunaga. Järgnevad pildid ongi siis mägedest, mis siis eestlase jaoks peaks olema suur eksootika.




Teel Ali-Shani juures Yü-Shani poole sattusime tee peal ka kohaliku fauna otsa, nimelt oli üks ahvikamp otsustanud okupeerida ühe teeääres asuva puu ning ka poole teest, kus nad siis möödasõitvatelt inimeselt süüa nuiasid. Samas oli loomulikult välja pandud hoiatus, et loomi ei tohi sööta, millest kohalikel sügavalt savi oli. Pildid on siin siis sildid ahvide kohta ja natuke ahve kah. Kuigi tegelt peaks neid vist siiski pärdikuteks nimetama, sest liigi nimi on Taiwani Makaak, kuid selle klasssifitseermise jätaks ma siiski zooloogidele.











Peale ahve jõudsime Tanaka hõimu külastuskeskuse juurde Yü-Shani rahvusparki - õigemini sinna lähedale, kuna aga mingi 4 tunni pärast hakkas pimedaks kiskuma siis otsustasime mitte jalutada päris keskusesse välja, mis asus umbes 2 km kaugusel ülesmäge, autoteest eemal. Tegime väikeses keskuses natuke pilte ning suundusime tagasi Ali-Shani poole, millest aga täpsemalt juba järgmises blogikirjes.

Kes aga tahab näha rohkem pilte ahvidest ja sellest reisist, siis neid saab näha siis kopeerige see link lehitseja aadressiribale (miskipärast ei ole ma saanud linkide panemist siia veel korralikult tööle.)
http://www.facebook.com/album.php?aid=54005&id=826013916&l=322a454e56

Reede, 10. aprill 2009

Igahommikune kung-fu (või siis tai-chi)

Kuna viimasel ajal on käidud hommikuti või siis öösiti jooksmas siis on nähtud ka üht-teist taiwanlaste hommikustest harjumusestes. Üheks nendeks paistab osadel inimestel olevat alustada iga hommikut päikesetõusul tai-chi harjutustega(see on siis mingi poole kuue paiku). Kuna ülikooli campus paistab siinpool suuremat teed olevat ainuke haljasala siis tulevad ka ümbruskonna kohalikud vanad siia oma harjutusi tegema - kes siis käib staadioniringe kes aga tegeleb muude asjadega. Tavaliselt käib see kung-fu värk gruppidena ning kaasa tuleb ka hunnik hiina muusikat mida õnneks lastakse väga vaikselt. Samas võib leida ülikooli territooriumil harjutamas vähemalt 4 gruppi hommikuti - kahjuks on suurem osa neist vanemad inimesed, sest noorte huvi paistab piirduvat põhiliselt raskekujulise pesapallihaigusega (see on tegelikult ikka päris jube kui fanaatilised võivad kohalikud pesapalli, mis ausalt öeldes on üks üsna igav mäng, suhtes olla), muud spordialad on rohkem aja täiteks siin ning nendega tegelejatesse suhtutakse kui veidrikesse. Mis aga puutub tai-chi`sse (või kung fu või mis iganes) siis karmimad vanad tegelevad asjaga üksi ning päris edukalt. Panengi siia üles paar pilti ühe venna hommikustest harjutustest.

Teisipäev, 17. märts 2009

"Lõvi"

Nagu enne lubatud panen siis siia üles Taipeis filmitud "Lõvitantsu" mida tavaliselt on kungfu filmidest nähtud.

Reede, 20. veebruar 2009

Uusaasta Taipeis

Et nagu osa lugejaid on tähele pannud ja mulle seda ka maininud paistab mu blogi olevat jällegi ajast maas - nähtavasti olen ma lihtsalt liiga laisk kirjutaja kuid üritan siiski tasapisi oma vigu parandada.
Meie uusaasta ei ole siinkandis mingi eriline suur püha (no pidupäev on ikka, sest kes see siis laseb käest võimaluse pidu pidada ning ilutulestikku lasta, viimase kohta ilmub varsti ka üks jutuke) siis otsustas üks seltskond meie koolist siis suunduda Taipeisse vaatama kuulsat Taipei 101 ilutulestikku, mida korraldatakse siis maailma kõrgeima valmisoleva hoone pealt. Kuna aga osad tegelased (nende hulgas ja mina) jäid otsustamisega natuke hiljapeale siis oli meil algul mure bussipiletite hankimisega. Nimelt on siinkandis odavam sõita bussiga kui rongiga ning seda kohe paar korda odavam. Samas on jällegi tavaline rong odavam kiirrongist, mille hinnaks 303,1 kilomeetri eest on natuke alla 450 krooni samas kui bussipileti eriti mugavasse bussi võib saada natuke rohkem kui 70 krooni eest. Õnneks saime bussipiletid ning kohtusime ülejäänud kambaga kes oli tulnud eriti varajase bussiga (väljusid Tainanist kell 04.30). Kuna Taipei on päris suur linn siis seal õnneks on ringi liikumiseks korralik metroo ning kuna kesklinn on seal väga välja venitatud (täpsemalt on paistab seal olevat rohkem kui üks keskus) siis oli meil natuke aega enne kui suundusime Taipei 101 juurde, kus siis peamine ilutulestik pidi algama. Kuna ilm oli hommikupoole vihmane olnud siis üks meie seltskonna liikmetest oli suutnud astuda sügavasse poriloiku siis suundusime metroopeatuste vahele ehitatud kaubanduskeskusesse - täpsemalt öeldes oli antud juhul tegemist siis metrooliinide peale ehitatud kaubanduskeskusega mille alt sõitis läbi rong ja peal oli hoopis autotee. Peale ostude sooritamist suundusime siis ilutulestiku paiga poole, mis õnneks tänu metroole läks üsna kiiresti. Metroos võib leida ka mõningaid päris kummalisi silte - mida juba ka eelmine aasta märgitud sai, nimelt on rongi sisenemine korraldatud maha märgitud liikumisradadega ning "metroovõmmid" (või miskid muud kahtlased mundris ametimehed) ei lasknud inimesi enne rongi sisse kui kõik on välja tulnud, mis Taiwani kohta on päris hea sest siinkandis on tavaliselt enne igale poole enne sisse trügida kui teised välja jõudnud on, kuid sellest teen ma miski aeg eraldi jutukese. Samas hoopis huvitavam asi on see, et seal on metroos olemas eraldi ooteala naistele öisel ajal. (selle kohta ka pilt).


Kohale jõudes aga sattusime juba metsiku rahvamassi otsa ning meil võttis ikka parajalt aega, et leida midagi süüa. Söömiskohta otsides sattusime peale ka ühe maja hoovis peetavale „lõvitantsule“, mille kohta ma varsti riputan üles ka ühe video. Kuna eelmisel päeval sai parajalt pilte tehtud siis ühel hetkel otsustas mu fotoka aku tühjaks saada. Et seda lahendada suundusin ma Mitsukoshisse läbirääkimistele, et seal töötajatele selgeks teha aku laadimise olulisust. Esimene osutus lihtsaks kuid aku hilisem tagasi saamine ei olnud aga nii lihtne, sest muidu kella 23.00 avatud kaubamaja otsustati sellel päeval hoopis kell 22.00 ning seega pidi akut tagasi hankides pidama maha pika jutu turvameestega ja poe töötajatega kes sealt kell 22.15 ära joosta üritasid kuid õnneks suutsin ma neid veenda, et ma ei taha poodi paljaks varastada või röövida ning sain oma aku koos laadijaga tagasi. Meie seltskonnal oli kogunemiskohaks valitud Taipei 101 hoone lähedal asuv haljasala, mis oli loomulikult paksult inimesi täis – nagu ka kogu linn seoses aastavahetusega. Ilutulestik ise ei olnud eriti muljetavaldav kuna nähtavasti olid meil ootused liiga kõrged. Peale ilutulestikku lagunes meie seltskond väikest viisi laiali kuna osad otsustasid minna sõpru külastama ning teine osa läks süüa otsima, mis osutus parajaks nuhtluseks. Sest meie üllatuseks olid suurem osa söögkohtadest kinni pandud ning metroo sõitis ka viimaseid kordi, kuigi alguses oli meedias teatud, et kogu värk töötab terve öö (viimane rong sõitis kell 03.00) ning peale seda hakkasid asjad uuesti liikuma alles kell 6 hommikul. Meie jõudsime üsna läbikülmununa (no vähemalt osad meist - mina ei saanud aru, kuidas 12 kraadi saab olla jubedalt külm) lõpuks metrooga rongijaama juurde kus siis mõtlesime läbi astuda McDonaldsist, sest see oli ainuke koht milles me kindlad olime, et sealt süüa saab. Kummalisel kombel otsustati aga ka see kell 04.30 kinni panna (kuigi ukse peal oli silt, et 24h avatud) ja kõik inimesed sealt välja visata, võibolla oli asi selles, et kohalikud otsustasid seal magama heita selle asemel et rahulikult õgimisega tegeleda ning edasi minna. Seega otsustasime meie, et vaatame, äkki leiame võimaluse kuhugi edasi minna. Kuna aga kõik kohad olid kinni siis otsustasime hoopis minna bussijaama ning vahetada oma tagasisõidupiletid varasemate vastu mis kummalisel kombel ka õnnestus. Veel veidramaks aga osutus buss millega me tagasi sõitsime sest see oli pooltühi - ja seda uueaasta hommikul. Bussis oli aga bussijuht vist konditsioneeriga liiga palju mänginud - nimelt ei saanud reisijad seda enam enda pea kohalt kinni panna ning bussis oli külmem kui õues, mis oli hakanud tasapisi üles soojenema ja näitas juba 16 soojakraadi. Tagasisõidust keegi suurt midagi ei mäletanud sest olime otsustanud magama jääda. Tainanis olles aga selgus, et busside lõpppeatus on hoopis mujal kui algpeatus ning pidime veel ennast rongijaama vedama, mis võis tüdrukutele väga raske olla sest nad olid ikka veel läbi külmunud ja väga väsinud ning järgmisel päeval seletasid, et nad rongijaamani jalutamisest suurt midagi ei mäleta. Rongijaamas pidime veel pool tundi rongi ootama sest ega igas peatuses peatuvad rongid siis nii tihti sõida nagu eestis elektrirongid (siin liiguvad nad tavaliselt mingi kord tunnis, tihedamatel aegadel 3 korda tunnis aga inimesi on oi-oi kui palju aga sellest pole hullu sest kõik sõidavad niikuinii rolleritega). Piltidest veel niipalju, et varsti viskan üles ka video Taipei ilutulestikust ja Lõvitantsust, mida me seal märkasime.









Teisipäev, 10. veebruar 2009

Prügimajandusest Tainanis

Kui meil Eestis peaks inimesed teoreetiliselt tegelema hoolsa prügisorteerimisega (millega aga tavaliselt ei tegeleta ning prügiautod kallavad kogu sodi niikuinii ühte kasti) siis Taiwanis erilist prügi sorteerimist ei ole. Eraldi lähevad prügist ainult pakendid ja patareid, mis siis peaks pandama eraldi kastidesse. Mis puutub patakatesse, siis seda tõesti tehakse kuid pakenditest paistab paljudel täiesti savi olevat ning need rändavad siis ikkagi üldistesse prügikastidesse. Samas on siin ka olemas omad prükkarid kes siis pakendid suurest prügikastidest välja tirivad ning topivad need oma kottidesse (tõenäoliselt saab nende eest kuskilt raha kuid seda ei ole eriti kerge välja uurida ning saadav rahasumma on ka nii väike, et asjal pole erilist mõtet).
Teiseks suuremaks omapäraks linnas sees on prügikastide täielik puudumine, mitte lihtsalt neid ei ole vähe nagu mõnedes Eesti linnades, kus prügikasti leidmine võtab rohkem aega kui kuuvarjutuse ootamine. Vaid prügikaste lihtsalt ei ole! Prügi korjamise süsteem käib siis nii, et iga majapidamine korjab oma prügi kokku ning iga õhtu kindlal ajal sõidab mööda prügiauto (tekidades helisid, mis natukene meenutavad Mozarti "Für Elise" nimelist teost mängituna eriti vanakooli mobiiltelefonil) ning siis jooksevad kohalikud oma prügikotiga selle auto juurde ning viskavad oma koti sisse või annavad tagaluugi peal seisva mehe kätte, kes selle sisse viskab. Sellise korjamise põhjusena on kohalikud välja toonud rottide leviku piiramise (mis selles mõttes on kasulik, kuna soojas kliimas rottidel parem elu) ning neil paistab olevat õigus sest mina olen ainult 2.5 korda rotti näinud (2.5 sellepärast, et mul ei olnud ühel korral prille ees ning ma ei saanud olla kindel kas tegemist oli suure hiirega või eriti pisikese rotiga). Lisatud pilt on udune sellepärast, et see sai tehtud jooksu pealt.

Esmaspäev, 2. veebruar 2009

Teine Anpingis käik ja ööturg uuesti

See väike reisike toimus kuskil detsembri keskpaigas kuid ma olen suutnud olla nii andekas unustaja, et sellest kirjutada ei tulnud mul pähegi. Seega kui kõik ausalt ära rääkida siis lugu järgmine - kuna mul ja ühel koolivennal Austriast oli plaan minna hankima kodustele jõulukinke siis tuli mulle meelde Anpingi vana ostutänav, kus siis oli võimalik hankida igasuguseid turistivärke. Et sinna minna hankisin ma ühe turismikaardi hotellist (mis ette öeldes ei vasta eriti tegelikule linna plaanile) ning ühel neljapäevaõhtul suundusimegi rolleriga Anpingi otsima (mis osutus oodatust tiba keerulisemaks). Varasemalt samal päeval tuli aga mulle meelde, et mu koolivend polnud kunagi varem rolleriga sõitnud, seega oli vaja kõigepealt talle selgeks teha kuidas asi töötab - mitte et seal midagi keerulist oleks aga lihtsalt kaks pisikest ratast paistavad olevat natukene ebastabiilsemad kui suuremad rattad tsikli või jalgratta puhul. Rollerisõidu õpetamine käis siis niiviisi, et leidsime ühe üsna eraldatud tänava ning seletasin millist käepidet tuleb keerata, et edasi liikuda ning millist kangi vajutada, et seisma jääda ja lasin ta rolleriga tänava peale lahti. Ise aga jooksin järgi ning vaatasin, et ta kuhugi päris seina või mingi muu sellise asja otsa ei sõidaks. Rollerisõit tunniga selgeks tehtud asusimegi kahekesi sama rolleriga Anpingi poole teele ning lootsime, et kaardist ikka mingit kasu ka on. Kohale jõudsime pärast paari eksikäänakut ja valearvestust seoses kaardi mõõtkavaga ning faktidega, et osa "väiksemaid" tänavaid oldi lihtsalt kaardi pealt ära unustatud, kuid sellest murest sai üle kohalikelt abi küsides, sest üldiselt ollakse siinkandis ikka üsna abivalmid. "Vanal tänaval" aga saime järgmise üllatuse - nimelt suurem osa turistivärkidest oli seal neljapäeviti kinni ning leidsime ainult paar poodi, mis olid avatud ning nendeski oli kehva valik ning tingida ei saanud eriti (märge: siin on alati võimalik kohalikega kaubelda, seda nii turul kui ka kõiki muid asju ajades). Sealt ära sõites aga sattusime peale ühele hiina ooperi etendusele, millest ma miski aeg ka lühendatud video üles panen, sest tavaline video oleks liiga pikk. Tagasitulles pidime minema läbi ööturult aga kuna kaart oli selline nagu ta on siis leidsime ööturu üles alles kohalikega rääkides ning seda ka pooljuhuslikult. Ööturu kindlaks tegemiseks kõide asjalikum moodus on vaadata kus on väga palju imelikke lippe, valgust ning 5 korda rohkem rollereid kui mujal. Ööturul saime kokku ühe Claudiuse (koolivend Austriast) tuttavaga, kes mingi imeliku juhuse läbi oli sattunud aastaks Soome vahetusõpilaseks ning oskas natuke soome keelt - ausalt üles tunnistades oli natuke veider tunne keset ööturgu Taiwanis rääkida kohalikuga soome keeles. Antud ööturg oli siis kõige suurem - mitte, et see ka midagi erilist oleks olnud aga siiski. Samuti leidsime hea näite kummalistest toodetest - nimelt pakutakse siin teed piimaga aga mitte topsidest vaid hoopis KILEKOTIST!!!
Piltidena on siis üles pandud ööturu väiksema rolleriparkla üks osa.



Siinkandis on kohalikel kalduvus ka välja mõtelda huvitavaid inglisekeelseid silte, sellel teemal miski muu aeg pikemalt aga praegu viskan siis üles ühe nahktoodete müügikoha pildi, kus asjadel ikka "tõeline naha maitse" on.



Kunagi ma kirjutasin ühe blogikirje ka teemal, et lemmikloomad on siin igalpool - see kehtib nähtavasti ka ööturu müügilettide kohta, sest see valge asi pildi peal on koer.



Nagu eelpool mainitud tehti ööturul ka teejooke, mida siis pakuti kilekotis, piltidena panengi siia üles siis putka kus jooki sai, kuidas kogu kraam valmis tehti ning mismoodi see siis lõpuks välja nägi.





Jõuludest siinkandis

Nagu mitmed lugejad on juba märganud olen ma viimasel ajal olnud väga laisk blogija - püüan siis asja parandada ning jõuda praeguse aja lähedale ning seetõttu alustangi jõuludega, ehk kirjeldusega sellest mida siis jõulude ajal tehtud sai.
Taiwanis on jõulud selline rohkem imporditud nähtus - kuna suures osas paistavad kohalikele eeskujuks olevat Ameerika Ühendriikide kombed (seda eriti pesapallihulluse suhtes) siis on siin ka jõulud lihtsalt üks võimalus inimesi rohkem tarbima ajada. tavaliselt algab juba novembri alguses pihta päkapikumütside kandmine ning õudne jõulumuusika kaubanduskeskustes (õnneks on see igastahes vahelduseks töötajatele, kes on tavaliselt sunnitud kuulama terve tööpäeva ühte ja sama ebameeldivat lugu).
Muule kambale, tavaliselt nendele kes peavad ennast kas kristlasteks või on lihtsalt välismaalased on jõulud aga natuke muu tähendusega. Paljud lähevad jõulude ajal kirikusse (eriti katoliiklased) ning tihtipeale neil jõulud sellega piirduvadki. Osa tegelastest aga on iga aasta otsustanud korraldada sellise jõulupeo moodi asja - umbes nagu Eestiski ettevõtete ja igasuguste organisatsioonide puhul. Korraldamise kohaks oli jällegi KTV (karaoke koht - kus saab peo moodi asjaks üürida terve ruumi ning seda koos toitlustusega - nii palju kui süüa jaksad 3 tunni jooksul) ning jagasime kaasa toodud võltskuuse (mis mul 5 päeva ühikatoas vahtis) alt kingitusi koos ühe omapärase mänguga. Mäng ise selline, et igaüks tõi endaga kaasa kuni 200 Taiwani Dollari väärtuse kingi ning siis jagati kinkide toojate vahel ära numbrid, mis järjekorras kinki valima sai tulla, kingi valijad pidid otsustama, kas nad võtavad kingi uute kinkide hulgast või "röövivad" kedagi kes oli juba kingi valinud ning see keda "rööviti" pidi endale samal viisil hankima uue kingi. Ühte kinki aga sai "röövida" 2 korda - pärast seda jäi kink omanikule. Peale kinkide jagamist läks jällegi lahti karaoke ning seda hommikuni välja. Panen siia üles ka paar pilti Taiwani stiilis jõuludest.




Neljapäev, 22. jaanuar 2009

Veidrad tooted vol 2 ehk "Huvitavad joogid"

Tavaliselt inimesed vaatavad mujale maale minnes ikka kohalike jooke ning uurivad neid seda ka siin Taiwanis. Jookide poolest on siin kõik suhteliselt sama nagu Eestis - isegi hinnad. Samas võib leida ka paar sellist huvitavamat toodet, millest ka allpool siis pildid.
Teiseks "huvitavaks joogiks" saaks pidada Tai Kuningriigis toodetud kookospähklitest tehtavat jooki, mis maitselt on üsna jube aga tootja on selle eest laheda nimega.