Kui kogu asi nüüd ausalt ära rääkida siis sai see reis algus mu jaapanlasest kursavenna Tsukasa ideest minna Chia-Yi`sse jalgrattamatkale, mis aga "töö käigus" muutus sujuvalt Ali-Shani ja Yü-Shani rahvusparkide külastamiseks. Algselt plaanisime siis kolmekesi (Tsukasa,Claudius Austriast ning mina) minna lihtsalt Chia-Yi`sse ning vaadata sealseid vaatamisväärsusi jalgrattaga kuid hommiku vara kohale jõudes selgus, et jalgrattarent asub mitte linnas sees vaid mingi 5 kilomeetrit linnast väljas ning bussid sõidavad sinna kord kahe tunni tagant. Seega ei oleks me eriti asjaliku jalgrattareisi sealt välja tulnud. Asja üle järele mõteldes otsustasime minna rongijaama tagasi ning sõita rongiga Ali-Shani rahvusparki, millest aga ei tulnud midagi välja sest raudtee oli maavärinas kannatada saanud ning rongiga sinna ei saanudki. Küll aga olid rongijaama ees sellised käbedad tädid kes kippusid meile kohe pakkuma taksosõitu Ali-Shani ning alguses ikka üsna jubeda summa eest (nad tahtsid selle eest mingi 5000 taiwani raha) kui aga huvi ei tundnud siis nad alla ka ei andnud, ning lõpuks saime hinna 500 taiwani dollarini näo pealt ning tädi otsis meile juurde ka neljanda inimese kelleks osutus oma praktikat lõpetav mailaislane, kui palju tema käest küsiti ei tea. Siis toppis tädi meid oma taksosse ning sõit läkski lahti - õigemini kuni mingi peatuseni kus meid topiti teise autosse mida juhtis üks üsna "huvitava" sõidustiiliga vana. Sõidustiili huvitavus seisnes selles, et ta gaasipedaalil jalga paigal ei hoidnud - oli kaks võimalust, kas gaas põhjas või ei puuduta seda üldse. Ning niiviisi siis sõitsime mägedesse - sõitma mööda serpentiine. Mina olin üsnagi hämmastunud, et mul süda eriti pahaks ei läinud ning keegi meist ei üritanudki "jaaku kutsuma" hakata.
Umbes poolel teel tegime ühe väikese peatuse söögiks ja joogiks (nagu selle juhiga oleks julgenud midagi süüa) sellises "ühe-tänava" külas mis oli ka väikest viisi kohaliku teekasvatuse keskuseks. Need väikesed põõsad mis mäeveerudel kasvavad ongi kohalik kuulus Wo-Long`i tee (selline kuldset värvi tee, väga jube ei olegi).
Edasi sõites hakkas taksojuht huvi tundma kas me tahaksime minna vaatama ka Yü Shan rahvusparki, loomulikult olime me nõus ning maksime selle eest igaüks 100 taiwani raha juurde. Teel tegime nii mõnegi peatuse loodusvaadete nautimiseks (nimelt olime nii mõnelgi korral erinevate pilvekihtide vahel ning saime vaadata pilvi pealtpoolt) ning ka tutvumiseks kohaliku faunaga. Järgnevad pildid ongi siis mägedest, mis siis eestlase jaoks peaks olema suur eksootika.
Teel Ali-Shani juures Yü-Shani poole sattusime tee peal ka kohaliku fauna otsa, nimelt oli üks ahvikamp otsustanud okupeerida ühe teeääres asuva puu ning ka poole teest, kus nad siis möödasõitvatelt inimeselt süüa nuiasid. Samas oli loomulikult välja pandud hoiatus, et loomi ei tohi sööta, millest kohalikel sügavalt savi oli. Pildid on siin siis sildid ahvide kohta ja natuke ahve kah. Kuigi tegelt peaks neid vist siiski pärdikuteks nimetama, sest liigi nimi on Taiwani Makaak, kuid selle klasssifitseermise jätaks ma siiski zooloogidele.
Peale ahve jõudsime Tanaka hõimu külastuskeskuse juurde Yü-Shani rahvusparki - õigemini sinna lähedale, kuna aga mingi 4 tunni pärast hakkas pimedaks kiskuma siis otsustasime mitte jalutada päris keskusesse välja, mis asus umbes 2 km kaugusel ülesmäge, autoteest eemal. Tegime väikeses keskuses natuke pilte ning suundusime tagasi Ali-Shani poole, millest aga täpsemalt juba järgmises blogikirjes.
Kes aga tahab näha rohkem pilte ahvidest ja sellest reisist, siis neid saab näha siis kopeerige see link lehitseja aadressiribale (miskipärast ei ole ma saanud linkide panemist siia veel korralikult tööle.)
http://www.facebook.com/album.php?aid=54005&id=826013916&l=322a454e56
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar