Neljapäev, 4. detsember 2008

Kuidas Anpingis sai käidud











Et jällegi olen ma peaaegu kuukesega maha jäänud blogi postitamisega siis tuleb enne rääkida novembri algusest kui "Klassiekskursiooniga" ära käidud sellises kohas nagu Anping.

Sõit ise oli juba pikka aega ette planeeritud järgmine peale vaheeksamit mis oli siis novembri esimesel nädalal ehk siis laupäevasel päeval. Üks kummalisi asju selle sõidu juures oli see, et suur osa meie grupist otsustas mitte kaasa tulla kuna olid seal juba käinud ning teist korda enam minna ei soovinud. Niisiis sattuski meid sinna ainult 3 õpilast ning õpetaja oma perega.

Esimeseks peatuseks oli meil Taiwani kirjandusmuuseum, kus saime teada terve hulga igasuguseid fakte selle kohta mismoodi ja kuidas oli siin kirjandus siin arenes ja kes olid kohalikud kuulsad kirjanikud. Näiteks seda ma ei teadnud, et pikka aega kirjutasid Taiwani kirjanikud oma teoseid jaapani keeles aga mitte mandarini hiina keeles või mõnes kohalikus keeles. Esimest korda hakkasid kirjutama hiina keeles kirjutama kuskil kolmekümnendate alguses ning muudes taiwani keeltes veel hiljem. Kuid kohalikust kirjandusest ja kirjanikest lisan ühe postituse miski muu aeg.
Muuseumis nägime ka ühte osa mingist Taiwani rahvatantsust - koos rahvariietega.

Muuseumist edasi suundusime me siis sööma koos õpetaja perega, kuhugi kalatoite pakkuvasse kohta, toit seal oli üsnagi hea kuid siiski veendusin lõplikult et krevetid mulle siiski eriti ei maitse. Seal tegin esimest korda tutvust ka kuulsate punaste pähklitega, mida paljud tarvitavad suitsetamise asemel - või siis joomise asemel, pidid kuulu järgi omama virgtutavat mõju kuid selle kohta ei oska ma öelda aga hirmutavat mõju omasid need pähklid küll. Nimelt värvivad need pähklid hambad ilusti selliseks roostekarva punaseks - umbes nagu kuivanud veri ning inimene kes on pähkleid söönud näeb selline välja nagu tal oleks hambad välja pekstud, seega suht jube.

Peale sööki põrutasime vaatama randa - mis ei olnud eriti kena. Oli selline suhteliselt laga täis - keegi vist koristada ei viitsinud. Rannast edasi liikusime me Anpingi kalasadamasse, kus siis oli ikka veel hord hiina stiilis pisikesi kalapaate ning saime teada, et iga hommiku töötab siin kalaturg kus saab osta värsket kala. Meie aga suundusime õpetaja abikaasa sõbra juurde kes pakkus meile teed ja rääkis krabide püügi juttu. Kui me vaatasime kuidas krabisid välja võeti siis pakuti, et kas tahame ka ning arvates, et keeldumine on ebaviisakas hakati neid meile valmis keetma. Selle aja jooksul aga kui krabisid valmis tehti läksime me paadiga merele - õigemini lihtsalt sadamapiirkonda vaatama, avamerele ikka ei läinud, seega suurema lainetuseni ei jõudnud. Tagasi tulles olid krabid valmis ning siis sõime jällegi - kuigi enne olime endal kõhud täis söönud nii, et õgimine oli üsna keerukas ning ülejääk pandigi meile kotiga kaasa. Kalasadamast edasi liikusime "Kuldsesse Kindlusse", mis oli vist oma nime saanud mingite kollaste kivide järgi. Põhimõtteliselt oli see 18.- 19. sajandi kindlustise varemed, kus alles olid ainult müürid ja ilgelt suured kahurimaketid. Samuti sai seal pilti teha paari tegelasega, kes olid siis riides nagu tolle ajastu Taiwani/Hiina sõdurid. Lõpuks tehti natuke ka ühe väiksema kahuriga pauku, mis oli üsna naljakas, sest üks turist jalutas otse kahuritoru ette mingi paar sekundit enne kõmmutamist - hea, et ta sealt suure kisaga ära aeti. Paugutamine ise ei olnud midagi erilist - eriliseks tegid selle inimhulga heliefektid, nimelt hakkasid paljud esimese paugu peale kiljuma, sest nad ei saanud aru, mis see veel oli.
kindlusest välja minnes oli üks eriti laheda arhitektuuriga maja - mis selle otstarve oli, seda ei oska ma siiani öelda kuid tegemist oli väga omapärase kooslusega puidu, kivi ja klaasi kasutamisest.
Sealt edasi suundusime Anpingi pooleldi/ööturule, kus saime vajaduse korral teha sisseoste - ehk siis sööki ja igast turistikraami ka. Edasi käisime läbi ühest kenast templist ja siis suundusimegi tagasi ühikasse, et hiljem siis suunduda Triibu sünnipäevale.
Piltidena on siis lisatud: ühe kuulsa Taiwani kirjaniku raamat, mis on Eesti lipu värvides (no selle lihtsalt pidi ju siia lisama), see vend kes rääkis krabidest ja kalapüügist ning pakkus teed, kalasadam ise, pilt paadist, meie kindluses, see maja millest räägitud, kahuriga paugu tegemine ning õpetaja abikaasa, kes paistis olevat selline inimene kes tunneb KÕIKI kohalikke.

Kommentaare ei ole: