Laupäev, 3. jaanuar 2009

Rueishui - ehk kärestikud "Talvel"



See reis toimus meil tegelikult juba detsembri alguses, aga kuna ma aga siiani veel kannatan raskekujulise laiskuse all siis pole ma suutnud sellest siiani veel kirjutada, nüüd aga on aeg asja muuta ning seetõttu panengi siia väikese jutu sellest üles.
Käisime siis kambaga detsembri alguses sellises kphas nagu Rueishui kärestikel paadiga sõitmas. Kuna me ei hakanud mingit suuremat orgunni tegema siis palusime Casey`l (see on üks kohalik tüdruk kes töötab välistudengitega) kontrollida üle rongiajad ja vaadata hotelli, mille ta ka kohe leidis. Sõit ise algas siis laupäevase päeva varahommikul peale väikest sekeldamist piletitega kell 05.46 rongiga (sest varem neid lihtsalt ei sõitnud) ning rongi vahetasime siis Tainani peajaamas ning suundusime otse Rueshueisse - mis oli siis selline pisike koht. Rong aga sõitis pool teed ümber saare, sest ..... läbi mägede pole veel tunneleid tehtud ning seega võttis meie rongisõit aega 7 tundi! Kohale jõudes võeti meid kohe paadisõidu firma poolt vastu ning viidi sõidu alguspunkti, kus meile jagati külma ilma veekindel (no natukenegi vähemalt) riietus ning muu varustus ning söödeti kõhud täis. Algselt oli söömine planeeritud poole paadisõidu peale kuid kuna ilm oli jahedavõitu (mõnde jaoks uskumatult külm) siis otsustati meile kohe söök kätte anda. Enne sõitu vaatasime siis üle ohutusvideod - millest kusjuures oligi kasu, mis sellest, et need hiina keeles olid ning suurem osa meist eriti hiina keelt ei mõiganud. Siis suundusime aga jõe juurde, mis kahjuks oli suhteliselt väikese veevooluga seoses "talvega" ning sellega, et Taiwanis on viimase 30 aasta jooksul sademete hulk päris hoolega vähenenud. Õnneks ei teinud see suhteliselt väikene vool midagi hullemaks, sest jõgi oli ikkagi laiematelt kohtadelt umbes Pärnu jõe laiune (kitsamatelt siis kitsam) ning kärestikke oli rohkem kui piisavalt. Kuna aga ilm oli nagu eelpoolgi mainitud suht jahedavõitu siis kohalik mootorpaadiga giid (sest paatides oli me ainult meie) võttis meid siledamatel kohtadel nööri otsa ja viis järgmise kärestikuni, mistõttu ka paadisõit kestis 5 tunni asemel 3 tundi ja 30 minutit (seega põnevamaid kohti oli küllaga). Ainult mõne korra saime sõita sellisel väiksema vooluga kohtadel ning seda minu arvates ainult sellepärast, et meil külm ei hakkaks. Kui algusepoole sai mainitud, et ohtutusvideotest oli kasu siis seda sellepärast, et meil õnnestus ka üks Tai tüdruk üle parda poetada ning pidime ta välja õngitsema, mis õnneks käis kähku. Suurema ja tegelt ka ainukese totaka asjana paadisõidu juures oli see, et peale randumist pidime minema veel pika tee mäest üles enne kui saime pesema ning meie kuivad riided olid üsna segamini. Kusjuures ülesmäge minnes oli osa inimestel nii külm, et hambad kolisesid ning keegi ei suutnud isegi viriseda. Naljakatest seikadest võiks välja tuua selle, et meie ainus osavõtja Indiast oli siiralt üllatunud selle üle, et me peame ise paadiga sõitma hakkama - otsene tsitaat: "We have to do it ourselves???!!" ning see, et vesi oli tihtipeame soojem kui õhk.
Peale paadisõidult tagasitulekut suundusime me siis meie ööbimisasutusse - mööda eriti käänulist mägiteed ühe auto ja ühe bussiga, kus saime pihta ka pisikese kivirahega ning selle sõidu ajal tahtis rohkem kui 1 inimene "jaaku kutsuda" - ehk tekitada antiperistaltilist tulemit. Hotellis võttis meid vastu eriti sõbralik Lao-Ban ehk ülemus, endine raudteetöötaja, kes siis lasi meil natuke aega puhata ja öökida (mõnedele ei mõjunud see tagasisõit eriti hästi) ning siis suundusime umbes Karksi-Nuia suurusesse Rueishui linna kus siis käisme söömas ning kohe peale seda suundusime kuumaveeallikatesse. Et seal valides kuumaveeallikaid soovitasid kohalikud mitte minna kõige kallimasse kohta, sest see ei ole nii hea vaid just ühte odavamasse kohta, sest seal on vee kvaliteet kõige parem. Kuumaveeallikad kujutasid endast lihtsalt kolme suuremat vanni kus hoiti kogu aeg kuum, veel kuumem ja väga külm vesi liikuvana, et see oleks puhas ning inimesed lihtsalt istusid seal sees, kandes ujumisriideid. Seal oli ka võimalus eraldi basseinideks meestele ja naistele alasti käimiseks aga seda hakkasid meie tegelased kohe kartma, sest sinna ikka ju lõunamaalane ei lähe. Peale paadisõitu suhteliselt jahedates tingimustes olid kuumaveeallikad väga sobivaks lõõgastuseks. Üks asi mida sellises kohas teha oleks minna kordamööda kõige külmemasse basseini, seal ennast maha jahutada ning siis uuesti kuuma vett ja seda mitu korda.
Peale kuumaveeallikaid suudusime siis väikese poepeatusega tagasi hotelli ning seal korraldasime veel pisikese ning üsna lärmaka kaardimängu, mille kohta ma miski aeg teen eraldi nupukese siia blogisse, et siis hommikul veel käia läbi kohalikud vaatamisväärsused.
Hommikune algus oli planeeritud 09.00 ja 10.00 vahele, et inimesed natuke veel magada saaksid ning osad fotohullud hommikul vara saaksid pildistama minna. Mina olles üks fotohulludest, suutsin ära teha selle nn "eestlase pildi", ehk siis eestlane apelsinipuuga, tõestamaks, et apelsinid ei tule mitte supermarketist vaid hoopis kasvavad puu otsas. Peale hommikusööki suundusime siis taksodega (sest 13 inimese jaoks oli see kõige odavamaks transpordivahendiks) vaatama kohalikke vaatamisväärsusi, mis olid siis vähi pöörijoone tähis, mingid eriti vanad monoliidid (kivid kus on olid mingid joonistused peal) ning suur lehmatalu, kus siis sai juua värsket piima, osta piima ja lehmadega seotud asja ja näha TÕELIST lehma ning jaanalindu. Viimane paistab taiwanlaste jaoks olema suur sündmus, sest seal oli hordide kaupa kohalikke, kes vaatasid lehmi ning imestasid nii, et vähe pole. Lehmaga lugu selles, et suurem osa kohalikke on linnainimesed ning lehma ainult telekast näinud. Ruieshui vaatamisväärsuste ja paadisõidu kohta kohta saab teadet selliselt lingilt: http://www.erv-nsa.gov.tw/user/article.aspx?Lang=2&SNo=03000132
Kui see link tööle ei hakka siis tuleb asi kopeerida aadressiribale, siis hakkab.
Peale vaatamisväärsustega tutvumist suundusime rongijaama ning seal peale järjekordset pisikest segadust piletitega otsustasime tulla tagasi mitte aeglase rongiga läbi Taipei (11 tundi ja 5 minutit) vaid hoopis ümberistumistega rongiga läbi Kaohsiungi. Viimane oli aga üsna läbi müüdud ning müüja ütles, et tema täpselt ei tea, kas saame kogu tee istuda. Nagu ennustatud oligi saime esimese tund aega rahulikult istuda ühes rongis ning peale ümberistumist hakkasid meie kohad tasapisi täis saama ning pidime püsti seisma, mis omakorda oli üsna tüütu. Istekohti oli meil ainult neljale inimesele ning kaks neist teises vagunis mille okupeerisid siis kaks meie reisikaaslast, kes kohe magama jäid ning tüdrukutele kohta ei pakkunud (tiba ebaviisakas aga mis teha).Viimane tund aga oli istekoht olemas ainult veel kahel inimesel, kes neid siis omavahel vahetasid, istudes kordamööda. Selline rongikorraldus sarnanes natuke Deutche Bahni tegemistega, kus rongid ka puupüsti täis kuid õnneks polnud olukord nii hull nagu Indias. Samas on raske mõista, miks ei võiks panna reedeti ja pühapäeviti rongidele natuke rohkem vaguneid, sest sõitjaid ju oleks.
Kaohsiungi jõudes oli meie plaaniks minna minna sellisesse kohta nagu Dream Mall, mis on Kagu-Aasia Vaikse Ookeani piirkonna suurim ostukeskus, umbes 4 korda suurema pindalaga kui Kristiine keskus ning 2 korruse asemel oli 10 korrust ning katusel oli lõbustuspark. Seal oli meie plaaniks süüa õhtust ning külastada sellist jäätisesöömiskohta nagu Cold Stone, mis oli üks meeldejäävamaid sündmusi kogu reisist andes oma LAULVATE ja TANTSIVATE töötajatega (ja nad tegelesid asjaga sellepärast vist, et me neile meeldisime kuid kindel ei ole) väga-väga positiivse emotsiooni. Seega minu soovitus - kui satute Kaohsiungi siis kindlasti jäätist sööma Dream Malli jäätisekohvikusse Cold Stone.
Tagasi oma peatusse tulles hakkas jälle pihta sama kaardimäng - seda kusjuures meie reisikottidest improviseeritud laual reisirongis (umbes selline nagu meie elektriraudtee rongid, ainult uuem) keset vagunit, õnneks vähem lärmakalt (kuid mitte eriti - sest eriti ei suudetud naeru tagasi hoida). Igastahes oma peatuses rongist väljudes hakkas kõigil kangesti kiire ühikasse magama - ning kodutööde tegemisest ei tulnud kellegil eriti midagi välja.
Piltidel on siis näha natuke rongireisist, meie seltskonnast, osake linnast ning paar pilti ka söögikohast ja kuumaveeallikatest koos seltskonnaga jälle.










Kommentaare ei ole: