Pilte teisest Kaohsiungi reisist

Nagu enne lubatud panen siis üles paar pilti teisest Kaohsiungi reisist.

Siin on siis paar pilti võetud pilvelõhkujast vaateplatvormilt, et näidata kui suur osa linnast on lihtsalt sadam - tegemist on Taiwani suuruselt teise sadamaga ning see on ka ülemaailmses mõistes päris suur sadam. Samuti on paar pilti tänavatest, mis siis on väga-väga laiad, kuid kus eriti suurt liiklust näha ei olnud.
Üks pilt on konteineritest tehtud moodsast kunstist, üks pilt saare peal olevatest väikestest majadest, üks suhteliselt nirust avalikust rannast. Samuti võtsin pildi peale uuema ja kenama praami, mis saarele viis (see on see kahekordne - mõlemast otsast ühesugune) ning ühe veel vanema paadi, millega me oma õnneks ei sõitnud.
Üks pilt on aga sellest kuulsast puuviljast, mille söömiseni me ei jõudnudki.

Kuidas teist korda Kaohsiungis käidud sai

Nagu enne lubatud kirjutan siis teisest Kaohsiungis käigust. Kuna ühest õhtusest külastusest jäi linna jaoks väheks ning klubisse sissepääsu hind oli ka oodatust suurem siis läksime järgmine nädal lihtsalt linna uurima. Algul oli meil plaan minna kolmekesi kuid üks tegelane sai viimasel hetkel teada, et ta grupitöö kestab liiga kaua ning meiega keskpäeval ühineda ei saa. Seega oli lõpuks läksime kahekesi toanaabriga Svaasimaalt, kelle eesnimi on Nkosilenhle (hääldamisest: kui "n" ja "h" on koos tuleb seda hääldada umbes sellise helinaga nagu susisev kass veetünnis). Välja läksime suhteliselt varajase rongiga ning kohale jõudes oli meil esimeseks plaaniks teha "väike" jalutuskäik linna suurima (ja maailma kõrguselt 13`nda) maja juurde, kus sissepääs maksis küll 100 dollarit aga selle eest saime ilusti 75 korruse vaateplatvormile (majas sees kahjuks)ning kohe ausalt tuleb tunnistada, et sealt avanev vaade oli seda väärt - juba ainuüksi sellepärast, et aru saada kui suur see linn tegelikult on. Lisan pärast ka paar pilti majast ja vaatest.
Peale väljumist otsustasime minna sadamasse, et siis siirduda linna ees olevale saarekesele, kus asub Kaohsiungi avalik rand (mitte just kõige puhtam) ja ka linna kaks vanemat rajatist - üks kindlus ja üks majakas. Sadamasse minnes avastasime, et sealt sadamast (loe praamipeatus - sest suurem osa linna mereäärsest osast kujutab endast ühel või teisel moel sadamat) käib praam iga kahe tunni tagant ning viimane läks ära alles 20 min tagasi. Siis küsisime kaardi ja läksime natuke elavama liiklusega praamipeatust otsima kust siis käivad paadid natukene tihedamini. Sinna jõudmine oli aga omaette lugu - nimelt olemasolev kaart oli loomulikult hiinakeelne ning pahumpidi nagu kõik hiina stiilis kaardid (kaartide kohta kirjutan hiljem natuke põhjalikumalt). Peale väiksemat sorti seiklemist ning liiga varast ära keeramist (sest kaardil ju ometigi ei olnud "väikeseid tänavaid" märgitud). Tänavatega on siin üldiselt selline lugu, et igal tänaval on oma Ida- osa ja Lääne osa ning tavaliselt ka siis number juures, et näiteks 3. Ida-Chimei tänav ning siis alles tuleb maja number. Selle käigu ajal leidsime ka kõrtsu nimega "Siga ja Vile", mille pildi ma ka üles laadisin. Nimi sellepärast huvitav, et see esineb ka raamatus nimega "Härjapõlvlaste Kaitseala". Uude praamipeatusse kohale jõudes tundsime mõlemad ennast juba kergelt praetuna (või siis hautatuna) sest meie "rõõmuks" ei olnud taevas ühtegi pilve ning lõunamaine päike laksas täiega. Paat millega me siis saarekesele läksime oli suhteliselt uus - ning siin pean ma silmas, et see ei olnud rohkem kui 40 aastat vana - võibolla isegi uuem - seega ka üsna kobe võrreldes mõnedega, mõlema kohta panen hiljem üles ka paar pilti. Saar ise oli üsnagi kena kui me sinna peale 20 minutilist sõitu jõudsime, kohe alguses ronisime siis saare ühes nurgas oleva künka otsa kus siis paiknesid mõlemad kuulsad mälestusmärgid/turismiatraktsioonid või mis iganes nad olid. Kindluse kohta võiks seda öelda, et see oli kindluse kohta üsnagi uus - mingi 150 aastat vana. Samas majakas oli terve korralik majakakompleks - ning selline 150 - 200 aasta vanune aga väga korralikult hoitud. Siin saime jällegi olla natuke aega turismiatraktsiooniks - nimelt sattusime suhtlema paari inimesega Põhja-Taiwanist, kellele meie mõlema nahavärvid olid üsnagi eksootilised ning loomulikult sooviti ka pilti teha. Saarelt ära minnes läksime me alguses valele poole, lootuses natuke ringi vaadata ning siis saame minna tagasi juba teist teed pidi. Siin aga tekkis väike "konks" nimelt ühtegi praamipeatuse/sadama suunas minevat tänavat ei tulnudki ning seetõttu pidime jällegi sama maa tagasi kõmpima.
Paadi peal olles otsustasime, et jalgsi raudteejaama enam tagasi ei lähe, sest koivad juba valutasid ning otsustasime siis minna metrooga. Kaohsiungi metroo kohta tuleb küll öelda ainult kiidusõnu - sest see on väga loogiline ja lihtne (võibolla sellepärast, et seal on ainult kaks liini) samas on see ka väga puhas ja inimesed puhastavad seda kogu aeg. Samuti kord Taiwani metroodes on väga range - inimesed peavad teisi välja laskma alate enne rongist muidu tuleb üks kuri mundriga tegelane ning hakkab ütlema ning rongi sisse saamine on järjekorras, seda valvab ka üks mundris tegelane. Taiwanlaste loogikast kuhugi minemisel räägin ma hiljem. Metrooga jõudsime ilusti 5 minutiga kohale ning saime rahulikult veel KFC`s kõhu täis õgida ja busse pildistada enne kui rongi peale läksime. Tagasitulles rääkisime rongis ühe tädiga - kes kummalisel kombel rääkis väga head inglise keelt - teatavatest puuviljadest mis tal kaasas olid, sest selliseid polnud meist kumbki näinud. Puuvilja tunti Buddha Pea nimetuse all ning hiina keeles oli selle nimi "sõ džia" . Selle puuviljaga oli selline teema, et selle võis ära süüa alles kolme päeva pärast sest siis oleks see olnud piisavalt pehme söömiseks - samas ei tohtinud seda enam süüa neljandal päeval sest siis ei ole see enam söögiks kõlblik vaid käärib. Ning meie loomulikult suutsime selle ära unustada.
Tagasi jõudsime juba õhtul pimedas ning mu toanaaber oli veendunud et me jalutasime vähemalt 60 km maha. Samas on see vahemaa iga korraga kui ta sellest räägib 5 km võrra suurenenud ning eelmine nädal oli see juba 95 km.
Piltidest lisasin sellele blogile siis vaated pilvelõhkujast lennuväljale ja linnale endale, pilvelõhkuja pildi ja pildi "Seast ja Vilest".

Pildid ülikoolilinnakust ja ühikast

See eriti suur maja värvilisel pildil on ühikas. Üks pilt on lihtsalt linnakusisene tänav ning pilt kus on 2 suurt maja näha - nendest esimene on raamatukogu ning see taga kaugemal olev on ühikas.

Pub or Club ehk kuidas esimest korda Kaohsiungis käidud sai

Esimene reis Kaohsiungi sai ette võetud peale kahe Boliivia tüdruku küsimust: "Do you want to go to the pub in Kaohsiung", pikemalt mõtlemata otsustasime selle kutse vastu võtta ning minna, sest sinna linna ei olnud veel sattunud. Sama päeva õhtul kogunesimegi suurema seltskonnaga Daciao rongijaama - see on selline pisike rongijaam meie ülikooli ligidal, umbes sama suur kui Nõmme jaam, kuid rahvast käib rohkem. Sõit Kaohsiungi kestab tavaliselt mingi tunni jagu ning siis tuleks seal kasutada kohalikku ühistransporti, mis vähemalt metroona on eriti korralik - ning ka üsna uus. Kohale jõudes selgus, et "Pub" ei olnud mitte midagi kõrtsi sarnast vaid Tallinna "Hollywoodist" tiba väiksem ööklubi, kus pilet oli suht kirve hinnaga (vähemalt Taiwani kohta - 700 NTD, ehk natuke üle 200 krooni). Samas eeliseks oli see, et alkoholi oli pileti hinna sees ja NII PALJU KUI JUUA JAKSAD!. Plaan oli jääda klubisse siis asja kinni panemiseni ning siis tagasi tulla esimese rongiga, mis väljub Kaohsiungi jaamast mingi aeg peale 06.00, mida ka tehtud sai. Ööklubi enda kohta saaks öelda, et programm oli päris hea ning joogid oli ka peaaegu, et joodavad - peale ameerika õlle. Tagasi tulles aga tekkis idee, et ei ole mõtet takso peale raha raisata ning toanaabriga tulime jala tagasi - see oli ligikaudu sama tee mis TTÜ juurest Siili peatusse kuid seoses paari eksikäänakuga ning linna kaardi puudumisega tuli sellest natuke pikem maa välja ning meile jõudis kohale, et see ei ole just kõige väiksem linn. Õnneks saime suurema osa oma "jalutuskäigust" rongijaama teha veel pimedamal ajal, sest peale koitu läks tollel päeval ikka väga palavaks.

Teisest Kaohsiungi reisist ning eriti väsinud jalgadest kirjutan hiljem. Siia lisan ka pildikesed toanaabrist valgusfoori juures ja ka esinejatest ööklubis, keda hiina keeles nimetatakse "La Mei" ehk otseses tõlkes "vürts ilus" (mei - peaks käima ka tüdruku kohta, sest "mei-mei" on väike õde), kui kellegil oleks parem tõlge pakkuda siis jään seda hea meelega ootama. Kõige pealmine pilt on aga DJ`st ööklubis.

Kus ja kuidas siis elame

Et mitmed tegelased on küsinud, et kus kohas ma siis elan ning millised on elutingimused siis otsustasin sellest siin natuke kirjutada.

Elan ühikas, mille hind ei olegi eriti kallis, kuid oleks võimalus ka hankida endale oma üürituba ülikooli lähedal ning hinnas eriti ei kaotaks. Ühika hind on natuke üle 12000 Taiwani dollarit nelja kuu kohta ning omaette toa üürimine aga maksaks umbes 4000 Taiwani dollarit kuus. Samas oma toa puhul tuleks iga kord mingi 10 minutit jalutada, et koolini jõuda samas kui ühika puhul seda muret ei ole. Kool ise omab üsna korralikku ning päris suurt linnakut umbes sama suurt kui TTÜ`l kuid ilma metsa osata. Olemas on nii staadion kui ka eraldi jalkaväljakud.

Ühikatuba jagame nelja inimese peale, kes pea igaüks on pärit ise maailma nurgast. Üks toanaaber on kohalik vend (no peaaegu, ta on pärit ühelt saarelt Taiwani lähedalt) nimega Hu (võite ise ette kujutada kui palju nalja selle nimega saab kui põhiliseks suhtluskeeleks on inglise keel). Siis on üks tegelane Vietnamist, nimega Steve (õige nimi on Tran Nguyen Hung, kuid seda ei tarvitata eriti palju) - miks ta Steve on keegi ei tea, olevat öeldud, et ta on näeb välja nagu sellise nimega tegelane. KOlmandaks toanaabriks on Nkosilenhle Svaasimaalt, kes on siin siis ainuke tõsiselt tumeda nahaga inimene terves ülikoolis (va üks kutt Indiast).

Tuba suht korralik aga kööki kui sellist ei ole - köök on terve korruse peale ainult üks, ning loomulikult on selle eest vastutavad kolm vietnamlast, kes siis peavad seda lukus hoidma ning lahti tegema ainult kindlatel aegadel - mille hulka muuseas ei kuulu nädalavahetus. Siiski on sellise köögi olemasolu eeliseks oma toa suhtes, kus sellist asja üldse ei ole ning tuleb alati käia väljas söömas.

Omaette nutikas meetod on välja mõeldud pesu pesemiseks kuid see on teema millest hiljem kirjutan põhjalikumalt.

Ühika juures on veelgi kummalisi asju - vähemalt esmapilgul, kuid samas asjade üle järele mõteldes on asi päris loogiline, miks nii on. Kummalised asjad siis järgnevad:

1) Peldik ja dušširuum ning kraanikauss on ühes kohas koos, et siis lähed ukseavast sisse ning peldik on paremat kätt, duššinurk vasakut kätt ning kraanikauss otse ees. Peldikul - õigemini sellel potiga osal siis on uks ees - vähemalt seegi hea, ning duššinurgal on ka ette tõmmatav ukse moodi asi, et vähemalt teised märjaks ei saa kui pesema minna. Aga millel ei ole ust ees on kogu see kolme kohaga ruum, sellest ka blogi pilt.

2) Ühikal on eraldi meeste- ja naiste pool. Miks see nii on ei ole raske aru saada kui siin on juba paar päeva elatud. Nimelt on seinad kahe toa vahel eriti õhukesed ning kui kõrvaltoas läheb lärmi tegemiseks on seda väga hästi kuulda ka sinna kus ise elad. Seega kui kõrvaltuppa satub mõni paarike siis on nende tegemisi kohe kindlasti kuulda. Samas muidugi see ei välista seda, et kõrvaltoast ei tuleks mingeid imelikke hääli - näiteks on meie toa elanikud üsna veendunud, et kõrvaltoas tehakse vähemalt häälte järgi sadomaso-homo pornofilmi (üritan miski päev neid helisid lindistada ning siis siia üles lisada).

3) Väljaminekukeeld/komandanditund - siin on selline süsteem, et meessoost isikud ei tohi majast lahkuda peale 02.00 ning naised peale 00.00 kuigi välistudengitele on see suht savi ning kogu keeld lõppeb juba kell 05.00, sest esimesed maniakid tahavad siis juba minna hommikusi harjutusi tegema.

4) Pesapall - kohalikele MEELDIB pesapall ning seda just nimelt suurte tähtedega, ning nad loomulikult hakkavad selle mängimisega tegelema nädalavahetusel siis kui päike tõuseb ning seda suure kisaga otse kahe ühika vahelisel staadionil. Kuid pesapallist kirjutan ma miski aeg rohkem.

Siin on veel ka muid kummalisi asju kuid sellest juba järgmine kord.

Öösel turule - aga millal siis veel

See asjake ilmus siis 26.oktoobril, olles viimaseks aripaev.ee´s ilmunud kirjutiseks. Ööturu kohta lisan pärast veel mõningad pildid.

Taiwani reisija kuuleb tõenäoliselt ühena esimestest soovitustest minna sellisesse kohta nagu ööturule, mille nimetus kohe loomulikult paneb mõistatama, millega on tegemist.

Ööturg on kindlasti üks omapärasemaid kogemusi Taiwanis, seda just esimesel külastuskorral sest siis paistab kõik uus ja uudne. Oma põhimõttelt on ööturg nagu turg ikka – koht kus kaubeldakse asjadega, kuid sellega ka sarnasus piirdub.

Ööturgu peetakse nagu nimigi ütleb öösiti – ehk siis kui pimedaks läheb, mis siis siin olenemata aastaajast on umbes 18.00 paiku ning turg avatakse siis umbes tund aega peale seda. Ööturgu võiks kõige lihtsamini kirjedada kui igal õhtul toimuvat laata. Ööturg on tavaliselt kindlatel õhtutel kindlates kohtades ning samas kohas iga õhtu ööturg ei tööta – tavaliselt on ühes kohas avatud turg iga kahe õhtu tagant. Kuna aga tavaliselt tegutseb samas linnas mitu ööturgu on igal õhtul vähemalt üks neist avatud. Iga õhtu on lahti need ööturud, mille jaoks on olemas kas spetsiaalne tänav kindla kaubaga kauplemiseks või suuremate linnade ja turismipiirkondade ööturud.

Väiksema ööturu puhul pannakse lihtsalt üks tänavake koos parkimisplatsiga lihtsalt kinni ning hakatakse kauplema – ning keegi selle peale kisa ei tõsta, et tema nüüd sellel õhtul ei saa oma autoga just sellest tänavast läbi sõita. Ööturul on aga ka üsna suur rõhk mitte ainult asjadega kauplemisel vaid just inimestega suhtlemisel ning meelelahutusel, sest ligikaudu kolmandiku ööturust moodustavad meelelahutusega tegelevad ettevõtjad. Samuti on suur osa toitlustusel – pea iga nurga peal saab osta röstitud kalmaare, tofut ning muid kohalikke delikatesse. Meie mõistes kiirtoitu nagu vorst saia sees siin eriti ei kipu olema – pakutakse ikka kohalikku kraami, mis on oma lõhnadega ja välimusega on kindlaks turistilõksuks.

Kes sööb aastas 80 kg riisi?

See ilmus aripaev.ee`s siis 20. oktoobril, kirjutisele lisasin juurde ka ühe tavalisema roa pildi - see on siis sea- või loomaliha, ei mäleta täpselt kumb see oli. Hind igastahes 55 kohalikku raha - ehk siis umbes 20 krooni.



Aasiasse tulles on paljudel inimestel tihtipeale ettekujutus, et siin süüakse peaaegu kõike. Selles suhtes eriti ei eksitagi sest toiduvalik on tõesti mitmekesine kuid domineerivaks toiduks osutub siiski Riis, suure algustähega.


Mujalt tulnutele paistab alguses tõesti, et kogu Aasia ainult riisist elabki ning muud asjad on lihtsalt täienduseks kaasas. Õnneks asjad päris nii hullud ei ole, süüakse ka muid asju kuid põhirõhk on ikkagi eelpool mainitud toiduainel, nimelt süüakse Wikipedia andmetel Aasias keskmiselt 80 kg riisi inimese kohta aastas, samas Euroopas süüakse seda ainult 10 kg inimese kohta. Samuti näitab selle toiduaine olulisust siinsetele inimestele see, et kui 2008 aasta alguses tõusis riisi hind siis Tai Kuningriik kutsus kokku suuremate riisi tootvate riikide esindajad moodustades sellega Riisi Eksportivate Riikide Ühenduse, et hoida kontrolli all nii tähtsat toiduressurssi.

Riisi tähtsuse heaks näiteks Aasias on see, et hiina keele sõna “fan” tähendab nii riisi kui ka einet, seega kui keegi ütleb hiina keeles: “Wo yao chi fan”, siis tähendab see kas: “Ma tahtma sööma riis” või “Ma tahtma einestamine” - sest selles keeles keegi käänamisega vaeva ei viitsi niikuinii näha!

Riisi peetakse siin nii iseenesest mõistetavaks toiduaineks, et menüüdes on märgitud riis ainult siis kui on tegemist mingi eriliselt valmistatud variandiga. Tavaliselt on menüüs lihtsalt märgitud see kraam mis riisile lisaks antakse, näiteks sealiha juurviljadega kuid riisi kohta pole sõnakestki. Samamoodi on näiteks ülikooli kohvikus kus makstakse ainult muude toiduainete eest aga teatavat teradest koosnevat asja võib aga võtta niipalju kui jaksad.

Seega tuleks Aasiasse sõitjale soovitada harjumist riisiga ning vürtsise toiduga mis paljudele selle maailmajao inimestele on väga südamelähedane. Samuti võiks mainida, et riis ei siin ainult niisama söömiseks vaid sellest tehakse ka erinevaid tooteid – näiteks õlut, paberit ja söödavaid taldrikuid.