Uusaasta Taipeis

Et nagu osa lugejaid on tähele pannud ja mulle seda ka maininud paistab mu blogi olevat jällegi ajast maas - nähtavasti olen ma lihtsalt liiga laisk kirjutaja kuid üritan siiski tasapisi oma vigu parandada.
Meie uusaasta ei ole siinkandis mingi eriline suur püha (no pidupäev on ikka, sest kes see siis laseb käest võimaluse pidu pidada ning ilutulestikku lasta, viimase kohta ilmub varsti ka üks jutuke) siis otsustas üks seltskond meie koolist siis suunduda Taipeisse vaatama kuulsat Taipei 101 ilutulestikku, mida korraldatakse siis maailma kõrgeima valmisoleva hoone pealt. Kuna aga osad tegelased (nende hulgas ja mina) jäid otsustamisega natuke hiljapeale siis oli meil algul mure bussipiletite hankimisega. Nimelt on siinkandis odavam sõita bussiga kui rongiga ning seda kohe paar korda odavam. Samas on jällegi tavaline rong odavam kiirrongist, mille hinnaks 303,1 kilomeetri eest on natuke alla 450 krooni samas kui bussipileti eriti mugavasse bussi võib saada natuke rohkem kui 70 krooni eest. Õnneks saime bussipiletid ning kohtusime ülejäänud kambaga kes oli tulnud eriti varajase bussiga (väljusid Tainanist kell 04.30). Kuna Taipei on päris suur linn siis seal õnneks on ringi liikumiseks korralik metroo ning kuna kesklinn on seal väga välja venitatud (täpsemalt on paistab seal olevat rohkem kui üks keskus) siis oli meil natuke aega enne kui suundusime Taipei 101 juurde, kus siis peamine ilutulestik pidi algama. Kuna ilm oli hommikupoole vihmane olnud siis üks meie seltskonna liikmetest oli suutnud astuda sügavasse poriloiku siis suundusime metroopeatuste vahele ehitatud kaubanduskeskusesse - täpsemalt öeldes oli antud juhul tegemist siis metrooliinide peale ehitatud kaubanduskeskusega mille alt sõitis läbi rong ja peal oli hoopis autotee. Peale ostude sooritamist suundusime siis ilutulestiku paiga poole, mis õnneks tänu metroole läks üsna kiiresti. Metroos võib leida ka mõningaid päris kummalisi silte - mida juba ka eelmine aasta märgitud sai, nimelt on rongi sisenemine korraldatud maha märgitud liikumisradadega ning "metroovõmmid" (või miskid muud kahtlased mundris ametimehed) ei lasknud inimesi enne rongi sisse kui kõik on välja tulnud, mis Taiwani kohta on päris hea sest siinkandis on tavaliselt enne igale poole enne sisse trügida kui teised välja jõudnud on, kuid sellest teen ma miski aeg eraldi jutukese. Samas hoopis huvitavam asi on see, et seal on metroos olemas eraldi ooteala naistele öisel ajal. (selle kohta ka pilt).


Kohale jõudes aga sattusime juba metsiku rahvamassi otsa ning meil võttis ikka parajalt aega, et leida midagi süüa. Söömiskohta otsides sattusime peale ka ühe maja hoovis peetavale „lõvitantsule“, mille kohta ma varsti riputan üles ka ühe video. Kuna eelmisel päeval sai parajalt pilte tehtud siis ühel hetkel otsustas mu fotoka aku tühjaks saada. Et seda lahendada suundusin ma Mitsukoshisse läbirääkimistele, et seal töötajatele selgeks teha aku laadimise olulisust. Esimene osutus lihtsaks kuid aku hilisem tagasi saamine ei olnud aga nii lihtne, sest muidu kella 23.00 avatud kaubamaja otsustati sellel päeval hoopis kell 22.00 ning seega pidi akut tagasi hankides pidama maha pika jutu turvameestega ja poe töötajatega kes sealt kell 22.15 ära joosta üritasid kuid õnneks suutsin ma neid veenda, et ma ei taha poodi paljaks varastada või röövida ning sain oma aku koos laadijaga tagasi. Meie seltskonnal oli kogunemiskohaks valitud Taipei 101 hoone lähedal asuv haljasala, mis oli loomulikult paksult inimesi täis – nagu ka kogu linn seoses aastavahetusega. Ilutulestik ise ei olnud eriti muljetavaldav kuna nähtavasti olid meil ootused liiga kõrged. Peale ilutulestikku lagunes meie seltskond väikest viisi laiali kuna osad otsustasid minna sõpru külastama ning teine osa läks süüa otsima, mis osutus parajaks nuhtluseks. Sest meie üllatuseks olid suurem osa söögkohtadest kinni pandud ning metroo sõitis ka viimaseid kordi, kuigi alguses oli meedias teatud, et kogu värk töötab terve öö (viimane rong sõitis kell 03.00) ning peale seda hakkasid asjad uuesti liikuma alles kell 6 hommikul. Meie jõudsime üsna läbikülmununa (no vähemalt osad meist - mina ei saanud aru, kuidas 12 kraadi saab olla jubedalt külm) lõpuks metrooga rongijaama juurde kus siis mõtlesime läbi astuda McDonaldsist, sest see oli ainuke koht milles me kindlad olime, et sealt süüa saab. Kummalisel kombel otsustati aga ka see kell 04.30 kinni panna (kuigi ukse peal oli silt, et 24h avatud) ja kõik inimesed sealt välja visata, võibolla oli asi selles, et kohalikud otsustasid seal magama heita selle asemel et rahulikult õgimisega tegeleda ning edasi minna. Seega otsustasime meie, et vaatame, äkki leiame võimaluse kuhugi edasi minna. Kuna aga kõik kohad olid kinni siis otsustasime hoopis minna bussijaama ning vahetada oma tagasisõidupiletid varasemate vastu mis kummalisel kombel ka õnnestus. Veel veidramaks aga osutus buss millega me tagasi sõitsime sest see oli pooltühi - ja seda uueaasta hommikul. Bussis oli aga bussijuht vist konditsioneeriga liiga palju mänginud - nimelt ei saanud reisijad seda enam enda pea kohalt kinni panna ning bussis oli külmem kui õues, mis oli hakanud tasapisi üles soojenema ja näitas juba 16 soojakraadi. Tagasisõidust keegi suurt midagi ei mäletanud sest olime otsustanud magama jääda. Tainanis olles aga selgus, et busside lõpppeatus on hoopis mujal kui algpeatus ning pidime veel ennast rongijaama vedama, mis võis tüdrukutele väga raske olla sest nad olid ikka veel läbi külmunud ja väga väsinud ning järgmisel päeval seletasid, et nad rongijaamani jalutamisest suurt midagi ei mäleta. Rongijaamas pidime veel pool tundi rongi ootama sest ega igas peatuses peatuvad rongid siis nii tihti sõida nagu eestis elektrirongid (siin liiguvad nad tavaliselt mingi kord tunnis, tihedamatel aegadel 3 korda tunnis aga inimesi on oi-oi kui palju aga sellest pole hullu sest kõik sõidavad niikuinii rolleritega). Piltidest veel niipalju, et varsti viskan üles ka video Taipei ilutulestikust ja Lõvitantsust, mida me seal märkasime.

Prügimajandusest Tainanis

Kui meil Eestis peaks inimesed teoreetiliselt tegelema hoolsa prügisorteerimisega (millega aga tavaliselt ei tegeleta ning prügiautod kallavad kogu sodi niikuinii ühte kasti) siis Taiwanis erilist prügi sorteerimist ei ole. Eraldi lähevad prügist ainult pakendid ja patareid, mis siis peaks pandama eraldi kastidesse. Mis puutub patakatesse, siis seda tõesti tehakse kuid pakenditest paistab paljudel täiesti savi olevat ning need rändavad siis ikkagi üldistesse prügikastidesse. Samas on siin ka olemas omad prükkarid kes siis pakendid suurest prügikastidest välja tirivad ning topivad need oma kottidesse (tõenäoliselt saab nende eest kuskilt raha kuid seda ei ole eriti kerge välja uurida ning saadav rahasumma on ka nii väike, et asjal pole erilist mõtet).
Teiseks suuremaks omapäraks linnas sees on prügikastide täielik puudumine, mitte lihtsalt neid ei ole vähe nagu mõnedes Eesti linnades, kus prügikasti leidmine võtab rohkem aega kui kuuvarjutuse ootamine. Vaid prügikaste lihtsalt ei ole! Prügi korjamise süsteem käib siis nii, et iga majapidamine korjab oma prügi kokku ning iga õhtu kindlal ajal sõidab mööda prügiauto (tekidades helisid, mis natukene meenutavad Mozarti "Für Elise" nimelist teost mängituna eriti vanakooli mobiiltelefonil) ning siis jooksevad kohalikud oma prügikotiga selle auto juurde ning viskavad oma koti sisse või annavad tagaluugi peal seisva mehe kätte, kes selle sisse viskab. Sellise korjamise põhjusena on kohalikud välja toonud rottide leviku piiramise (mis selles mõttes on kasulik, kuna soojas kliimas rottidel parem elu) ning neil paistab olevat õigus sest mina olen ainult 2.5 korda rotti näinud (2.5 sellepärast, et mul ei olnud ühel korral prille ees ning ma ei saanud olla kindel kas tegemist oli suure hiirega või eriti pisikese rotiga). Lisatud pilt on udune sellepärast, et see sai tehtud jooksu pealt.

Teine Anpingis käik ja ööturg uuesti

See väike reisike toimus kuskil detsembri keskpaigas kuid ma olen suutnud olla nii andekas unustaja, et sellest kirjutada ei tulnud mul pähegi. Seega kui kõik ausalt ära rääkida siis lugu järgmine - kuna mul ja ühel koolivennal Austriast oli plaan minna hankima kodustele jõulukinke siis tuli mulle meelde Anpingi vana ostutänav, kus siis oli võimalik hankida igasuguseid turistivärke. Et sinna minna hankisin ma ühe turismikaardi hotellist (mis ette öeldes ei vasta eriti tegelikule linna plaanile) ning ühel neljapäevaõhtul suundusimegi rolleriga Anpingi otsima (mis osutus oodatust tiba keerulisemaks). Varasemalt samal päeval tuli aga mulle meelde, et mu koolivend polnud kunagi varem rolleriga sõitnud, seega oli vaja kõigepealt talle selgeks teha kuidas asi töötab - mitte et seal midagi keerulist oleks aga lihtsalt kaks pisikest ratast paistavad olevat natukene ebastabiilsemad kui suuremad rattad tsikli või jalgratta puhul. Rollerisõidu õpetamine käis siis niiviisi, et leidsime ühe üsna eraldatud tänava ning seletasin millist käepidet tuleb keerata, et edasi liikuda ning millist kangi vajutada, et seisma jääda ja lasin ta rolleriga tänava peale lahti. Ise aga jooksin järgi ning vaatasin, et ta kuhugi päris seina või mingi muu sellise asja otsa ei sõidaks. Rollerisõit tunniga selgeks tehtud asusimegi kahekesi sama rolleriga Anpingi poole teele ning lootsime, et kaardist ikka mingit kasu ka on. Kohale jõudsime pärast paari eksikäänakut ja valearvestust seoses kaardi mõõtkavaga ning faktidega, et osa "väiksemaid" tänavaid oldi lihtsalt kaardi pealt ära unustatud, kuid sellest murest sai üle kohalikelt abi küsides, sest üldiselt ollakse siinkandis ikka üsna abivalmid. "Vanal tänaval" aga saime järgmise üllatuse - nimelt suurem osa turistivärkidest oli seal neljapäeviti kinni ning leidsime ainult paar poodi, mis olid avatud ning nendeski oli kehva valik ning tingida ei saanud eriti (märge: siin on alati võimalik kohalikega kaubelda, seda nii turul kui ka kõiki muid asju ajades). Sealt ära sõites aga sattusime peale ühele hiina ooperi etendusele, millest ma miski aeg ka lühendatud video üles panen, sest tavaline video oleks liiga pikk. Tagasitulles pidime minema läbi ööturult aga kuna kaart oli selline nagu ta on siis leidsime ööturu üles alles kohalikega rääkides ning seda ka pooljuhuslikult. Ööturu kindlaks tegemiseks kõide asjalikum moodus on vaadata kus on väga palju imelikke lippe, valgust ning 5 korda rohkem rollereid kui mujal. Ööturul saime kokku ühe Claudiuse (koolivend Austriast) tuttavaga, kes mingi imeliku juhuse läbi oli sattunud aastaks Soome vahetusõpilaseks ning oskas natuke soome keelt - ausalt üles tunnistades oli natuke veider tunne keset ööturgu Taiwanis rääkida kohalikuga soome keeles. Antud ööturg oli siis kõige suurem - mitte, et see ka midagi erilist oleks olnud aga siiski. Samuti leidsime hea näite kummalistest toodetest - nimelt pakutakse siin teed piimaga aga mitte topsidest vaid hoopis KILEKOTIST!!!
Piltidena on siis üles pandud ööturu väiksema rolleriparkla üks osa.



Siinkandis on kohalikel kalduvus ka välja mõtelda huvitavaid inglisekeelseid silte, sellel teemal miski muu aeg pikemalt aga praegu viskan siis üles ühe nahktoodete müügikoha pildi, kus asjadel ikka "tõeline naha maitse" on.



Kunagi ma kirjutasin ühe blogikirje ka teemal, et lemmikloomad on siin igalpool - see kehtib nähtavasti ka ööturu müügilettide kohta, sest see valge asi pildi peal on koer.



Nagu eelpool mainitud tehti ööturul ka teejooke, mida siis pakuti kilekotis, piltidena panengi siia üles siis putka kus jooki sai, kuidas kogu kraam valmis tehti ning mismoodi see siis lõpuks välja nägi.

Jõuludest siinkandis

Nagu mitmed lugejad on juba märganud olen ma viimasel ajal olnud väga laisk blogija - püüan siis asja parandada ning jõuda praeguse aja lähedale ning seetõttu alustangi jõuludega, ehk kirjeldusega sellest mida siis jõulude ajal tehtud sai.
Taiwanis on jõulud selline rohkem imporditud nähtus - kuna suures osas paistavad kohalikele eeskujuks olevat Ameerika Ühendriikide kombed (seda eriti pesapallihulluse suhtes) siis on siin ka jõulud lihtsalt üks võimalus inimesi rohkem tarbima ajada. tavaliselt algab juba novembri alguses pihta päkapikumütside kandmine ning õudne jõulumuusika kaubanduskeskustes (õnneks on see igastahes vahelduseks töötajatele, kes on tavaliselt sunnitud kuulama terve tööpäeva ühte ja sama ebameeldivat lugu).
Muule kambale, tavaliselt nendele kes peavad ennast kas kristlasteks või on lihtsalt välismaalased on jõulud aga natuke muu tähendusega. Paljud lähevad jõulude ajal kirikusse (eriti katoliiklased) ning tihtipeale neil jõulud sellega piirduvadki. Osa tegelastest aga on iga aasta otsustanud korraldada sellise jõulupeo moodi asja - umbes nagu Eestiski ettevõtete ja igasuguste organisatsioonide puhul. Korraldamise kohaks oli jällegi KTV (karaoke koht - kus saab peo moodi asjaks üürida terve ruumi ning seda koos toitlustusega - nii palju kui süüa jaksad 3 tunni jooksul) ning jagasime kaasa toodud võltskuuse (mis mul 5 päeva ühikatoas vahtis) alt kingitusi koos ühe omapärase mänguga. Mäng ise selline, et igaüks tõi endaga kaasa kuni 200 Taiwani Dollari väärtuse kingi ning siis jagati kinkide toojate vahel ära numbrid, mis järjekorras kinki valima sai tulla, kingi valijad pidid otsustama, kas nad võtavad kingi uute kinkide hulgast või "röövivad" kedagi kes oli juba kingi valinud ning see keda "rööviti" pidi endale samal viisil hankima uue kingi. Ühte kinki aga sai "röövida" 2 korda - pärast seda jäi kink omanikule. Peale kinkide jagamist läks jällegi lahti karaoke ning seda hommikuni välja. Panen siia üles ka paar pilti Taiwani stiilis jõuludest.

Veidrad tooted vol 2 ehk "Huvitavad joogid"

Tavaliselt inimesed vaatavad mujale maale minnes ikka kohalike jooke ning uurivad neid seda ka siin Taiwanis. Jookide poolest on siin kõik suhteliselt sama nagu Eestis - isegi hinnad. Samas võib leida ka paar sellist huvitavamat toodet, millest ka allpool siis pildid.
Teiseks "huvitavaks joogiks" saaks pidada Tai Kuningriigis toodetud kookospähklitest tehtavat jooki, mis maitselt on üsna jube aga tootja on selle eest laheda nimega.

Tainani linnast ja hiina stiilis kaartidest

Et minu täpse asukoha kohta on mõned inimesed huvi avaldanud siis kirjeldan natuke täpsemalt seda linna kus ma praegu pesitsen.
Linna nimi on siis Tainan, asudes Taiwani lõunaosas ning on saare suuruselt neljas linn ainult 800000 elanikuga kuid samas on siin paar umbes 400000 elanikuga eeslinna ja seega eriti aru ei saa, kas on tegemist eraldi linnadega või mitte. Linn ise on siis ka vanim siinne linn, mis on saanud ametliku alguse hollandlaste 1624. aastal asutatud kaubandusasulast, enne seda oli samal kohal Taoyan`i nimeline koht mille järgi ka kogu saar on nime saanud. Tainan ise on Taiwani vana pealinn kuni 1887 aastani. Peale seda siis oli väheke segadusi ning miskist ajast peale on siis Taiwani pealinnaks Taipei.
Aga linn ise ei meenuta eriti mingit suurlinna vaid rohkem sellist tartu suurust linna mis on lihtsalt mõned korrad suuremaks venitatud (vähemalt tunne on selline). Et mulle vähemalt tundub see linn rohkem selline hiina stiilis linn olevat kui näiteks Kaohsiung või Taipei (Taichungi kohta veel ei oska midagist kosta - pole sinna veel sattunud). Siin on ka see põhiline erinevus suuremate linnadega, millest ma ka varem kirjutanud olen, nimelt on peamiseks transpordivahendiks siin roller, mitte aga ühistransport nagu suuremates linnades.
Tainan ise on üsna segase geograafiaga ning seetõttu nõuab ka väikestviisi harjumist sellega. Suurimaks mureks on väljaspoolt tulijatele tavaliselt hiina stiilis kaardid ning see, et kaartide peal ja tegelikkuses kannavad tänavad hoopis muid nimesid kuid õnneks on siiski tänavate asetus sarnane kaardi omadega. Aga hiina stiilis kaartide omapärast rääkides on see, et kui Eestis kasutusel olevate kaartide kaudu orienteeruda siis inimene tavaliselt liigub kaarti vaadates niiviisi, et läheb ülespoole, ehk endast eemale samas kui hiina kaartidel ei liiguta mitte endast eemale vaid hoopis enda poole ning seega on ka nii vasak kui parem pool kaartidel ka vahetuses põhjustades paraja segaduse kui sellega harjunud ei ole.

Seega, et allolevat kaarti õigesti (nagu Eestis kombeks) vaadata peaks selle jaoks ekraani pöörama 180 kraadi. Selle kaardiga teeviida asukoht on siis ülevalpool keskmise värava juures.

Rueishui - ehk kärestikud "Talvel"

See reis toimus meil tegelikult juba detsembri alguses, aga kuna ma aga siiani veel kannatan raskekujulise laiskuse all siis pole ma suutnud sellest siiani veel kirjutada, nüüd aga on aeg asja muuta ning seetõttu panengi siia väikese jutu sellest üles.
Käisime siis kambaga detsembri alguses sellises kphas nagu Rueishui kärestikel paadiga sõitmas. Kuna me ei hakanud mingit suuremat orgunni tegema siis palusime Casey`l (see on üks kohalik tüdruk kes töötab välistudengitega) kontrollida üle rongiajad ja vaadata hotelli, mille ta ka kohe leidis. Sõit ise algas siis laupäevase päeva varahommikul peale väikest sekeldamist piletitega kell 05.46 rongiga (sest varem neid lihtsalt ei sõitnud) ning rongi vahetasime siis Tainani peajaamas ning suundusime otse Rueshueisse - mis oli siis selline pisike koht. Rong aga sõitis pool teed ümber saare, sest ..... läbi mägede pole veel tunneleid tehtud ning seega võttis meie rongisõit aega 7 tundi! Kohale jõudes võeti meid kohe paadisõidu firma poolt vastu ning viidi sõidu alguspunkti, kus meile jagati külma ilma veekindel (no natukenegi vähemalt) riietus ning muu varustus ning söödeti kõhud täis. Algselt oli söömine planeeritud poole paadisõidu peale kuid kuna ilm oli jahedavõitu (mõnde jaoks uskumatult külm) siis otsustati meile kohe söök kätte anda. Enne sõitu vaatasime siis üle ohutusvideod - millest kusjuures oligi kasu, mis sellest, et need hiina keeles olid ning suurem osa meist eriti hiina keelt ei mõiganud. Siis suundusime aga jõe juurde, mis kahjuks oli suhteliselt väikese veevooluga seoses "talvega" ning sellega, et Taiwanis on viimase 30 aasta jooksul sademete hulk päris hoolega vähenenud. Õnneks ei teinud see suhteliselt väikene vool midagi hullemaks, sest jõgi oli ikkagi laiematelt kohtadelt umbes Pärnu jõe laiune (kitsamatelt siis kitsam) ning kärestikke oli rohkem kui piisavalt. Kuna aga ilm oli nagu eelpoolgi mainitud suht jahedavõitu siis kohalik mootorpaadiga giid (sest paatides oli me ainult meie) võttis meid siledamatel kohtadel nööri otsa ja viis järgmise kärestikuni, mistõttu ka paadisõit kestis 5 tunni asemel 3 tundi ja 30 minutit (seega põnevamaid kohti oli küllaga). Ainult mõne korra saime sõita sellisel väiksema vooluga kohtadel ning seda minu arvates ainult sellepärast, et meil külm ei hakkaks. Kui algusepoole sai mainitud, et ohtutusvideotest oli kasu siis seda sellepärast, et meil õnnestus ka üks Tai tüdruk üle parda poetada ning pidime ta välja õngitsema, mis õnneks käis kähku. Suurema ja tegelt ka ainukese totaka asjana paadisõidu juures oli see, et peale randumist pidime minema veel pika tee mäest üles enne kui saime pesema ning meie kuivad riided olid üsna segamini. Kusjuures ülesmäge minnes oli osa inimestel nii külm, et hambad kolisesid ning keegi ei suutnud isegi viriseda. Naljakatest seikadest võiks välja tuua selle, et meie ainus osavõtja Indiast oli siiralt üllatunud selle üle, et me peame ise paadiga sõitma hakkama - otsene tsitaat: "We have to do it ourselves???!!" ning see, et vesi oli tihtipeame soojem kui õhk.
Peale paadisõidult tagasitulekut suundusime me siis meie ööbimisasutusse - mööda eriti käänulist mägiteed ühe auto ja ühe bussiga, kus saime pihta ka pisikese kivirahega ning selle sõidu ajal tahtis rohkem kui 1 inimene "jaaku kutsuda" - ehk tekitada antiperistaltilist tulemit. Hotellis võttis meid vastu eriti sõbralik Lao-Ban ehk ülemus, endine raudteetöötaja, kes siis lasi meil natuke aega puhata ja öökida (mõnedele ei mõjunud see tagasisõit eriti hästi) ning siis suundusime umbes Karksi-Nuia suurusesse Rueishui linna kus siis käisme söömas ning kohe peale seda suundusime kuumaveeallikatesse. Et seal valides kuumaveeallikaid soovitasid kohalikud mitte minna kõige kallimasse kohta, sest see ei ole nii hea vaid just ühte odavamasse kohta, sest seal on vee kvaliteet kõige parem. Kuumaveeallikad kujutasid endast lihtsalt kolme suuremat vanni kus hoiti kogu aeg kuum, veel kuumem ja väga külm vesi liikuvana, et see oleks puhas ning inimesed lihtsalt istusid seal sees, kandes ujumisriideid. Seal oli ka võimalus eraldi basseinideks meestele ja naistele alasti käimiseks aga seda hakkasid meie tegelased kohe kartma, sest sinna ikka ju lõunamaalane ei lähe. Peale paadisõitu suhteliselt jahedates tingimustes olid kuumaveeallikad väga sobivaks lõõgastuseks. Üks asi mida sellises kohas teha oleks minna kordamööda kõige külmemasse basseini, seal ennast maha jahutada ning siis uuesti kuuma vett ja seda mitu korda.
Peale kuumaveeallikaid suudusime siis väikese poepeatusega tagasi hotelli ning seal korraldasime veel pisikese ning üsna lärmaka kaardimängu, mille kohta ma miski aeg teen eraldi nupukese siia blogisse, et siis hommikul veel käia läbi kohalikud vaatamisväärsused.
Hommikune algus oli planeeritud 09.00 ja 10.00 vahele, et inimesed natuke veel magada saaksid ning osad fotohullud hommikul vara saaksid pildistama minna. Mina olles üks fotohulludest, suutsin ära teha selle nn "eestlase pildi", ehk siis eestlane apelsinipuuga, tõestamaks, et apelsinid ei tule mitte supermarketist vaid hoopis kasvavad puu otsas. Peale hommikusööki suundusime siis taksodega (sest 13 inimese jaoks oli see kõige odavamaks transpordivahendiks) vaatama kohalikke vaatamisväärsusi, mis olid siis vähi pöörijoone tähis, mingid eriti vanad monoliidid (kivid kus on olid mingid joonistused peal) ning suur lehmatalu, kus siis sai juua värsket piima, osta piima ja lehmadega seotud asja ja näha TÕELIST lehma ning jaanalindu. Viimane paistab taiwanlaste jaoks olema suur sündmus, sest seal oli hordide kaupa kohalikke, kes vaatasid lehmi ning imestasid nii, et vähe pole. Lehmaga lugu selles, et suurem osa kohalikke on linnainimesed ning lehma ainult telekast näinud. Ruieshui vaatamisväärsuste ja paadisõidu kohta kohta saab teadet selliselt lingilt: http://www.erv-nsa.gov.tw/user/article.aspx?Lang=2&SNo=03000132
Kui see link tööle ei hakka siis tuleb asi kopeerida aadressiribale, siis hakkab.
Peale vaatamisväärsustega tutvumist suundusime rongijaama ning seal peale järjekordset pisikest segadust piletitega otsustasime tulla tagasi mitte aeglase rongiga läbi Taipei (11 tundi ja 5 minutit) vaid hoopis ümberistumistega rongiga läbi Kaohsiungi. Viimane oli aga üsna läbi müüdud ning müüja ütles, et tema täpselt ei tea, kas saame kogu tee istuda. Nagu ennustatud oligi saime esimese tund aega rahulikult istuda ühes rongis ning peale ümberistumist hakkasid meie kohad tasapisi täis saama ning pidime püsti seisma, mis omakorda oli üsna tüütu. Istekohti oli meil ainult neljale inimesele ning kaks neist teises vagunis mille okupeerisid siis kaks meie reisikaaslast, kes kohe magama jäid ning tüdrukutele kohta ei pakkunud (tiba ebaviisakas aga mis teha).Viimane tund aga oli istekoht olemas ainult veel kahel inimesel, kes neid siis omavahel vahetasid, istudes kordamööda. Selline rongikorraldus sarnanes natuke Deutche Bahni tegemistega, kus rongid ka puupüsti täis kuid õnneks polnud olukord nii hull nagu Indias. Samas on raske mõista, miks ei võiks panna reedeti ja pühapäeviti rongidele natuke rohkem vaguneid, sest sõitjaid ju oleks.
Kaohsiungi jõudes oli meie plaaniks minna minna sellisesse kohta nagu Dream Mall, mis on Kagu-Aasia Vaikse Ookeani piirkonna suurim ostukeskus, umbes 4 korda suurema pindalaga kui Kristiine keskus ning 2 korruse asemel oli 10 korrust ning katusel oli lõbustuspark. Seal oli meie plaaniks süüa õhtust ning külastada sellist jäätisesöömiskohta nagu Cold Stone, mis oli üks meeldejäävamaid sündmusi kogu reisist andes oma LAULVATE ja TANTSIVATE töötajatega (ja nad tegelesid asjaga sellepärast vist, et me neile meeldisime kuid kindel ei ole) väga-väga positiivse emotsiooni. Seega minu soovitus - kui satute Kaohsiungi siis kindlasti jäätist sööma Dream Malli jäätisekohvikusse Cold Stone.
Tagasi oma peatusse tulles hakkas jälle pihta sama kaardimäng - seda kusjuures meie reisikottidest improviseeritud laual reisirongis (umbes selline nagu meie elektriraudtee rongid, ainult uuem) keset vagunit, õnneks vähem lärmakalt (kuid mitte eriti - sest eriti ei suudetud naeru tagasi hoida). Igastahes oma peatuses rongist väljudes hakkas kõigil kangesti kiire ühikasse magama - ning kodutööde tegemisest ei tulnud kellegil eriti midagi välja.
Piltidel on siis näha natuke rongireisist, meie seltskonnast, osake linnast ning paar pilti ka söögikohast ja kuumaveeallikatest koos seltskonnaga jälle.