Veereja Blogi

Väikesed juhendid Taiwanis olemisel

2009-08-24T21:17:00.000-07:00

1.Orienteerumine – kaardid on valepidi

Üks asi mida Taiwanis ringi liikudes tuleks tähele panna on see, et kaardid on valepidi pööratud. Ehk siis kaardil liigutakse mitte endast eemale vaid enda poole ning vasak ja parem pool on siis kaardil ka vastavalt ära vahetunud, alguses tundub asi harjumatu ja segadusse ajav kuid esimese kuuga harjub ära.
Tänavad aga märgitakse ka natuke teistmoodi – nimelt ei ole igal tänaval mitte ise nimi vaid hoopis on sama nimega tänav aga on kas Ida- või Lääne/Põhja – või Lõuna pandud tänava nime ette ja siis on alles tänava nimi ise. Näiteks East ChangRong Street ja West ChangRong street. Samuti võib olla, et ühte ja sama tänavat on 3 tk, on esimene ühe nimega tänav, teine sama nimega tänav ja kolmas sama nimega tänav – lihtsalt on number pandud tänavanime ette Näiteks 1st Guanghua street, 2nd Guanghua Street ja 3rd Guanghua street. Need on tavaliselt kas sama tänav järjest või on paraleelselt järjest aga kindlasti üsna lähedal. Selle demonstreerimiseks võib vaatata näiteks Kaohsiungi kaarti kus viimasena mainitud tänavat ka näha on:
Samuti on see teema, et väikestel tänavatel puuduvad nimed ning kui nad ristuvad suurema tänavaga täisnurga all või on põiktänavad siis on aadressid ikka suure tänava omad, lihtsalt tänava nurgal on silt, et mis numbriga suure tänava majad seal asuvad. Veel tuleb arvestada, et pimedas paistavad kõik väikesed tänavad üsna ühesugused ning eksimiseks ei pea eriti palju vaeva nägema.
Veel rongidest – rongid sõidavad seal samapidi mis Jaapanis (ehk siis sõidusuunad on vastupidised autoliiklusele). Seda tuleks eriti siis meeles pidada kui rongi peale kiire on või raudteest üle minna on vaja.

2.Söömine – suurem osa menüüsid on hiina keeles

Kuna suurem osa menüüsid on hiina keeles siis on soovitatav alguses käia koos teistega söömas ning nemad siis soovitavad mida võtta ja aitavad. Samas oleks kaval ära õppida märgid, mis mida tähendab, et siis kergemini oma asjad aetud saada. Kui tahad läänelikku toitu saada siis ei tohiks seal kunagi vaadata pizza poole sest minu arvates olid need lausa jõleda maitsega.

3.Meditsiin – kõik on tasuline

Meditsiini puhul tuleb silmas pidada, et meditsiiniteenused on kõik tasulised. Samas kui on olemas selline asi nagu Taiwani riiklik kindlustus (selle eest peab mingi raha maksma) siis on see kõvasti soodsam. Seega kui arstile külla minna siis peab ikkagi rahakott kaasas olema. Samas tegutseb süsteem väga kiiresti ja efektiivselt – seda eriti veel võrreldes Eestiga. Põhjuseks võib tuua vist selle, et taiwanlased on ühed parajad hüpohondrikud – neile kohe kangesti meeldib iga pisiasja pärast arsti juurde minna. Näiteks olin mina korra külmetunud – ei tohi vihastada ja siis pärast jooksma minnes üle pingutada ning mind aeti kohe arsti juurde, mis sellest, et tegelikult oleks pidanud lihtsalt sooja teed jooma ning kodus rahulikult olema. Samas apteekides on saadaval samad rohud mis meil aga kui arvad et Hiina meditsiin on sobivam siis tuleb neid kohti otsida. Selle kohta ma nii palju öelda ei oska sest ise eriti arsti juurde mineku vajadust ei olnud.

4.Pangad – raha vahetamine tasuline ja kohalikele meeldib bürokraatia

Kui taiwani minna siis oleks kaval kaasa võtta nii eurosid kui ka usa dollareid sest iial ei tea milline oln soodsama kursiga (samas taiwani raha paistab olevat seotud usa dollariga seega on eestist tulles kasulikum omada eurosid). Pangas raha vahetades on see teema, et nad tahavad kohe kangesti igasuguseid pabereid näha ning nendes loomulikult terve hordi koopiaid teha. Mul näiteks oskasid nad raha vahetades igast rahatähest teha koopiad, siis teha koopiad minu eesti id kaardist, passist ja kummalisel kombel ka kohalikust taiwani üliõpilaspiletist. Raha vahetamine on samas üsna lihtne protseduur – päris segi nad oma bürokraatiaga sellel puhul ei kammi. Tavaliselt küsitakse raha vahetamise eest teenustasu mingi 150 Taiwani raha (äärimisel juhul 300 aga siis on neil kehva päev vist) seega oleks kõige mõistlikum vahetada korraga võimalikult palju raha. Samas kohalikele meeldib iga asjaga ikka kohutaval kombel venitada niikuinii, seega ka pangas käimiseks peab ikka vähemalt tunnikese varuma.

5.Transport – roller, roller, roller

Transpordi kohta Taiwanis võib öelda seda, et lemmikliiklusvahendiks on roller – sellega minnakse tõepoolest igale poole (kaasa arvatud söögikohta sisse). Seega rolleriga sõitma õppimine on üsna oluline – kuigi saab ilma ka hakkama aga see on lausa kohutavalt tüütu. Tainanis eriti on see teema, et muud ühistransporti eriti ei kipu olema – on üks rongiliin, mis liigub läbi linna ning mõned bussiliinid kuid viimased sõidavad suht harva. Siit vihje – tasuta buss käib nädalavahetustel kesklinnas (rongijaama vastast) Anpingi, kuid see käib nagu kuuvarjutus ning jubeda ringiga ja seega oleks targem minna ikkagi rolleriga. Rollerile on lühemate maade puhul valikuvõimaluseks ka jalgratas aga samas seal on nii palav, et igal ajal siiski rattaga sõita ei ole võimalik. Taksod jällegi on omaette teema – nad on küll odavamad kui Eestis kuid kipuvad siiski tünga tegema – valima valesid marsruute jne. Kõige kavalam on tellida endale takso, sest siis ei tee nad tünga. Taksodega veel see värk ka, et suunatuled ja kiiruspiirangud on sellised asjad mis juhtuvad teiste inimestega, mitte taksojuhtidega.

6.Elektrivoolust ja elektroonikaseadmetest

Taiwanis toimib samasugune elektrisüsteem nagu Ühendriikides ehk siis on teistsugused pistkud mille jaoks on vaja vahejuppi. Samuti on kogu süsteem üles ehitatud 110V peale mis tähendab siis seda, et kõik akuga asjad võtavad täis laadimiseks rohkem aega kui eestis. Soovitusena võin tuua, et targem oleks seal endale kohalik mobiil osta, sest viimane saab ja hiina keelest aru ning on üsna odav nagu kõik elektroonika.

7.Mätsutamine lauas ja vietnamlaste kokkamine

Taiwanis tuleb sellega arvestada, et mitmete inimeste jaoks näitab see kui valjult keegi sööb seda, et toit on hea, erinevalt meie kandist kus sellisel asjal on just vastupidine tähendus. Sellisel juhul on kaks võimalust – kas minna eemale või seda ignoreerida. Mina olen sellel puhul kogu aeg imestanud selle üle kuidas neil toit suust välja ei kuku – nimelt mätsutavad tegelased ei oska süües suud kinni panna ning kogu söömisprotsess on väga kergesti (peaaegu et sunniviisiliselt) vaadeldav. Teine häiriv efekt võib tekkida siis kui vietnamlased süüa teevad – nimelt on vietnami toit väga hea maitsega aga...
seda tehes tekib selline HAIS, et õudne mõelda. Toidu tegemise “aroom” on selline, et kui liftiuksest välja tulla siis on tunne nagu keegi lööks lumelabidaga näkku. Isegi rootslaste "strömming" (mädandatud heeringas) ei oma sellist räiget lebra.

8.Eesti sularaha

Tark tegu oleks kaasa võtta võimalikult palju eesti sularaha, just eriti väikeseid kupüüre – kõige suurem võiks olla 25 krooni, samuti münte. Põhjus on selles, et paljud tegelased tahavad saada mõne eksootilise maa raha ning Eestist eriti sealkandis enam eksootilisem olla ei anna. Seega peaks olema kaasas hulk eesti peenraha, mida saab siis vahetada – teiste maade erinevate rahade vastu, mis omakorda teeb paljudel inimestel tuju rõõmsamaks.

9. Ringi reisimine

Kõige soodsam ja mõistlikum viis mööda Taiwani ringi liikuda on kas oma rolleriga (aga siis peab olema mugav roller)või siis bussiga mis minu arvates on ilgelt asjalik. Tavaliselt on bussid suured mugavad ja soodsad. Sees on suured lux-istmed (no sellised, et kõrvuti mahub neid kolm mitte neli nagu meil). Samas on võrreldes Euroopaga ka rong soodne kuid bussiga siiski hinna suhtes võrrelda ei saa. Tainanis lähevad bussid üsna rongijaama juurest - kui peauksest välja minna siis vaja pöörata paremale ning natuke jalutada ning siis ongi juba näha suuri rohelisi ja punaseid busse.

10. Koerad

Taiwanlastele meeldivad pisikesed koerad - kohe väga meeldivad. Samas kui koerad muutuvad liiga suureks siis visatakse need lihtsalt välja tekitades niiviisi hulkuvate koerte karjad. Seetõttu on ka natuke ebaturvaline õhtuti mõningates piirkondades kas joosta või jalgrattaga sõita (rolleriga tuleb sõita lihtsalt natuke kiiremini). Samas päeviti kohalikud toidavad neid ning nad jõlguvad ka kooli juures ringi - täpsemalt isegi kooli sööklas sees (ühika teisel korrusel) ning kedagi ei paista see häirivat.

Rollerite parkimiskorraldusest

2009-04-17T02:20:00.000-07:00

Algselt paistab rollerite parkimine Taiwanis olevat täiesti korratu ning suhteliselt ebaloogiline. Nimelt paistavad kõik parkivat sinna kuhu juhtub, ning seda ka tihtipeale keset teed. Siiski on selles kaoses ka oma kord, milles mu austelasest koolivend ka veenduda suutis kui ta oskas oma rolleri valesse kohta parkida. Rollerite parkimisel paistab olevat kaks reeglit - see ei tohi ette jääda liiklusele (siis tõstab keegi selle lihtsalt eemale) ning rollerit ei tohi parkida punase joone ette (joone taga, majade lähedal võib olla) kui on joone ette pargitud siis viiakse need (tavaliselt on neid palju) lihtsalt politsei poolt veoautoga minema, nagu allolevalt pildilt ka näha võib.

Rollerid tõstetakse paarikaupa lihtsalt veoauto peale ja viiakse minema ning vastavad tegelased kirjutavad asfaldile kriidiga märgi, kuhu parklasse rollerid teisaldati. Rolleri kättesaamine on aga omaette ooper ning sellest kohe ka juttu. Kuna mu austerlasest koolivennal viis politsei rolleri ära ja ta ise suundus Taisse siis jäi mulle ülesandeks see tagasi hankida, sest plaanisin seda mõne aja kasutada. Aga asja juurde asudes - roller viidi ära neljapäeva hommikul ning otse loomulikut oli kellegil vaja reede hommikul tänavat pesta ning kõik kriidiga kirjutatu sealt eemaldada. Seega, et teada saada kuhu roller viidi pidime politseisse helistama, need muidugi ilgelt ähmi täis, et vot "waiguo ren" helistab ja tahab teada kus roller on, peale väiksemat paanikat öeldi meile siis ühe parkla aadress. Laupäeval sinna kohale minnes aga selgus, et sinna parklasse küll seda toodud ei ole, minge teise parklasse (mis asus nii kaugel, et Tainani kaardil seda kohta polnudki) - õnneks olid parkla töötajad piisavalt sõbralikud, et saime vähemalt täpse aadresi ja juhendid kuidas sinna kohale jõuda. KOhale jõudes saime rolleri üsna kiiresti kätte - keegi isegi ei küsinud meie käest, kas kumbagil meist on olemas juhiluba - mida mõlemil loomulikult polnud. Lihtsalt taheti näha ARC`d ehk siis riiklikku "Tulnukatunnistust", kus on kogu inimese info hiina keeles - kaasa arvatud "hiina nimi", mis siis on loomulikult hoopis teistsugune kui inimese enda ametlik nimi. Ilma ARC`ta ei ole Taiwani ametiisikute jaoks inimest üldse olemaski, kuid sellest miskil muul ajal. Peale paberitele alla kirjutamist ning asjade maksmist saimegi rolleri kätte ja põrutasime kodupoole.
Üldiselt asja vaadates oli see Taiwani kohta üllatavalt paberimajandusevaba, pidi ära täitma ainult 6 blanketti. Mis mind aga üllatas kõige rohkem oli see, et parklates oli nii vähe rollereid, samas kui tänavatel on neid miljoneid ning kohalikud pargivad neid tõepoolest kuhu juhtub, sest ega üks õige taiwanlane jala ju ei käi - ikka sõidetakse rolleriga, mis sellest, et teekond on tihti nii lühike, et jalgsi võib kiiremini jõuda. Üheks väga ilmekaks näiteks rollerite parkimise stiilist on see pilt:

Veidrad tooted vol 2 ehk "Pildid, sildid ja nimed"

2009-04-14T00:41:00.000-07:00

Taiwanis ringi liikudes võib leida igasuguseid huvitavaid asju ning lahedaid pilte kas siis pildina või näiteks T-särkidel. Siia panengi üles mõned ee.. humoorikamad neist.

Tavaliselt on siin inglisekeelsete siltidega see teema, et pannakse suvalised inglisekeelsed sõnad ritta ja ongi tegemist eriti laheda t-särgiga või millegi sarnasega, nagu allolevas näites:

BUrger Kingist aga võib leida sellise nimega ketšupi, see peaks siis olema nii magus kui ka hapu samal ajal kuid tegelikult on lihtsalt tomati maitsega.

Selle allpool oleva sildi viimase rea tähendus jääb mulle siiani müstikaks ning samuti nendele tegelastele, kellele inglise keel on emakeeleks. Kui keegi aru saab siis andke sellest mulle kommentaariga teada.

Ühes Tai toitu pakkuvas restoranis aga on võimalik tellida "Salakuulajat": - Jook nimega "Spy"

Samuti on võimalik leida ka sellise nimega mängu - eesti keeles peaks siis nimi olema "Lõputa mitteavastus"

Nii suuri puid ei ole olemas!!!

2009-04-13T04:32:00.000-07:00

Siin siis kirjeldus reisist Ali-Shani rahvusparki ning mis seal näha oli.
Yü-Shani poolt tagasi tulles peatusime veel korraks tee äärde tehtud peatuskohas, et jalgu sirutada. Taiwanis on väga lahedalt tehdud sellised peatuskohad arvatavasti vanade postijaamade või siis puhkekohtade juurde. Nimelt on pikalt valmis tehtud laudadest või kividest ja väikestest ümarpalkidest vaateplatvormid ja lausa kõnniteed sõidutee kõrvale. Samuti on tehtud mingist vanast putkast (võibolla ka uus aga näeb stiililt välja nagu 100 aasta vanune) tualettruum (loomulikult taiwani stiilis, millest ma hiljem miski aeg kirjutan). Kõnniteed ja sillad üle ojakeste siis sellised.

Ali-Shani pargi külastuskeskus on selline parajalt turistidele orienteeritud koht, kus on olemas igast sorti restoranid ja loomulikult ka suveniirikauplused. Samas on see ka kohaliku pärismaalaste hõimu keskuseks kus siis iga paari tunni tagant etendatakse kohalikku tantsu, mis on küll üsna meeldiv vaadata aga kahjuks kuulata ei ole seda eriti meeldiv sest nimelt on nad otsustanud kasutada taustamuusikana oma rahvusmuusika asemel sellise bändi nagu Era lugu "Return to Inosence" mis rikubki kohe kogu esituse ära (no vähemalt eurooplaste jaoks, sest kohalikele see meeldib ning suurem osa ameerklastest niikunii asjast aru ei saa). Etendus ise nägi umbes selline välja:

Peale etenduse vaatamist siirdusime kiiresti looduslike vaatamisväärsuste ja 19 sajandi lõpus jaapanlaste poolt ehitatud raudtee poole, mille eesmärgiks oli hankida praegu looduskaitse all olevast alast hiigelsuuri puid. Seda raudteed ennast peetakse juba üheks inseneritööde meistriteoseks, kuna tegemist on mägede keskele ehitatud raudteega ning sellesarnaseid on maailmas väga vähe. Selle fakti üle oli meie Jaapani sõber Tsukasa omal moel rõõmus. Peale pisikest jalutamist ning siltide järgi asjade otsimist jõudsime lõpuks selle oru juurde kus kasvavad Taiwani Küpressid - mis on siis ühed maailma suurimatest puudest ning tõtt tunnistades on need tõesti SUURED. Puud ise olid keskmiselt 1000 aastat vanad, osad olid nooremad osa vanemad, kõige vanem ja seega ka kõige suurem oli 2500 aastat vana puu. Pildid ei anna puude õiget suurust välja aga siiski võibolla natuke.

Pilt puust ja minu kursavennast on küll suht nadi aga samas näitab ära küll, kui suur see puu tegelikult on. Suured puud olid muidu toredad aga jama oli see, et kuna osad neist on seest tühjad siis oli nende õõnsusi kasutatud näiteks õlle joomise kohana ning prügikastina ning pargi hooldajad pole seda vist eriti tähele pannud. Mis oli omapärane seal veel oli see, et kuna kogu piirkond on suht turistidele orienteeritud siis on sinna tehtud inimestele väga mugavad teed ja trepid kus kõndida, samuti sillad, sest kogu see ala on üsna künklik. Siia panengi veel juurde paar pilti teedest ja sildadest, mis on turistide jaoks tehtud, et nad ikka paremini saaksid suuri puid vaatama minna.

Samuti olid noorematele puudele pandud ümber aiad, et igasugused nõmedad neid näppima ning koore sisse asju lõikama ei pääseks.

Tagasiteel sattusime päris ilusa päikeseloojangu vaate peale ning siis tegin ka pildi oma kolmest reisikaaslasest, kes selleks ajaks olid omadega läbi nagu läti rahad ning vaevalt suutsid oma jalgu edasi liigutada, kuna päeva jooksul oli ikka parajalt trampimist olnud.

Viimaks pimedas tagasi külastuskeskusesse jõudnud, otsustasime me igaks juhuks üle vaadata ka kohalikud poekesed, et äkki on midagi lahedat kodustele saata. Ühest suveniiripoest leidsime aga hoopis ühe kihvadega kitse pea - ja seda kohe päris tõsiselt, nimelt elutseb Taiwani saarel selles piirkonnas kits kellel on ka kihvad. Kahjuks olen ma selle kitse liigi nime ära unustanud aga kui see mulle meelde tuleb siis panen selle kindlasti blogisse üles kui hakkan kirjeldama Taiwani loomi ja linde.

Panen siia veel üles paar pilti mägedest ning Ali-Shani külastuskeskusest.

Mõlemad pildid on tehtud siis kui olime taksoga kahe pilvekihi vahel.

Külastuskeskus:

Taksoga mägedesse - miks mitte

2009-04-12T12:10:00.000-07:00

See reis sai ette võetud selle aasta jaanuaris aga kuna ma olen väga laisk blogija olnud siis pole sellest siiani midagi kirja pannud.
Kui kogu asi nüüd ausalt ära rääkida siis sai see reis algus mu jaapanlasest kursavenna Tsukasa ideest minna Chia-Yi`sse jalgrattamatkale, mis aga "töö käigus" muutus sujuvalt Ali-Shani ja Yü-Shani rahvusparkide külastamiseks. Algselt plaanisime siis kolmekesi (Tsukasa,Claudius Austriast ning mina) minna lihtsalt Chia-Yi`sse ning vaadata sealseid vaatamisväärsusi jalgrattaga kuid hommiku vara kohale jõudes selgus, et jalgrattarent asub mitte linnas sees vaid mingi 5 kilomeetrit linnast väljas ning bussid sõidavad sinna kord kahe tunni tagant. Seega ei oleks me eriti asjaliku jalgrattareisi sealt välja tulnud. Asja üle järele mõteldes otsustasime minna rongijaama tagasi ning sõita rongiga Ali-Shani rahvusparki, millest aga ei tulnud midagi välja sest raudtee oli maavärinas kannatada saanud ning rongiga sinna ei saanudki. Küll aga olid rongijaama ees sellised käbedad tädid kes kippusid meile kohe pakkuma taksosõitu Ali-Shani ning alguses ikka üsna jubeda summa eest (nad tahtsid selle eest mingi 5000 taiwani raha) kui aga huvi ei tundnud siis nad alla ka ei andnud, ning lõpuks saime hinna 500 taiwani dollarini näo pealt ning tädi otsis meile juurde ka neljanda inimese kelleks osutus oma praktikat lõpetav mailaislane, kui palju tema käest küsiti ei tea. Siis toppis tädi meid oma taksosse ning sõit läkski lahti - õigemini kuni mingi peatuseni kus meid topiti teise autosse mida juhtis üks üsna "huvitava" sõidustiiliga vana. Sõidustiili huvitavus seisnes selles, et ta gaasipedaalil jalga paigal ei hoidnud - oli kaks võimalust, kas gaas põhjas või ei puuduta seda üldse. Ning niiviisi siis sõitsime mägedesse - sõitma mööda serpentiine. Mina olin üsnagi hämmastunud, et mul süda eriti pahaks ei läinud ning keegi meist ei üritanudki "jaaku kutsuma" hakata.
Umbes poolel teel tegime ühe väikese peatuse söögiks ja joogiks (nagu selle juhiga oleks julgenud midagi süüa) sellises "ühe-tänava" külas mis oli ka väikest viisi kohaliku teekasvatuse keskuseks. Need väikesed põõsad mis mäeveerudel kasvavad ongi kohalik kuulus Wo-Long`i tee (selline kuldset värvi tee, väga jube ei olegi).

Edasi sõites hakkas taksojuht huvi tundma kas me tahaksime minna vaatama ka Yü Shan rahvusparki, loomulikult olime me nõus ning maksime selle eest igaüks 100 taiwani raha juurde. Teel tegime nii mõnegi peatuse loodusvaadete nautimiseks (nimelt olime nii mõnelgi korral erinevate pilvekihtide vahel ning saime vaadata pilvi pealtpoolt) ning ka tutvumiseks kohaliku faunaga. Järgnevad pildid ongi siis mägedest, mis siis eestlase jaoks peaks olema suur eksootika.

Teel Ali-Shani juures Yü-Shani poole sattusime tee peal ka kohaliku fauna otsa, nimelt oli üks ahvikamp otsustanud okupeerida ühe teeääres asuva puu ning ka poole teest, kus nad siis möödasõitvatelt inimeselt süüa nuiasid. Samas oli loomulikult välja pandud hoiatus, et loomi ei tohi sööta, millest kohalikel sügavalt savi oli. Pildid on siin siis sildid ahvide kohta ja natuke ahve kah. Kuigi tegelt peaks neid vist siiski pärdikuteks nimetama, sest liigi nimi on Taiwani Makaak, kuid selle klasssifitseermise jätaks ma siiski zooloogidele.

Peale ahve jõudsime Tanaka hõimu külastuskeskuse juurde Yü-Shani rahvusparki - õigemini sinna lähedale, kuna aga mingi 4 tunni pärast hakkas pimedaks kiskuma siis otsustasime mitte jalutada päris keskusesse välja, mis asus umbes 2 km kaugusel ülesmäge, autoteest eemal. Tegime väikeses keskuses natuke pilte ning suundusime tagasi Ali-Shani poole, millest aga täpsemalt juba järgmises blogikirjes.

Kes aga tahab näha rohkem pilte ahvidest ja sellest reisist, siis neid saab näha siis kopeerige see link lehitseja aadressiribale (miskipärast ei ole ma saanud linkide panemist siia veel korralikult tööle.)
http://www.facebook.com/album.php?aid=54005&id=826013916&l=322a454e56

Igahommikune kung-fu (või siis tai-chi)

2009-04-10T02:59:00.000-07:00

Kuna viimasel ajal on käidud hommikuti või siis öösiti jooksmas siis on nähtud ka üht-teist taiwanlaste hommikustest harjumusestes. Üheks nendeks paistab osadel inimestel olevat alustada iga hommikut päikesetõusul tai-chi harjutustega(see on siis mingi poole kuue paiku). Kuna ülikooli campus paistab siinpool suuremat teed olevat ainuke haljasala siis tulevad ka ümbruskonna kohalikud vanad siia oma harjutusi tegema - kes siis käib staadioniringe kes aga tegeleb muude asjadega. Tavaliselt käib see kung-fu värk gruppidena ning kaasa tuleb ka hunnik hiina muusikat mida õnneks lastakse väga vaikselt. Samas võib leida ülikooli territooriumil harjutamas vähemalt 4 gruppi hommikuti - kahjuks on suurem osa neist vanemad inimesed, sest noorte huvi paistab piirduvat põhiliselt raskekujulise pesapallihaigusega (see on tegelikult ikka päris jube kui fanaatilised võivad kohalikud pesapalli, mis ausalt öeldes on üks üsna igav mäng, suhtes olla), muud spordialad on rohkem aja täiteks siin ning nendega tegelejatesse suhtutakse kui veidrikesse. Mis aga puutub tai-chi`sse (või kung fu või mis iganes) siis karmimad vanad tegelevad asjaga üksi ning päris edukalt. Panengi siia üles paar pilti ühe venna hommikustest harjutustest.

"Lõvi"

2009-03-17T10:04:00.000-07:00

Nagu enne lubatud panen siis siia üles Taipeis filmitud "Lõvitantsu" mida tavaliselt on kungfu filmidest nähtud.

Uusaasta Taipeis

2009-02-20T02:30:00.000-08:00

Et nagu osa lugejaid on tähele pannud ja mulle seda ka maininud paistab mu blogi olevat jällegi ajast maas - nähtavasti olen ma lihtsalt liiga laisk kirjutaja kuid üritan siiski tasapisi oma vigu parandada.
Meie uusaasta ei ole siinkandis mingi eriline suur püha (no pidupäev on ikka, sest kes see siis laseb käest võimaluse pidu pidada ning ilutulestikku lasta, viimase kohta ilmub varsti ka üks jutuke) siis otsustas üks seltskond meie koolist siis suunduda Taipeisse vaatama kuulsat Taipei 101 ilutulestikku, mida korraldatakse siis maailma kõrgeima valmisoleva hoone pealt. Kuna aga osad tegelased (nende hulgas ja mina) jäid otsustamisega natuke hiljapeale siis oli meil algul mure bussipiletite hankimisega. Nimelt on siinkandis odavam sõita bussiga kui rongiga ning seda kohe paar korda odavam. Samas on jällegi tavaline rong odavam kiirrongist, mille hinnaks 303,1 kilomeetri eest on natuke alla 450 krooni samas kui bussipileti eriti mugavasse bussi võib saada natuke rohkem kui 70 krooni eest. Õnneks saime bussipiletid ning kohtusime ülejäänud kambaga kes oli tulnud eriti varajase bussiga (väljusid Tainanist kell 04.30). Kuna Taipei on päris suur linn siis seal õnneks on ringi liikumiseks korralik metroo ning kuna kesklinn on seal väga välja venitatud (täpsemalt on paistab seal olevat rohkem kui üks keskus) siis oli meil natuke aega enne kui suundusime Taipei 101 juurde, kus siis peamine ilutulestik pidi algama. Kuna ilm oli hommikupoole vihmane olnud siis üks meie seltskonna liikmetest oli suutnud astuda sügavasse poriloiku siis suundusime metroopeatuste vahele ehitatud kaubanduskeskusesse - täpsemalt öeldes oli antud juhul tegemist siis metrooliinide peale ehitatud kaubanduskeskusega mille alt sõitis läbi rong ja peal oli hoopis autotee. Peale ostude sooritamist suundusime siis ilutulestiku paiga poole, mis õnneks tänu metroole läks üsna kiiresti. Metroos võib leida ka mõningaid päris kummalisi silte - mida juba ka eelmine aasta märgitud sai, nimelt on rongi sisenemine korraldatud maha märgitud liikumisradadega ning "metroovõmmid" (või miskid muud kahtlased mundris ametimehed) ei lasknud inimesi enne rongi sisse kui kõik on välja tulnud, mis Taiwani kohta on päris hea sest siinkandis on tavaliselt enne igale poole enne sisse trügida kui teised välja jõudnud on, kuid sellest teen ma miski aeg eraldi jutukese. Samas hoopis huvitavam asi on see, et seal on metroos olemas eraldi ooteala naistele öisel ajal. (selle kohta ka pilt).

Kohale jõudes aga sattusime juba metsiku rahvamassi otsa ning meil võttis ikka parajalt aega, et leida midagi süüa. Söömiskohta otsides sattusime peale ka ühe maja hoovis peetavale „lõvitantsule“, mille kohta ma varsti riputan üles ka ühe video. Kuna eelmisel päeval sai parajalt pilte tehtud siis ühel hetkel otsustas mu fotoka aku tühjaks saada. Et seda lahendada suundusin ma Mitsukoshisse läbirääkimistele, et seal töötajatele selgeks teha aku laadimise olulisust. Esimene osutus lihtsaks kuid aku hilisem tagasi saamine ei olnud aga nii lihtne, sest muidu kella 23.00 avatud kaubamaja otsustati sellel päeval hoopis kell 22.00 ning seega pidi akut tagasi hankides pidama maha pika jutu turvameestega ja poe töötajatega kes sealt kell 22.15 ära joosta üritasid kuid õnneks suutsin ma neid veenda, et ma ei taha poodi paljaks varastada või röövida ning sain oma aku koos laadijaga tagasi. Meie seltskonnal oli kogunemiskohaks valitud Taipei 101 hoone lähedal asuv haljasala, mis oli loomulikult paksult inimesi täis – nagu ka kogu linn seoses aastavahetusega. Ilutulestik ise ei olnud eriti muljetavaldav kuna nähtavasti olid meil ootused liiga kõrged. Peale ilutulestikku lagunes meie seltskond väikest viisi laiali kuna osad otsustasid minna sõpru külastama ning teine osa läks süüa otsima, mis osutus parajaks nuhtluseks. Sest meie üllatuseks olid suurem osa söögkohtadest kinni pandud ning metroo sõitis ka viimaseid kordi, kuigi alguses oli meedias teatud, et kogu värk töötab terve öö (viimane rong sõitis kell 03.00) ning peale seda hakkasid asjad uuesti liikuma alles kell 6 hommikul. Meie jõudsime üsna läbikülmununa (no vähemalt osad meist - mina ei saanud aru, kuidas 12 kraadi saab olla jubedalt külm) lõpuks metrooga rongijaama juurde kus siis mõtlesime läbi astuda McDonaldsist, sest see oli ainuke koht milles me kindlad olime, et sealt süüa saab. Kummalisel kombel otsustati aga ka see kell 04.30 kinni panna (kuigi ukse peal oli silt, et 24h avatud) ja kõik inimesed sealt välja visata, võibolla oli asi selles, et kohalikud otsustasid seal magama heita selle asemel et rahulikult õgimisega tegeleda ning edasi minna. Seega otsustasime meie, et vaatame, äkki leiame võimaluse kuhugi edasi minna. Kuna aga kõik kohad olid kinni siis otsustasime hoopis minna bussijaama ning vahetada oma tagasisõidupiletid varasemate vastu mis kummalisel kombel ka õnnestus. Veel veidramaks aga osutus buss millega me tagasi sõitsime sest see oli pooltühi - ja seda uueaasta hommikul. Bussis oli aga bussijuht vist konditsioneeriga liiga palju mänginud - nimelt ei saanud reisijad seda enam enda pea kohalt kinni panna ning bussis oli külmem kui õues, mis oli hakanud tasapisi üles soojenema ja näitas juba 16 soojakraadi. Tagasisõidust keegi suurt midagi ei mäletanud sest olime otsustanud magama jääda. Tainanis olles aga selgus, et busside lõpppeatus on hoopis mujal kui algpeatus ning pidime veel ennast rongijaama vedama, mis võis tüdrukutele väga raske olla sest nad olid ikka veel läbi külmunud ja väga väsinud ning järgmisel päeval seletasid, et nad rongijaamani jalutamisest suurt midagi ei mäleta. Rongijaamas pidime veel pool tundi rongi ootama sest ega igas peatuses peatuvad rongid siis nii tihti sõida nagu eestis elektrirongid (siin liiguvad nad tavaliselt mingi kord tunnis, tihedamatel aegadel 3 korda tunnis aga inimesi on oi-oi kui palju aga sellest pole hullu sest kõik sõidavad niikuinii rolleritega). Piltidest veel niipalju, et varsti viskan üles ka video Taipei ilutulestikust ja Lõvitantsust, mida me seal märkasime.

Prügimajandusest Tainanis

2009-02-10T11:53:00.000-08:00

Kui meil Eestis peaks inimesed teoreetiliselt tegelema hoolsa prügisorteerimisega (millega aga tavaliselt ei tegeleta ning prügiautod kallavad kogu sodi niikuinii ühte kasti) siis Taiwanis erilist prügi sorteerimist ei ole. Eraldi lähevad prügist ainult pakendid ja patareid, mis siis peaks pandama eraldi kastidesse. Mis puutub patakatesse, siis seda tõesti tehakse kuid pakenditest paistab paljudel täiesti savi olevat ning need rändavad siis ikkagi üldistesse prügikastidesse. Samas on siin ka olemas omad prükkarid kes siis pakendid suurest prügikastidest välja tirivad ning topivad need oma kottidesse (tõenäoliselt saab nende eest kuskilt raha kuid seda ei ole eriti kerge välja uurida ning saadav rahasumma on ka nii väike, et asjal pole erilist mõtet).
Teiseks suuremaks omapäraks linnas sees on prügikastide täielik puudumine, mitte lihtsalt neid ei ole vähe nagu mõnedes Eesti linnades, kus prügikasti leidmine võtab rohkem aega kui kuuvarjutuse ootamine. Vaid prügikaste lihtsalt ei ole! Prügi korjamise süsteem käib siis nii, et iga majapidamine korjab oma prügi kokku ning iga õhtu kindlal ajal sõidab mööda prügiauto (tekidades helisid, mis natukene meenutavad Mozarti "Für Elise" nimelist teost mängituna eriti vanakooli mobiiltelefonil) ning siis jooksevad kohalikud oma prügikotiga selle auto juurde ning viskavad oma koti sisse või annavad tagaluugi peal seisva mehe kätte, kes selle sisse viskab. Sellise korjamise põhjusena on kohalikud välja toonud rottide leviku piiramise (mis selles mõttes on kasulik, kuna soojas kliimas rottidel parem elu) ning neil paistab olevat õigus sest mina olen ainult 2.5 korda rotti näinud (2.5 sellepärast, et mul ei olnud ühel korral prille ees ning ma ei saanud olla kindel kas tegemist oli suure hiirega või eriti pisikese rotiga). Lisatud pilt on udune sellepärast, et see sai tehtud jooksu pealt.

Teine Anpingis käik ja ööturg uuesti

2009-02-02T16:06:00.000-08:00

See väike reisike toimus kuskil detsembri keskpaigas kuid ma olen suutnud olla nii andekas unustaja, et sellest kirjutada ei tulnud mul pähegi. Seega kui kõik ausalt ära rääkida siis lugu järgmine - kuna mul ja ühel koolivennal Austriast oli plaan minna hankima kodustele jõulukinke siis tuli mulle meelde Anpingi vana ostutänav, kus siis oli võimalik hankida igasuguseid turistivärke. Et sinna minna hankisin ma ühe turismikaardi hotellist (mis ette öeldes ei vasta eriti tegelikule linna plaanile) ning ühel neljapäevaõhtul suundusimegi rolleriga Anpingi otsima (mis osutus oodatust tiba keerulisemaks). Varasemalt samal päeval tuli aga mulle meelde, et mu koolivend polnud kunagi varem rolleriga sõitnud, seega oli vaja kõigepealt talle selgeks teha kuidas asi töötab - mitte et seal midagi keerulist oleks aga lihtsalt kaks pisikest ratast paistavad olevat natukene ebastabiilsemad kui suuremad rattad tsikli või jalgratta puhul. Rollerisõidu õpetamine käis siis niiviisi, et leidsime ühe üsna eraldatud tänava ning seletasin millist käepidet tuleb keerata, et edasi liikuda ning millist kangi vajutada, et seisma jääda ja lasin ta rolleriga tänava peale lahti. Ise aga jooksin järgi ning vaatasin, et ta kuhugi päris seina või mingi muu sellise asja otsa ei sõidaks. Rollerisõit tunniga selgeks tehtud asusimegi kahekesi sama rolleriga Anpingi poole teele ning lootsime, et kaardist ikka mingit kasu ka on. Kohale jõudsime pärast paari eksikäänakut ja valearvestust seoses kaardi mõõtkavaga ning faktidega, et osa "väiksemaid" tänavaid oldi lihtsalt kaardi pealt ära unustatud, kuid sellest murest sai üle kohalikelt abi küsides, sest üldiselt ollakse siinkandis ikka üsna abivalmid. "Vanal tänaval" aga saime järgmise üllatuse - nimelt suurem osa turistivärkidest oli seal neljapäeviti kinni ning leidsime ainult paar poodi, mis olid avatud ning nendeski oli kehva valik ning tingida ei saanud eriti (märge: siin on alati võimalik kohalikega kaubelda, seda nii turul kui ka kõiki muid asju ajades). Sealt ära sõites aga sattusime peale ühele hiina ooperi etendusele, millest ma miski aeg ka lühendatud video üles panen, sest tavaline video oleks liiga pikk. Tagasitulles pidime minema läbi ööturult aga kuna kaart oli selline nagu ta on siis leidsime ööturu üles alles kohalikega rääkides ning seda ka pooljuhuslikult. Ööturu kindlaks tegemiseks kõide asjalikum moodus on vaadata kus on väga palju imelikke lippe, valgust ning 5 korda rohkem rollereid kui mujal. Ööturul saime kokku ühe Claudiuse (koolivend Austriast) tuttavaga, kes mingi imeliku juhuse läbi oli sattunud aastaks Soome vahetusõpilaseks ning oskas natuke soome keelt - ausalt üles tunnistades oli natuke veider tunne keset ööturgu Taiwanis rääkida kohalikuga soome keeles. Antud ööturg oli siis kõige suurem - mitte, et see ka midagi erilist oleks olnud aga siiski. Samuti leidsime hea näite kummalistest toodetest - nimelt pakutakse siin teed piimaga aga mitte topsidest vaid hoopis KILEKOTIST!!!
Piltidena on siis üles pandud ööturu väiksema rolleriparkla üks osa.

Siinkandis on kohalikel kalduvus ka välja mõtelda huvitavaid inglisekeelseid silte, sellel teemal miski muu aeg pikemalt aga praegu viskan siis üles ühe nahktoodete müügikoha pildi, kus asjadel ikka "tõeline naha maitse" on.

Kunagi ma kirjutasin ühe blogikirje ka teemal, et lemmikloomad on siin igalpool - see kehtib nähtavasti ka ööturu müügilettide kohta, sest see valge asi pildi peal on koer.

Nagu eelpool mainitud tehti ööturul ka teejooke, mida siis pakuti kilekotis, piltidena panengi siia üles siis putka kus jooki sai, kuidas kogu kraam valmis tehti ning mismoodi see siis lõpuks välja nägi.

Jõuludest siinkandis

2009-02-02T10:29:00.000-08:00

Nagu mitmed lugejad on juba märganud olen ma viimasel ajal olnud väga laisk blogija - püüan siis asja parandada ning jõuda praeguse aja lähedale ning seetõttu alustangi jõuludega, ehk kirjeldusega sellest mida siis jõulude ajal tehtud sai.
Taiwanis on jõulud selline rohkem imporditud nähtus - kuna suures osas paistavad kohalikele eeskujuks olevat Ameerika Ühendriikide kombed (seda eriti pesapallihulluse suhtes) siis on siin ka jõulud lihtsalt üks võimalus inimesi rohkem tarbima ajada. tavaliselt algab juba novembri alguses pihta päkapikumütside kandmine ning õudne jõulumuusika kaubanduskeskustes (õnneks on see igastahes vahelduseks töötajatele, kes on tavaliselt sunnitud kuulama terve tööpäeva ühte ja sama ebameeldivat lugu).
Muule kambale, tavaliselt nendele kes peavad ennast kas kristlasteks või on lihtsalt välismaalased on jõulud aga natuke muu tähendusega. Paljud lähevad jõulude ajal kirikusse (eriti katoliiklased) ning tihtipeale neil jõulud sellega piirduvadki. Osa tegelastest aga on iga aasta otsustanud korraldada sellise jõulupeo moodi asja - umbes nagu Eestiski ettevõtete ja igasuguste organisatsioonide puhul. Korraldamise kohaks oli jällegi KTV (karaoke koht - kus saab peo moodi asjaks üürida terve ruumi ning seda koos toitlustusega - nii palju kui süüa jaksad 3 tunni jooksul) ning jagasime kaasa toodud võltskuuse (mis mul 5 päeva ühikatoas vahtis) alt kingitusi koos ühe omapärase mänguga. Mäng ise selline, et igaüks tõi endaga kaasa kuni 200 Taiwani Dollari väärtuse kingi ning siis jagati kinkide toojate vahel ära numbrid, mis järjekorras kinki valima sai tulla, kingi valijad pidid otsustama, kas nad võtavad kingi uute kinkide hulgast või "röövivad" kedagi kes oli juba kingi valinud ning see keda "rööviti" pidi endale samal viisil hankima uue kingi. Ühte kinki aga sai "röövida" 2 korda - pärast seda jäi kink omanikule. Peale kinkide jagamist läks jällegi lahti karaoke ning seda hommikuni välja. Panen siia üles ka paar pilti Taiwani stiilis jõuludest.

Veidrad tooted vol 2 ehk "Huvitavad joogid"

2009-01-22T09:47:00.000-08:00

Tavaliselt inimesed vaatavad mujale maale minnes ikka kohalike jooke ning uurivad neid seda ka siin Taiwanis. Jookide poolest on siin kõik suhteliselt sama nagu Eestis - isegi hinnad. Samas võib leida ka paar sellist huvitavamat toodet, millest ka allpool siis pildid.
Teiseks "huvitavaks joogiks" saaks pidada Tai Kuningriigis toodetud kookospähklitest tehtavat jooki, mis maitselt on üsna jube aga tootja on selle eest laheda nimega.

Tainani linnast ja hiina stiilis kaartidest

2009-01-15T05:53:00.000-08:00

Et minu täpse asukoha kohta on mõned inimesed huvi avaldanud siis kirjeldan natuke täpsemalt seda linna kus ma praegu pesitsen.
Linna nimi on siis Tainan, asudes Taiwani lõunaosas ning on saare suuruselt neljas linn ainult 800000 elanikuga kuid samas on siin paar umbes 400000 elanikuga eeslinna ja seega eriti aru ei saa, kas on tegemist eraldi linnadega või mitte. Linn ise on siis ka vanim siinne linn, mis on saanud ametliku alguse hollandlaste 1624. aastal asutatud kaubandusasulast, enne seda oli samal kohal Taoyan`i nimeline koht mille järgi ka kogu saar on nime saanud. Tainan ise on Taiwani vana pealinn kuni 1887 aastani. Peale seda siis oli väheke segadusi ning miskist ajast peale on siis Taiwani pealinnaks Taipei.
Aga linn ise ei meenuta eriti mingit suurlinna vaid rohkem sellist tartu suurust linna mis on lihtsalt mõned korrad suuremaks venitatud (vähemalt tunne on selline). Et mulle vähemalt tundub see linn rohkem selline hiina stiilis linn olevat kui näiteks Kaohsiung või Taipei (Taichungi kohta veel ei oska midagist kosta - pole sinna veel sattunud). Siin on ka see põhiline erinevus suuremate linnadega, millest ma ka varem kirjutanud olen, nimelt on peamiseks transpordivahendiks siin roller, mitte aga ühistransport nagu suuremates linnades.
Tainan ise on üsna segase geograafiaga ning seetõttu nõuab ka väikestviisi harjumist sellega. Suurimaks mureks on väljaspoolt tulijatele tavaliselt hiina stiilis kaardid ning see, et kaartide peal ja tegelikkuses kannavad tänavad hoopis muid nimesid kuid õnneks on siiski tänavate asetus sarnane kaardi omadega. Aga hiina stiilis kaartide omapärast rääkides on see, et kui Eestis kasutusel olevate kaartide kaudu orienteeruda siis inimene tavaliselt liigub kaarti vaadates niiviisi, et läheb ülespoole, ehk endast eemale samas kui hiina kaartidel ei liiguta mitte endast eemale vaid hoopis enda poole ning seega on ka nii vasak kui parem pool kaartidel ka vahetuses põhjustades paraja segaduse kui sellega harjunud ei ole.

Seega, et allolevat kaarti õigesti (nagu Eestis kombeks) vaadata peaks selle jaoks ekraani pöörama 180 kraadi. Selle kaardiga teeviida asukoht on siis ülevalpool keskmise värava juures.

Rueishui - ehk kärestikud "Talvel"

2009-01-03T12:54:00.000-08:00

See reis toimus meil tegelikult juba detsembri alguses, aga kuna ma aga siiani veel kannatan raskekujulise laiskuse all siis pole ma suutnud sellest siiani veel kirjutada, nüüd aga on aeg asja muuta ning seetõttu panengi siia väikese jutu sellest üles.
Käisime siis kambaga detsembri alguses sellises kphas nagu Rueishui kärestikel paadiga sõitmas. Kuna me ei hakanud mingit suuremat orgunni tegema siis palusime Casey`l (see on üks kohalik tüdruk kes töötab välistudengitega) kontrollida üle rongiajad ja vaadata hotelli, mille ta ka kohe leidis. Sõit ise algas siis laupäevase päeva varahommikul peale väikest sekeldamist piletitega kell 05.46 rongiga (sest varem neid lihtsalt ei sõitnud) ning rongi vahetasime siis Tainani peajaamas ning suundusime otse Rueshueisse - mis oli siis selline pisike koht. Rong aga sõitis pool teed ümber saare, sest ..... läbi mägede pole veel tunneleid tehtud ning seega võttis meie rongisõit aega 7 tundi! Kohale jõudes võeti meid kohe paadisõidu firma poolt vastu ning viidi sõidu alguspunkti, kus meile jagati külma ilma veekindel (no natukenegi vähemalt) riietus ning muu varustus ning söödeti kõhud täis. Algselt oli söömine planeeritud poole paadisõidu peale kuid kuna ilm oli jahedavõitu (mõnde jaoks uskumatult külm) siis otsustati meile kohe söök kätte anda. Enne sõitu vaatasime siis üle ohutusvideod - millest kusjuures oligi kasu, mis sellest, et need hiina keeles olid ning suurem osa meist eriti hiina keelt ei mõiganud. Siis suundusime aga jõe juurde, mis kahjuks oli suhteliselt väikese veevooluga seoses "talvega" ning sellega, et Taiwanis on viimase 30 aasta jooksul sademete hulk päris hoolega vähenenud. Õnneks ei teinud see suhteliselt väikene vool midagi hullemaks, sest jõgi oli ikkagi laiematelt kohtadelt umbes Pärnu jõe laiune (kitsamatelt siis kitsam) ning kärestikke oli rohkem kui piisavalt. Kuna aga ilm oli nagu eelpoolgi mainitud suht jahedavõitu siis kohalik mootorpaadiga giid (sest paatides oli me ainult meie) võttis meid siledamatel kohtadel nööri otsa ja viis järgmise kärestikuni, mistõttu ka paadisõit kestis 5 tunni asemel 3 tundi ja 30 minutit (seega põnevamaid kohti oli küllaga). Ainult mõne korra saime sõita sellisel väiksema vooluga kohtadel ning seda minu arvates ainult sellepärast, et meil külm ei hakkaks. Kui algusepoole sai mainitud, et ohtutusvideotest oli kasu siis seda sellepärast, et meil õnnestus ka üks Tai tüdruk üle parda poetada ning pidime ta välja õngitsema, mis õnneks käis kähku. Suurema ja tegelt ka ainukese totaka asjana paadisõidu juures oli see, et peale randumist pidime minema veel pika tee mäest üles enne kui saime pesema ning meie kuivad riided olid üsna segamini. Kusjuures ülesmäge minnes oli osa inimestel nii külm, et hambad kolisesid ning keegi ei suutnud isegi viriseda. Naljakatest seikadest võiks välja tuua selle, et meie ainus osavõtja Indiast oli siiralt üllatunud selle üle, et me peame ise paadiga sõitma hakkama - otsene tsitaat: "We have to do it ourselves???!!" ning see, et vesi oli tihtipeame soojem kui õhk.
Peale paadisõidult tagasitulekut suundusime me siis meie ööbimisasutusse - mööda eriti käänulist mägiteed ühe auto ja ühe bussiga, kus saime pihta ka pisikese kivirahega ning selle sõidu ajal tahtis rohkem kui 1 inimene "jaaku kutsuda" - ehk tekitada antiperistaltilist tulemit. Hotellis võttis meid vastu eriti sõbralik Lao-Ban ehk ülemus, endine raudteetöötaja, kes siis lasi meil natuke aega puhata ja öökida (mõnedele ei mõjunud see tagasisõit eriti hästi) ning siis suundusime umbes Karksi-Nuia suurusesse Rueishui linna kus siis käisme söömas ning kohe peale seda suundusime kuumaveeallikatesse. Et seal valides kuumaveeallikaid soovitasid kohalikud mitte minna kõige kallimasse kohta, sest see ei ole nii hea vaid just ühte odavamasse kohta, sest seal on vee kvaliteet kõige parem. Kuumaveeallikad kujutasid endast lihtsalt kolme suuremat vanni kus hoiti kogu aeg kuum, veel kuumem ja väga külm vesi liikuvana, et see oleks puhas ning inimesed lihtsalt istusid seal sees, kandes ujumisriideid. Seal oli ka võimalus eraldi basseinideks meestele ja naistele alasti käimiseks aga seda hakkasid meie tegelased kohe kartma, sest sinna ikka ju lõunamaalane ei lähe. Peale paadisõitu suhteliselt jahedates tingimustes olid kuumaveeallikad väga sobivaks lõõgastuseks. Üks asi mida sellises kohas teha oleks minna kordamööda kõige külmemasse basseini, seal ennast maha jahutada ning siis uuesti kuuma vett ja seda mitu korda.
Peale kuumaveeallikaid suudusime siis väikese poepeatusega tagasi hotelli ning seal korraldasime veel pisikese ning üsna lärmaka kaardimängu, mille kohta ma miski aeg teen eraldi nupukese siia blogisse, et siis hommikul veel käia läbi kohalikud vaatamisväärsused.
Hommikune algus oli planeeritud 09.00 ja 10.00 vahele, et inimesed natuke veel magada saaksid ning osad fotohullud hommikul vara saaksid pildistama minna. Mina olles üks fotohulludest, suutsin ära teha selle nn "eestlase pildi", ehk siis eestlane apelsinipuuga, tõestamaks, et apelsinid ei tule mitte supermarketist vaid hoopis kasvavad puu otsas. Peale hommikusööki suundusime siis taksodega (sest 13 inimese jaoks oli see kõige odavamaks transpordivahendiks) vaatama kohalikke vaatamisväärsusi, mis olid siis vähi pöörijoone tähis, mingid eriti vanad monoliidid (kivid kus on olid mingid joonistused peal) ning suur lehmatalu, kus siis sai juua värsket piima, osta piima ja lehmadega seotud asja ja näha TÕELIST lehma ning jaanalindu. Viimane paistab taiwanlaste jaoks olema suur sündmus, sest seal oli hordide kaupa kohalikke, kes vaatasid lehmi ning imestasid nii, et vähe pole. Lehmaga lugu selles, et suurem osa kohalikke on linnainimesed ning lehma ainult telekast näinud. Ruieshui vaatamisväärsuste ja paadisõidu kohta kohta saab teadet selliselt lingilt: http://www.erv-nsa.gov.tw/user/article.aspx?Lang=2&SNo=03000132
Kui see link tööle ei hakka siis tuleb asi kopeerida aadressiribale, siis hakkab.
Peale vaatamisväärsustega tutvumist suundusime rongijaama ning seal peale järjekordset pisikest segadust piletitega otsustasime tulla tagasi mitte aeglase rongiga läbi Taipei (11 tundi ja 5 minutit) vaid hoopis ümberistumistega rongiga läbi Kaohsiungi. Viimane oli aga üsna läbi müüdud ning müüja ütles, et tema täpselt ei tea, kas saame kogu tee istuda. Nagu ennustatud oligi saime esimese tund aega rahulikult istuda ühes rongis ning peale ümberistumist hakkasid meie kohad tasapisi täis saama ning pidime püsti seisma, mis omakorda oli üsna tüütu. Istekohti oli meil ainult neljale inimesele ning kaks neist teises vagunis mille okupeerisid siis kaks meie reisikaaslast, kes kohe magama jäid ning tüdrukutele kohta ei pakkunud (tiba ebaviisakas aga mis teha).Viimane tund aga oli istekoht olemas ainult veel kahel inimesel, kes neid siis omavahel vahetasid, istudes kordamööda. Selline rongikorraldus sarnanes natuke Deutche Bahni tegemistega, kus rongid ka puupüsti täis kuid õnneks polnud olukord nii hull nagu Indias. Samas on raske mõista, miks ei võiks panna reedeti ja pühapäeviti rongidele natuke rohkem vaguneid, sest sõitjaid ju oleks.
Kaohsiungi jõudes oli meie plaaniks minna minna sellisesse kohta nagu Dream Mall, mis on Kagu-Aasia Vaikse Ookeani piirkonna suurim ostukeskus, umbes 4 korda suurema pindalaga kui Kristiine keskus ning 2 korruse asemel oli 10 korrust ning katusel oli lõbustuspark. Seal oli meie plaaniks süüa õhtust ning külastada sellist jäätisesöömiskohta nagu Cold Stone, mis oli üks meeldejäävamaid sündmusi kogu reisist andes oma LAULVATE ja TANTSIVATE töötajatega (ja nad tegelesid asjaga sellepärast vist, et me neile meeldisime kuid kindel ei ole) väga-väga positiivse emotsiooni. Seega minu soovitus - kui satute Kaohsiungi siis kindlasti jäätist sööma Dream Malli jäätisekohvikusse Cold Stone.
Tagasi oma peatusse tulles hakkas jälle pihta sama kaardimäng - seda kusjuures meie reisikottidest improviseeritud laual reisirongis (umbes selline nagu meie elektriraudtee rongid, ainult uuem) keset vagunit, õnneks vähem lärmakalt (kuid mitte eriti - sest eriti ei suudetud naeru tagasi hoida). Igastahes oma peatuses rongist väljudes hakkas kõigil kangesti kiire ühikasse magama - ning kodutööde tegemisest ei tulnud kellegil eriti midagi välja.
Piltidel on siis näha natuke rongireisist, meie seltskonnast, osake linnast ning paar pilti ka söögikohast ja kuumaveeallikatest koos seltskonnaga jälle.

Hiina keele üritus ja natuke söömisest

2008-12-27T08:56:00.000-08:00

Detsembri alguses või oli see nüüd novembri lõpus - no võta näpust, mitte ei mäleta oli meil selline asi nagu hiina keele üritus. Kus siis saime süüa igasuguseid kohalikke toite (just eriti Taiwanile iseloomulikke) ning lauldi hiinakeelseid laule. Laulud ise olid korralikud ainult, et keeleõppurid ei suutnud neid koos korraga laulda ning asi kukkus ikkagi päris naljakas välja. Samuti peeti mänge, mille eesmärgiks oli siis demonstreerida oma pulkade kasutamise oskusi - nimelt pidi mingiseid suhteliselt libedaid asjakesi (vist komme) tassima pulki kasutades.
Samuti jagati materjali selle kohta kuidas on viisakas Hiina stiilis (pulkadega) süüa ning kuidas üldse need alguse said.
Pulkadest ja söömisest natuke.
Söögipulki on Hiinas ja selle lähiümbruses üsna samal kujul tarvitatud umbes 3000 aastat ning hiina keeles tuntakse neid ""Kuaizi" nime all. Pulki tehakse igasugusest materjalist, kuid puidust tehtud paistavad olevat kõige populaarsemad. Pulki kasutatakse sellepärast, et need leiutati varem ning nuga ja kahvel kui tapariistad on lauas ebaviisakad. Seetõttu on tavaliselt hiina toit tehtud ühe ampsuga söödavateks tükkideks - kui ei ole siis on toit serveeritud ebaviisakalt. Pulkade kasutamisega seostub hulk uskumusi ja traditsioone selle kohta mis on viisakas ja kuidas tuleb süüa ning millises järjekorras seda tehakse. Näiteks on viisakas alati lasta vanematel inimestel enne toitu võtta. Lisan selle postituse juurde hiljem ka mõned pildid ning kirjutan miski aeg ka pulkadest täpsemalt.

Veidrad tooted vol 1 ehk Õlu jääga

2008-12-26T07:16:00.000-08:00

Kui keegi satub Euroopast Aasiasse siis kindlasti paistavad paljud tooted ja teenused sellele inimesele veidrad. Et seda täpsemalt tutvustada, saabki siin blogis algust tehtud veidrdate toodete sarjaga, pannes siis siia kirja kõik veidrana paistvad tooted ja teenused, mida siin märkama satun. Kui keegi leiab kuskilt mujalt mõne veidra kombe, teenuse või toote siis pange aga siia kommentaaridesse kirja.
Kuid esimese veidra tootena siis on plaan tutvustada siinset õlle pakkumise stiili. Nimelt on siin ja ka kusjuures Filipiinidel inimestel harjumus panna ÕLLE SISSE JÄÄD - see on ju põhimõtteliselt sama mis lisada õllele (mis niigi on selline keskmise kangusega) veel vett juurde, et äkki siis annab 3,5%`se õlle välja ;) Kui ma küsisin, et miks nad nii teevad siis seletati mulle, et siis on õlu külm? Sellega aga tekib küsimus, et miks siis külmkappi ei tarvitata.
Selle tõestuseks panen üles ka paar pilti õllest jääga ning pildi kahest filipiinost, kes joovad ÕLUT JÄÄGA.

Pesupesemisruum ja selles süsteem

2008-12-26T04:39:00.000-08:00

Kui vaadata ühikatingimusi siis võrreldes Eestiga on ikka mäekõrgune vahe Eesti kasuks. Sest ühika hind siin on umbes 1000 krooni kuus ning peab elama neljakesi ühes toas koos. Samuti ei ole siin boksisüsteem vaid on lihtsalt tuba ning köök on ühine terve korruse peale - samas kasutada saab seda ainult mingitel kindlatel kellaaegadel. Asi mis siin aga on imetlustväärivaks ning kahtlemata heaks ideeks on siinne pesupesemissüsteem. Nimelt on igal korrusel üks nurgapealne ruum, mis on siis kahest suunast tuultele valla ning seal on ka kohad riiete kuivatamiseks. Samas on seal ka olemas pesumasinad tudengitele kasutamiseks - sellised mis töötavad kahe 10 dollarise mündiga. Samuti on olemas ka tsentrifuug ja pesu kuivatamise masin. Tsentrifuug maksab 2 dollarit ühe korra eest ja kuivatusmasin 20 dollarit ühe korra eest. Seega kokku pesu pesemine läheb maksma umbes 12 krooni ja 60 senti. Üsna kaval oleks raha säästmiseks lisada ka Eestis ühikatesse selline pesupesemissüsteem.

Kultuurifestival

2008-12-25T14:30:00.000-08:00

Sellest üritusest on juba päris paras aeg möödas kuid kuna ma olen blogi kirjutamisel olnud suhteliselt laisk siis loodan, et see on andeks antav. Meil oli novembri lõpupoole üks selline üritus, kus igast riigist pärit tegelased pidid tutvustama oma kultuuri (toidud, tantsud, riided värgid). Igale riigi esindajatele anti selline kuudi moodi asi, kuhu siis sai panna püsti oma ekspositsiooni. Kuna mina ja mu toanaaber olime ainsad oma riigi esindajad siis võtsime meie kahepeale oma kuudi. Toanaaber siis Svaasimaalt (temast oma rahvariietes ka mõni pilt) pärit tegelane. Meie putkasse kutsusin igaks juhuks ka Sanderi ja Maria, kes õpivad siin samas Tainanis National Cheng Kung University nimelises ülikoolis. Nemad muidugi olid samasuguseks eksootikaks nagu mu toakaaslanegi, sest ega kohalikud eriti blonde juukseid ja heledaid silmi näinud ei ole. Kuudi kujundusest rääkides me midagi erilist ei teinud - panime paar lippu üles ning arvutisse jooksma pildid Eestist. Selles suhtes oli paljudel suu lahti kui pilte nägid - sest nad ei saanud alguses aru mis see valge asi seal piltidel on, ning siis tulid küsima: "Kas see on tõeline lumi või?" Et kohe selline mis taevast sajab?"
Kuna aga meid oli suht vähe ja ma ka ilgelt laisk olen siis võrreldes suurema esindajate hulgaga riikidega paistis meie kuut suht tühi olevat. Eriti oli märgata Vietnami (kust minu arvates suurem osa välistudengeid tuleb) kuid samuti tuleks ära märkida kõik, sest suurem osa nägi neist vaeva oma asjadega kuni hommikuni välja Indoneesia, Tai, Filipiinid, Jaapan, Boliivia, Malaisia, Peruu, Rumeenia jne. Eraldi võiks ära märkida horvaadid, kes suutsid oma boksi panna Euroopa kaardi, kus Baltimaad on tehtud Venemaa osaks ning kui küsisin, et kus kohas on Eesti, näitasid nad mulle kas Teravmägesid või Valgevenet ning olid täiesti hämmastunud kui ma näitasin kus Eesti tegelikult on.
Et teiseks põhiatraktsiooniks peale kuutide olid erinevate maade esinemised - seda nii laulu kui ka tantsuga (kusjuures paljud kandsid rahvariideid, samas kui ma isegi oleks sinna Eesti rahvariided hankinud siis tõenäoliselt oleks ma nendega üles sulanud, sest kõik esindatavad maad on ikka päris kaugel lõunas). Esinemistest kõige meeldejäävamateks saaks pidada Vietnami tüdrukute ja indoneeslaste laule ning Boliivia tantsu. Esinejatele anti enne üritust umbes üks kuu ette valmistamiseks ning eelmisel päeval oli siis suur peaproov (õigemini siis oli selline proov kuhu ka lavastaja oli kohale tassitud).
Samuti oli seal suurem söökide pakkumine, kus siis iga maa tegi enda stiilis sööki. Mina piirdusin Eesti toidu puhul kamaga ning pakkusin sinna ka õunu juurde - siin rahvas nimelt eriti õunu sööma ei kipu, nimeks panin üllitisele "laisa inimese hommikusöök". Muud jällegi nägid jõhkralt vaeva oma maale eripäraste söökide pakkumisega ning nende valmistamisega, mille jaoks anti meie kasutusse terve kokanduslabor.

Kui taiwanlasel on külm.....

2008-12-20T05:47:00.000-08:00

Siin palmipuude all vaevalt mõni Eestist tulnud inimene hakkab mõtlema sellele, et külm on. Samas Taiwani kohalikele on talv ikka hirmus asi ning kõik kisavad täiega, et on tegemist kohutava külmaga ning kuidas üldse keegi suudab kanda lühikesi pükse kui väljas on ainult 17 kraadi sooja. Eriti hullusti paistavad "külma" all kannatavat välistudengid Vietnamist ja muudest sellistest eriti soojadest kohtadest.
Siia olengi lisanud ühe valiku külmetavatest taiwanlastest ja muudest soojamaa tegelastest, ning tuleks tähele panna, et piltide tegemise ajal oli korraks vist kõige külmem 16 kraadi, muidu oli ikka alati üle selle.

Koerad

2008-12-19T08:28:00.000-08:00

Taiwani elanikele meeldivad lemmikloomad. Meeldivad kohe väga. Natuke isegi liiga palju. Eriti moes on siin igasugused pisikesed koerad, keda siis igale poole kaasa tassitakse. Seda mitte ainult välja jalutama vaid otseses mõttes igale poole. Sealhulgas siis kaubamajadesse, poodidesse ja ka kooli. Kuna siin on põhiliseks "pereautoks" roller siis loomulikult võetakse ka lemmikloomad kuhugi sõidule kaasa, seetõttu pole üldse ime kui ühe rolleri peal võib näha tervet Taiwani peret - ema, isa 2 last ja koer.
Samas kui koer aga liiga suureks kasvab viskavad inimesed vaese looma lihtsalt uksest välja. Samas kuna loomad on inimestega väga harjunud ning siin on VÄGA PALJU inimesi siis tavaliselt ütlevad kohalikud koera nähes "kõ-ai" (mis peaks siis tähendama "armas") ning ronivad teda kohe silitama, õnneks on siin ka nii soe, et koertel hullu pole ning erinevad söögikohad annavad neile süüa.
Samast asjast on rääkinud ka Tainanis elavad Sander ja Maria, kes õpivad teises ülikoolis. Nende blogi aadress: sanderjamaria.blogspot.com.
Et asja illustreerdida lisan ka paar pilti niisama ringi jõlkuvatest koertest ja kaasa tassitud koertest.

Karaoke Taiwani moodi ja oma sünnipäev

2008-12-12T05:50:00.001-08:00

Karaokest mõeldes tuleb eestlasele meelde tavaliselt kas mõni karaoke laulmise võimalusega baar või purjus rootslased Tallinn-Stockolmi laeval. Samas siin on asjad natuke teistmoodi - kuna karaoke on kohalike seas metsikult populaarne saab sellega tegeleda peaaegu igal pool - olgu siis selleks tavaline söögikoht, buss või selleks spetsiaalselt ette nähtud koht.
Selliseks eraldi koha heaks näiteks on selline asutus nagu KTV, mida on linnas mitu. Põhimõtteliselt on see nagu hotell kus on olemas numbritoad, kus siis saab oma seltskonnaga - kui tahad siis ka üksi või paari inimesega tegeleda karaokega. Ühest teisest blogist lugesin, et see KTV paistab olevat mitte ainult siin ilgelt populaarne vaid ka näiteks Mandri-Hiinas, kuid seda nagu täpsemat ise kommenteerida ei oska. Sama sorti karaoke antud tegevuse sünnimaal Jaapanis, kuid seal on minu teada ma üsna meie karaokebaaridele sarnaseid kohti.
Põhjuseks, miks ma sellisesse kohta sattusin oli ühe ameerika tüdruku kojusaatmispidu ja minu sünnipäev. Laisk nagu ma olen, ei viitsinud ma midagi eriti teha ja panime kaks asja korraga kokku.
Piltidena lisan siis paar pilti sellest kohast kus me käisime ning laulvatest inimestest. Kirjeldama kedagist ei hakka.

Triibu sünnipäev

2008-12-12T05:15:00.000-08:00

Peale Anpingi reisi oli meil siis väiksem vaheaeg - mingi paar tundi, mille käigus sai ka mõningate huvitavate campuse urgastega tutvuda, selle kohta on ka paar pilti. Pildid Triibu sünnipäevast aga lähevad aga asjaosalistele endile.
Hiljem õhtupoole suundusime ühe vana kooliõe (TTÜ`st kusjuures) Triibu sünnipäevale, mille ta ühildas ühe mu praeguse kursakaaslase omaga - neil nimelt samal päeval sünnipäev (või enam-vähem samal päeval). Pidu ise toimus ühes kesklinna söögikohas - või millegis sarnases. Täpselt seda defineerida ei oskagi. Pidu ise oli päris korralik - mõnede eriti tagasihoidlike aasialaste jaoks isegi liiga metsik :D . Kuid tegemist oli ka üsna tagasihoidlike tegelastega. Peale "soojendust" liiguti edasi klubisse - kuhu mina ja mõned veel raskekujulise laiskuse tõttu eriti minna ei viitsinud.
Tagasitulles sai taksojuhiga ka nalja - nimelt peeti vana kinni kiiruse ületamise eest aga kui võmmid nägid, et tegemist oli taksoga siis lasti see miskipärast kähku minema. Kusjuures taksod ise on siis üldse omaette ooper - kuid sellest miski aeg hiljem.

Kuidas Anpingis sai käidud

2008-12-04T10:32:00.000-08:00

Et jällegi olen ma peaaegu kuukesega maha jäänud blogi postitamisega siis tuleb enne rääkida novembri algusest kui "Klassiekskursiooniga" ära käidud sellises kohas nagu Anping.

Sõit ise oli juba pikka aega ette planeeritud järgmine peale vaheeksamit mis oli siis novembri esimesel nädalal ehk siis laupäevasel päeval. Üks kummalisi asju selle sõidu juures oli see, et suur osa meie grupist otsustas mitte kaasa tulla kuna olid seal juba käinud ning teist korda enam minna ei soovinud. Niisiis sattuski meid sinna ainult 3 õpilast ning õpetaja oma perega.

Esimeseks peatuseks oli meil Taiwani kirjandusmuuseum, kus saime teada terve hulga igasuguseid fakte selle kohta mismoodi ja kuidas oli siin kirjandus siin arenes ja kes olid kohalikud kuulsad kirjanikud. Näiteks seda ma ei teadnud, et pikka aega kirjutasid Taiwani kirjanikud oma teoseid jaapani keeles aga mitte mandarini hiina keeles või mõnes kohalikus keeles. Esimest korda hakkasid kirjutama hiina keeles kirjutama kuskil kolmekümnendate alguses ning muudes taiwani keeltes veel hiljem. Kuid kohalikust kirjandusest ja kirjanikest lisan ühe postituse miski muu aeg.
Muuseumis nägime ka ühte osa mingist Taiwani rahvatantsust - koos rahvariietega.

Muuseumist edasi suundusime me siis sööma koos õpetaja perega, kuhugi kalatoite pakkuvasse kohta, toit seal oli üsnagi hea kuid siiski veendusin lõplikult et krevetid mulle siiski eriti ei maitse. Seal tegin esimest korda tutvust ka kuulsate punaste pähklitega, mida paljud tarvitavad suitsetamise asemel - või siis joomise asemel, pidid kuulu järgi omama virgtutavat mõju kuid selle kohta ei oska ma öelda aga hirmutavat mõju omasid need pähklid küll. Nimelt värvivad need pähklid hambad ilusti selliseks roostekarva punaseks - umbes nagu kuivanud veri ning inimene kes on pähkleid söönud näeb selline välja nagu tal oleks hambad välja pekstud, seega suht jube.

Peale sööki põrutasime vaatama randa - mis ei olnud eriti kena. Oli selline suhteliselt laga täis - keegi vist koristada ei viitsinud. Rannast edasi liikusime me Anpingi kalasadamasse, kus siis oli ikka veel hord hiina stiilis pisikesi kalapaate ning saime teada, et iga hommiku töötab siin kalaturg kus saab osta värsket kala. Meie aga suundusime õpetaja abikaasa sõbra juurde kes pakkus meile teed ja rääkis krabide püügi juttu. Kui me vaatasime kuidas krabisid välja võeti siis pakuti, et kas tahame ka ning arvates, et keeldumine on ebaviisakas hakati neid meile valmis keetma. Selle aja jooksul aga kui krabisid valmis tehti läksime me paadiga merele - õigemini lihtsalt sadamapiirkonda vaatama, avamerele ikka ei läinud, seega suurema lainetuseni ei jõudnud. Tagasi tulles olid krabid valmis ning siis sõime jällegi - kuigi enne olime endal kõhud täis söönud nii, et õgimine oli üsna keerukas ning ülejääk pandigi meile kotiga kaasa. Kalasadamast edasi liikusime "Kuldsesse Kindlusse", mis oli vist oma nime saanud mingite kollaste kivide järgi. Põhimõtteliselt oli see 18.- 19. sajandi kindlustise varemed, kus alles olid ainult müürid ja ilgelt suured kahurimaketid. Samuti sai seal pilti teha paari tegelasega, kes olid siis riides nagu tolle ajastu Taiwani/Hiina sõdurid. Lõpuks tehti natuke ka ühe väiksema kahuriga pauku, mis oli üsna naljakas, sest üks turist jalutas otse kahuritoru ette mingi paar sekundit enne kõmmutamist - hea, et ta sealt suure kisaga ära aeti. Paugutamine ise ei olnud midagi erilist - eriliseks tegid selle inimhulga heliefektid, nimelt hakkasid paljud esimese paugu peale kiljuma, sest nad ei saanud aru, mis see veel oli.
kindlusest välja minnes oli üks eriti laheda arhitektuuriga maja - mis selle otstarve oli, seda ei oska ma siiani öelda kuid tegemist oli väga omapärase kooslusega puidu, kivi ja klaasi kasutamisest.
Sealt edasi suundusime Anpingi pooleldi/ööturule, kus saime vajaduse korral teha sisseoste - ehk siis sööki ja igast turistikraami ka. Edasi käisime läbi ühest kenast templist ja siis suundusimegi tagasi ühikasse, et hiljem siis suunduda Triibu sünnipäevale.
Piltidena on siis lisatud: ühe kuulsa Taiwani kirjaniku raamat, mis on Eesti lipu värvides (no selle lihtsalt pidi ju siia lisama), see vend kes rääkis krabidest ja kalapüügist ning pakkus teed, kalasadam ise, pilt paadist, meie kindluses, see maja millest räägitud, kahuriga paugu tegemine ning õpetaja abikaasa, kes paistis olevat selline inimene kes tunneb KÕIKI kohalikke.

Toonid hiina keeles

2008-11-30T02:18:00.000-08:00

Hiina keelest kirjutasin ma juba varem ning lubasin hiljem siis täpsemalt kirjutada. Et asja täpsemalt seletada, õpin mina hiina keele Mandarini dialekti, mis siis põhineb vanasti Pekingi ümbruses räägitud hiina keelel. See erineb üsnagi suurel määral näiteks Taiwains teise keelena räägitavast Tai-Yü`st mis on siis hiina keele Taiwani murrak, sarnanedes Nankingi dialektile.

Hiina keele põhiliseks omapäraks on siis toonid, mida on mandarini dialektis 4 (võib öelda ka et 5, oleneb kuidas neid lugeda). Toonide kirjeldamine niisama on üsnagi keerukas kuid paberil

Toonid ise on siis järgnevad:

1. toon on siis ühtlaselt jätkuv toon, kus hääle kõrgus sõna ütlemisel ei muutu
2. toon on tõusev toon, kus hääl muutub sõna ütlemisel kõrgemaks ja jääb selleks sõna lõpuni
3. toon on tõusev ja langev toon (ehk siis sõna alguses tõuseb ja pärast läheb alla) - siin sõna ütlemise alguses hääle kõrgus langeb natuke ning siis tõuseb kõrgemale kui enne oli
4. toon on langev toon - ehk siis sõna ütlemisel muutub hääle kõrgus madalamaks
Viimakseks on veel neutraalne toon, millel ei ole vastavat hääle kõrgust ning ilma toonita sõnad on ka lühemad.

Postitusele lisatud pildil on siis ära märgitud kuidas hääle kõrgus peaks muutuma mingit kindlat tooni sõna ütlemisel. Hiljem lisan siia ka paar hiina keele õppimise jaoks mõeldud kodulehte.

Muus osas ei ole hiina keel iseenda arusaadavaks tegemiseks eriti keerukas. Keerukaks muutub asi siis kui tahta keelt hästi osata, sest seda annab igat viisi väänata, kuid see on juba järgmise keelest rääkiva postituse teema.

Kentingi reis vol 3 - ehk hingematvad vaated ja õlletehas

2008-11-30T01:46:00.000-08:00

Kentingi reisi teine päev algas üsna "omapärase" hommikusöögiga hotellis, kus me ööbisime. Hommikusöögiks oli siis midagi riisipudru sarnast (just nimelt sarnast aga mitte riisiputru), igasuguseid kohalikke kahtlaseid asju ja loomulikult tofu. Kuna osadele tegelastele paistis see toit nii hirmus siis joosti kiiremas korras hoopis teise hotelli otsa hommikust sööma - kus oli korralik hommikusöök - tekitades sellega korraldajatele hulga hädasid.

Hotellist edasi liikusime me siis rahvuspargi põhiosasse kus saime ringi jalutada natuke mööda ehtsat troopilist loodust, koos karja inimestega muidugi ning vaadata ka päris lahedaid koopaid. See rahvuspargi osa oli siis kohalike jaoks kõige kuulsam ning seda eriti just avanevate vaadete pärast. Täiesti müstiliselt ilusa vaatega kohaks osutus peamine vaatetorn kust sai vaadata siis kogu Taiwani saare lõunaosa ning Vaikset Ookeani, ning see oli paljudele linnainimestele uueks kogemuseks, samas olid aga koopad samuti paarile filipiinlasele sama sorti kogemuseks, sest midagi sellist ei olnud nad elu sees näinud, kui siis ainult telekast. Minu jaoks ei olnud need koopad midagi väga erilist kuid ilusad ikkagi.

Tagasi tulles ei õnnestunud eriti magamisega tegeda - kuigi see oli plaanis, sest öösel jäi jällegi väikese koosviibimise tõttu uni väga lühikeseks. Kuna loomulikult otsustati bussis hakata tegema karaoke laulmisega (tegevus millega siin tegeletakse peaaegu igas võimalikus kohas) ning see ei mõjunud magamisele kohe üldse hästi.

Järgmise sammuna käisime läbi kohalikust õlletehasest, mis oli küll väga kena kuid meile ei näidatud mitte õlletootmist vaid läbi klaasseina õlle tootmise masinaid. Õnneks pakuti esimesel korrusel tasuta õlut, seda küll pisikestest topsidest kuid jagati seda nii palju kui ise juua tahad. Fakt millest Horvaadi tudengid kohe kinni haarasid ning kulistasid õlut nii kuidas jaksasid, pärast aga olid kogu tunniajase tagasitee pooleldi istuvas asendis, et põit mitte liiga palju põrutada, sest peldikusse nad enne ärasõitu ei jõudnuki.

Reis lõpp oli suhteliselt sündmustevaene jõudsime oma kooli territooriumile tagasi ainult pooletunnise hilinemisega, liikudes pärast edasi sööma ja siis magama, sest suurem osa inimestest oli üsna väsinud.

Pildid reisi teise päeva kohta panen üles miski aeg hiljem.

Kentingi reis vol 2 - ÖÖTURG

2008-11-20T03:08:00.000-08:00

Nagu eelmises blogikirjes kirjutatud jätkus meie reis Kentingi rahvusparki ööturu külastusega ning sealt söögi hankimisega. Kui hakata võrdlema erinevaid ööturgusid siis see erines seninähtutest kuna kogu linn oligi üks ööturg ning peatänav oli nii paksult rahvast täis, et autod ja bussid ei saanud enam korralikult sõita vaid pidid suurema osa ajast andma signaali ja liikuma edasi umbes sörkiva inimese kiirusega, sest nii väikeses kohas ometigi ei ole ju mingeid kõnniteid.
Ööturul võis osta söögiks pea igasuguseid asju alates ülearenenud homaaridest (mis olid ikka tõsiselt suured) lõpetade kenade restoranide toitudega (mis olid restoranide ees piltidel). Samal ajal toimusid erinevate lõbustusasutuste ees kliente meelitavad etendused üsna suure hulga vähestes riietes naisterahvastega (tavaliselt päris kenadega ka). Ööturul sai mulle selgeks, et maailm on ikka üsna väike - nimelt kohtusin seal samuti Tainanis elavate eestlastega, kes olid ennast nädalavahetuseks sinna sättinud.
Ööturul oligi suureks raskuseks see, kus kohast ja mida hankida söögiks, sest valik oli liiga suur ning mõningal juhul ka mitte eriti isuäratav - nimelt mulle kohe üldse ei maitse paneeritud kanapekk (just pekk, mitte liha) või tofu (viimane seetõttu, et sattusin ühe korra sööma haisutofut ning see ei olnud kohe üldse maitsev). Peale ööturul õhtustamist suundusime oma hotelli kus ajasime kuni varahommikuni juttu sest hotell oli liiga kaugel, et minna tagasi ööturule või kuhugi mujale välja. Mismoodi nägi aga välja järgmine päev sellest juba muul ajal.
Piltide kommentaariks lisasin siia paar pilti ööturult ning pildi Mariast ja Sanderist suure kalaga (minu arvates miski hai liik). Samuti pildi andekamat sorti T-särkide paarist.

Kentingi reis vol 1 - ehk Aasia ujumisstiilid

2008-11-20T02:01:00.000-08:00

Osa siin blogis olnud asju on parajalt hilinenud nagu ka see ja tõenäoliselt ka paar järgnevat postitust Kentingi rahvuspargi külastuse kohta mis toimus minu mäletamist mööda oktoobri keskpaigas.
Reis ise algas siis laupäeva varahommikul - või õigemini pidi hakkama laupäeva varahommikul kuid nagu alati jäid igasugused tegelased üsna põhjalikult hiljaks. Kusjuures siin võib julgesti tõmmata paralleeli filipiinlaste (ehk filipiinode) ja Lõuna-Eurooplaste vahele, kellele mõlemale meeldib "natukene" hiljaks jääda. Seega kella 6.45 asemel väljusime hoopis kell 08.00, mis minu arvates oli isegi hästi - kuigi tiba keerukas oli püstijala magada. Reisi esimesest poolest suurt midagi ei mäleta, sest tegelesin magamisega. Ning ega seal midagi erilist ei toimunudki, peale linnast välja sõitmise. Ümbes kell 9 pargiti buss ära ning saadeti meid hommikust sööma - õigemini anti toit kätte söömiseks. Siis uuesti aga magama. Peale seda oli peatus vaatamaks Taiwani vanimat majakat - oli mäe otsas, ilus ja valge. Ning vaatamaks eriti vingeid loodusvaateid - nende kohta võib julgelt öelda, et olid kogu bussis loksumist väärt (kuid need ei olnud ainsad loodusvaated mida imetleda). Peale seda oli meil söögipaus - sellises ehtsas Taiwani söögikohas. Serveerimine on siis selline, et igaüks saab endale topsi, taldriku, kausikese, lusika ja söögipulgad. Siis pannakse laua keskel olevale pöörlevale kettale muud toidud ja igaüks võtab niipalju kui soovib (muidugi arvestades ka ülejäänud lauas istuvate inimestega - mida mõned aga siiani ei ole selgeks õppinud). Toidu kohta tuleb siiski öelda aga seda, et viimane vajab natuke harjumist. Söök lõpetatud suundusime edasi vaatama järgmisi loodusvaateid mis olid veelgi vingemad kui need mis olid majaka juures samuti saime lähedalt näha vanu vulkaanilisi kivimeid - mis sarnanesid Islandil nähtutele kuid olid ei olnud mitte musta värvi vaid hoopis beežid. Sealt edasi minnes jõusime lõpuks ka randa - üsna suur ja ilus rand vaikse ookeani ääres ning paljude inimeste õnneks ei olnud seal ka väga suuri laineid. Kuna ookeani vesi on ikka kõvasti soolasem kui meie Läänemere nimelise järve vesi siis olid sinna pandud ka 10 taiwani dollariga töötavad "duššinurgad" mis siis teoreetiliselt pidid olema kasulikud siis kui soovid ennast mereveest puhtaks pesta - mure lihtsalt selles, et suurem osa neist ei toiminu ja pidime ootama pikalt-pikalt järjekorras peale meres käiku. Rand ise aga oli väga kena ja Taiwani kohta üllatavalt puhas ja vähese rahva hulgaga - sest siinsete jaoks on juba sügis ning "normaalsed inimesed" enam vette ei kippunud ka samas tuleb öelda kohalike ja ka väga paljude muude Aasia elanike kohta, et nad ei oskagi ujuda - no kohe üldse ei oska. Seega ujuma minek toimis suuremat sorti "heliefektide" saatel, sest ometigi ei tahetud sinna minna. Kuid sellest polnud hullu sest "aitajaid" oli küllaga, kes inimesed lihtsalt vette viisid. Kõigepealt viisid ujuda oskajad tüdrukud vette - suurepäraste heliefektide saatel ning loomulikut täies riietuses ning siis otsustasid tüdrukud kätte maksta ning tirisid kohalikud kutid vette, mis oli ka üsna naljakas. Praktilisest seisukohast - suutsin õpetada ühe vietnami tüdruku ujuma - no peaaegu - nii, et ta enam uppumisega ei tegelenudki. Kahjuks lasti meil nautida rannamõnusid suhteliselt vähe, sest pidime edasi minema Kentingi linna - kus siis saime endale hankida õhtusöögi kohalikult ööturult, mis põhimõtteliselt võtab enda alla kogu linna.
Lisatud piltidel on siis vaade majaka juurest,

Pilte teisest Kaohsiungi reisist

2008-11-20T01:39:00.000-08:00

Nagu enne lubatud panen siis üles paar pilti teisest Kaohsiungi reisist.

Siin on siis paar pilti võetud pilvelõhkujast vaateplatvormilt, et näidata kui suur osa linnast on lihtsalt sadam - tegemist on Taiwani suuruselt teise sadamaga ning see on ka ülemaailmses mõistes päris suur sadam. Samuti on paar pilti tänavatest, mis siis on väga-väga laiad, kuid kus eriti suurt liiklust näha ei olnud.
Üks pilt on konteineritest tehtud moodsast kunstist, üks pilt saare peal olevatest väikestest majadest, üks suhteliselt nirust avalikust rannast. Samuti võtsin pildi peale uuema ja kenama praami, mis saarele viis (see on see kahekordne - mõlemast otsast ühesugune) ning ühe veel vanema paadi, millega me oma õnneks ei sõitnud.
Üks pilt on aga sellest kuulsast puuviljast, mille söömiseni me ei jõudnudki.

Kuidas teist korda Kaohsiungis käidud sai

2008-11-19T06:51:00.000-08:00

Nagu enne lubatud kirjutan siis teisest Kaohsiungis käigust. Kuna ühest õhtusest külastusest jäi linna jaoks väheks ning klubisse sissepääsu hind oli ka oodatust suurem siis läksime järgmine nädal lihtsalt linna uurima. Algul oli meil plaan minna kolmekesi kuid üks tegelane sai viimasel hetkel teada, et ta grupitöö kestab liiga kaua ning meiega keskpäeval ühineda ei saa. Seega oli lõpuks läksime kahekesi toanaabriga Svaasimaalt, kelle eesnimi on Nkosilenhle (hääldamisest: kui "n" ja "h" on koos tuleb seda hääldada umbes sellise helinaga nagu susisev kass veetünnis). Välja läksime suhteliselt varajase rongiga ning kohale jõudes oli meil esimeseks plaaniks teha "väike" jalutuskäik linna suurima (ja maailma kõrguselt 13`nda) maja juurde, kus sissepääs maksis küll 100 dollarit aga selle eest saime ilusti 75 korruse vaateplatvormile (majas sees kahjuks)ning kohe ausalt tuleb tunnistada, et sealt avanev vaade oli seda väärt - juba ainuüksi sellepärast, et aru saada kui suur see linn tegelikult on. Lisan pärast ka paar pilti majast ja vaatest.
Peale väljumist otsustasime minna sadamasse, et siis siirduda linna ees olevale saarekesele, kus asub Kaohsiungi avalik rand (mitte just kõige puhtam) ja ka linna kaks vanemat rajatist - üks kindlus ja üks majakas. Sadamasse minnes avastasime, et sealt sadamast (loe praamipeatus - sest suurem osa linna mereäärsest osast kujutab endast ühel või teisel moel sadamat) käib praam iga kahe tunni tagant ning viimane läks ära alles 20 min tagasi. Siis küsisime kaardi ja läksime natuke elavama liiklusega praamipeatust otsima kust siis käivad paadid natukene tihedamini. Sinna jõudmine oli aga omaette lugu - nimelt olemasolev kaart oli loomulikult hiinakeelne ning pahumpidi nagu kõik hiina stiilis kaardid (kaartide kohta kirjutan hiljem natuke põhjalikumalt). Peale väiksemat sorti seiklemist ning liiga varast ära keeramist (sest kaardil ju ometigi ei olnud "väikeseid tänavaid" märgitud). Tänavatega on siin üldiselt selline lugu, et igal tänaval on oma Ida- osa ja Lääne osa ning tavaliselt ka siis number juures, et näiteks 3. Ida-Chimei tänav ning siis alles tuleb maja number. Selle käigu ajal leidsime ka kõrtsu nimega "Siga ja Vile", mille pildi ma ka üles laadisin. Nimi sellepärast huvitav, et see esineb ka raamatus nimega "Härjapõlvlaste Kaitseala". Uude praamipeatusse kohale jõudes tundsime mõlemad ennast juba kergelt praetuna (või siis hautatuna) sest meie "rõõmuks" ei olnud taevas ühtegi pilve ning lõunamaine päike laksas täiega. Paat millega me siis saarekesele läksime oli suhteliselt uus - ning siin pean ma silmas, et see ei olnud rohkem kui 40 aastat vana - võibolla isegi uuem - seega ka üsna kobe võrreldes mõnedega, mõlema kohta panen hiljem üles ka paar pilti. Saar ise oli üsnagi kena kui me sinna peale 20 minutilist sõitu jõudsime, kohe alguses ronisime siis saare ühes nurgas oleva künka otsa kus siis paiknesid mõlemad kuulsad mälestusmärgid/turismiatraktsioonid või mis iganes nad olid. Kindluse kohta võiks seda öelda, et see oli kindluse kohta üsnagi uus - mingi 150 aastat vana. Samas majakas oli terve korralik majakakompleks - ning selline 150 - 200 aasta vanune aga väga korralikult hoitud. Siin saime jällegi olla natuke aega turismiatraktsiooniks - nimelt sattusime suhtlema paari inimesega Põhja-Taiwanist, kellele meie mõlema nahavärvid olid üsnagi eksootilised ning loomulikult sooviti ka pilti teha. Saarelt ära minnes läksime me alguses valele poole, lootuses natuke ringi vaadata ning siis saame minna tagasi juba teist teed pidi. Siin aga tekkis väike "konks" nimelt ühtegi praamipeatuse/sadama suunas minevat tänavat ei tulnudki ning seetõttu pidime jällegi sama maa tagasi kõmpima.
Paadi peal olles otsustasime, et jalgsi raudteejaama enam tagasi ei lähe, sest koivad juba valutasid ning otsustasime siis minna metrooga. Kaohsiungi metroo kohta tuleb küll öelda ainult kiidusõnu - sest see on väga loogiline ja lihtne (võibolla sellepärast, et seal on ainult kaks liini) samas on see ka väga puhas ja inimesed puhastavad seda kogu aeg. Samuti kord Taiwani metroodes on väga range - inimesed peavad teisi välja laskma alate enne rongist muidu tuleb üks kuri mundriga tegelane ning hakkab ütlema ning rongi sisse saamine on järjekorras, seda valvab ka üks mundris tegelane. Taiwanlaste loogikast kuhugi minemisel räägin ma hiljem. Metrooga jõudsime ilusti 5 minutiga kohale ning saime rahulikult veel KFC`s kõhu täis õgida ja busse pildistada enne kui rongi peale läksime. Tagasitulles rääkisime rongis ühe tädiga - kes kummalisel kombel rääkis väga head inglise keelt - teatavatest puuviljadest mis tal kaasas olid, sest selliseid polnud meist kumbki näinud. Puuvilja tunti Buddha Pea nimetuse all ning hiina keeles oli selle nimi "sõ džia" . Selle puuviljaga oli selline teema, et selle võis ära süüa alles kolme päeva pärast sest siis oleks see olnud piisavalt pehme söömiseks - samas ei tohtinud seda enam süüa neljandal päeval sest siis ei ole see enam söögiks kõlblik vaid käärib. Ning meie loomulikult suutsime selle ära unustada.
Tagasi jõudsime juba õhtul pimedas ning mu toanaaber oli veendunud et me jalutasime vähemalt 60 km maha. Samas on see vahemaa iga korraga kui ta sellest räägib 5 km võrra suurenenud ning eelmine nädal oli see juba 95 km.
Piltidest lisasin sellele blogile siis vaated pilvelõhkujast lennuväljale ja linnale endale, pilvelõhkuja pildi ja pildi "Seast ja Vilest".

Pildid ülikoolilinnakust ja ühikast

2008-11-09T10:21:00.001-08:00

See eriti suur maja värvilisel pildil on ühikas. Üks pilt on lihtsalt linnakusisene tänav ning pilt kus on 2 suurt maja näha - nendest esimene on raamatukogu ning see taga kaugemal olev on ühikas.

Pub or Club ehk kuidas esimest korda Kaohsiungis käidud sai

2008-11-07T07:32:00.000-08:00

Esimene reis Kaohsiungi sai ette võetud peale kahe Boliivia tüdruku küsimust: "Do you want to go to the pub in Kaohsiung", pikemalt mõtlemata otsustasime selle kutse vastu võtta ning minna, sest sinna linna ei olnud veel sattunud. Sama päeva õhtul kogunesimegi suurema seltskonnaga Daciao rongijaama - see on selline pisike rongijaam meie ülikooli ligidal, umbes sama suur kui Nõmme jaam, kuid rahvast käib rohkem. Sõit Kaohsiungi kestab tavaliselt mingi tunni jagu ning siis tuleks seal kasutada kohalikku ühistransporti, mis vähemalt metroona on eriti korralik - ning ka üsna uus. Kohale jõudes selgus, et "Pub" ei olnud mitte midagi kõrtsi sarnast vaid Tallinna "Hollywoodist" tiba väiksem ööklubi, kus pilet oli suht kirve hinnaga (vähemalt Taiwani kohta - 700 NTD, ehk natuke üle 200 krooni). Samas eeliseks oli see, et alkoholi oli pileti hinna sees ja NII PALJU KUI JUUA JAKSAD!. Plaan oli jääda klubisse siis asja kinni panemiseni ning siis tagasi tulla esimese rongiga, mis väljub Kaohsiungi jaamast mingi aeg peale 06.00, mida ka tehtud sai. Ööklubi enda kohta saaks öelda, et programm oli päris hea ning joogid oli ka peaaegu, et joodavad - peale ameerika õlle. Tagasi tulles aga tekkis idee, et ei ole mõtet takso peale raha raisata ning toanaabriga tulime jala tagasi - see oli ligikaudu sama tee mis TTÜ juurest Siili peatusse kuid seoses paari eksikäänakuga ning linna kaardi puudumisega tuli sellest natuke pikem maa välja ning meile jõudis kohale, et see ei ole just kõige väiksem linn. Õnneks saime suurema osa oma "jalutuskäigust" rongijaama teha veel pimedamal ajal, sest peale koitu läks tollel päeval ikka väga palavaks.

Teisest Kaohsiungi reisist ning eriti väsinud jalgadest kirjutan hiljem. Siia lisan ka pildikesed toanaabrist valgusfoori juures ja ka esinejatest ööklubis, keda hiina keeles nimetatakse "La Mei" ehk otseses tõlkes "vürts ilus" (mei - peaks käima ka tüdruku kohta, sest "mei-mei" on väike õde), kui kellegil oleks parem tõlge pakkuda siis jään seda hea meelega ootama. Kõige pealmine pilt on aga DJ`st ööklubis.

Kus ja kuidas siis elame

2008-11-06T05:16:00.000-08:00

Et mitmed tegelased on küsinud, et kus kohas ma siis elan ning millised on elutingimused siis otsustasin sellest siin natuke kirjutada.

Elan ühikas, mille hind ei olegi eriti kallis, kuid oleks võimalus ka hankida endale oma üürituba ülikooli lähedal ning hinnas eriti ei kaotaks. Ühika hind on natuke üle 12000 Taiwani dollarit nelja kuu kohta ning omaette toa üürimine aga maksaks umbes 4000 Taiwani dollarit kuus. Samas oma toa puhul tuleks iga kord mingi 10 minutit jalutada, et koolini jõuda samas kui ühika puhul seda muret ei ole. Kool ise omab üsna korralikku ning päris suurt linnakut umbes sama suurt kui TTÜ`l kuid ilma metsa osata. Olemas on nii staadion kui ka eraldi jalkaväljakud.

Ühikatuba jagame nelja inimese peale, kes pea igaüks on pärit ise maailma nurgast. Üks toanaaber on kohalik vend (no peaaegu, ta on pärit ühelt saarelt Taiwani lähedalt) nimega Hu (võite ise ette kujutada kui palju nalja selle nimega saab kui põhiliseks suhtluskeeleks on inglise keel). Siis on üks tegelane Vietnamist, nimega Steve (õige nimi on Tran Nguyen Hung, kuid seda ei tarvitata eriti palju) - miks ta Steve on keegi ei tea, olevat öeldud, et ta on näeb välja nagu sellise nimega tegelane. KOlmandaks toanaabriks on Nkosilenhle Svaasimaalt, kes on siin siis ainuke tõsiselt tumeda nahaga inimene terves ülikoolis (va üks kutt Indiast).

Tuba suht korralik aga kööki kui sellist ei ole - köök on terve korruse peale ainult üks, ning loomulikult on selle eest vastutavad kolm vietnamlast, kes siis peavad seda lukus hoidma ning lahti tegema ainult kindlatel aegadel - mille hulka muuseas ei kuulu nädalavahetus. Siiski on sellise köögi olemasolu eeliseks oma toa suhtes, kus sellist asja üldse ei ole ning tuleb alati käia väljas söömas.

Omaette nutikas meetod on välja mõeldud pesu pesemiseks kuid see on teema millest hiljem kirjutan põhjalikumalt.

Ühika juures on veelgi kummalisi asju - vähemalt esmapilgul, kuid samas asjade üle järele mõteldes on asi päris loogiline, miks nii on. Kummalised asjad siis järgnevad:

1) Peldik ja dušširuum ning kraanikauss on ühes kohas koos, et siis lähed ukseavast sisse ning peldik on paremat kätt, duššinurk vasakut kätt ning kraanikauss otse ees. Peldikul - õigemini sellel potiga osal siis on uks ees - vähemalt seegi hea, ning duššinurgal on ka ette tõmmatav ukse moodi asi, et vähemalt teised märjaks ei saa kui pesema minna. Aga millel ei ole ust ees on kogu see kolme kohaga ruum, sellest ka blogi pilt.

2) Ühikal on eraldi meeste- ja naiste pool. Miks see nii on ei ole raske aru saada kui siin on juba paar päeva elatud. Nimelt on seinad kahe toa vahel eriti õhukesed ning kui kõrvaltoas läheb lärmi tegemiseks on seda väga hästi kuulda ka sinna kus ise elad. Seega kui kõrvaltuppa satub mõni paarike siis on nende tegemisi kohe kindlasti kuulda. Samas muidugi see ei välista seda, et kõrvaltoast ei tuleks mingeid imelikke hääli - näiteks on meie toa elanikud üsna veendunud, et kõrvaltoas tehakse vähemalt häälte järgi sadomaso-homo pornofilmi (üritan miski päev neid helisid lindistada ning siis siia üles lisada).

3) Väljaminekukeeld/komandanditund - siin on selline süsteem, et meessoost isikud ei tohi majast lahkuda peale 02.00 ning naised peale 00.00 kuigi välistudengitele on see suht savi ning kogu keeld lõppeb juba kell 05.00, sest esimesed maniakid tahavad siis juba minna hommikusi harjutusi tegema.

4) Pesapall - kohalikele MEELDIB pesapall ning seda just nimelt suurte tähtedega, ning nad loomulikult hakkavad selle mängimisega tegelema nädalavahetusel siis kui päike tõuseb ning seda suure kisaga otse kahe ühika vahelisel staadionil. Kuid pesapallist kirjutan ma miski aeg rohkem.

Siin on veel ka muid kummalisi asju kuid sellest juba järgmine kord.

Öösel turule - aga millal siis veel

2008-11-06T04:57:00.000-08:00

See asjake ilmus siis 26.oktoobril, olles viimaseks aripaev.ee´s ilmunud kirjutiseks. Ööturu kohta lisan pärast veel mõningad pildid.

Taiwani reisija kuuleb tõenäoliselt ühena esimestest soovitustest minna sellisesse kohta nagu ööturule, mille nimetus kohe loomulikult paneb mõistatama, millega on tegemist.

Ööturg on kindlasti üks omapärasemaid kogemusi Taiwanis, seda just esimesel külastuskorral sest siis paistab kõik uus ja uudne. Oma põhimõttelt on ööturg nagu turg ikka – koht kus kaubeldakse asjadega, kuid sellega ka sarnasus piirdub.

Ööturgu peetakse nagu nimigi ütleb öösiti – ehk siis kui pimedaks läheb, mis siis siin olenemata aastaajast on umbes 18.00 paiku ning turg avatakse siis umbes tund aega peale seda. Ööturgu võiks kõige lihtsamini kirjedada kui igal õhtul toimuvat laata. Ööturg on tavaliselt kindlatel õhtutel kindlates kohtades ning samas kohas iga õhtu ööturg ei tööta – tavaliselt on ühes kohas avatud turg iga kahe õhtu tagant. Kuna aga tavaliselt tegutseb samas linnas mitu ööturgu on igal õhtul vähemalt üks neist avatud. Iga õhtu on lahti need ööturud, mille jaoks on olemas kas spetsiaalne tänav kindla kaubaga kauplemiseks või suuremate linnade ja turismipiirkondade ööturud.

Väiksema ööturu puhul pannakse lihtsalt üks tänavake koos parkimisplatsiga lihtsalt kinni ning hakatakse kauplema – ning keegi selle peale kisa ei tõsta, et tema nüüd sellel õhtul ei saa oma autoga just sellest tänavast läbi sõita. Ööturul on aga ka üsna suur rõhk mitte ainult asjadega kauplemisel vaid just inimestega suhtlemisel ning meelelahutusel, sest ligikaudu kolmandiku ööturust moodustavad meelelahutusega tegelevad ettevõtjad. Samuti on suur osa toitlustusel – pea iga nurga peal saab osta röstitud kalmaare, tofut ning muid kohalikke delikatesse. Meie mõistes kiirtoitu nagu vorst saia sees siin eriti ei kipu olema – pakutakse ikka kohalikku kraami, mis on oma lõhnadega ja välimusega on kindlaks turistilõksuks.

Kes sööb aastas 80 kg riisi?

2008-11-06T04:53:00.000-08:00

See ilmus aripaev.ee`s siis 20. oktoobril, kirjutisele lisasin juurde ka ühe tavalisema roa pildi - see on siis sea- või loomaliha, ei mäleta täpselt kumb see oli. Hind igastahes 55 kohalikku raha - ehk siis umbes 20 krooni.

Aasiasse tulles on paljudel inimestel tihtipeale ettekujutus, et siin süüakse peaaegu kõike. Selles suhtes eriti ei eksitagi sest toiduvalik on tõesti mitmekesine kuid domineerivaks toiduks osutub siiski Riis, suure algustähega.

Mujalt tulnutele paistab alguses tõesti, et kogu Aasia ainult riisist elabki ning muud asjad on lihtsalt täienduseks kaasas. Õnneks asjad päris nii hullud ei ole, süüakse ka muid asju kuid põhirõhk on ikkagi eelpool mainitud toiduainel, nimelt süüakse Wikipedia andmetel Aasias keskmiselt 80 kg riisi inimese kohta aastas, samas Euroopas süüakse seda ainult 10 kg inimese kohta. Samuti näitab selle toiduaine olulisust siinsetele inimestele see, et kui 2008 aasta alguses tõusis riisi hind siis Tai Kuningriik kutsus kokku suuremate riisi tootvate riikide esindajad moodustades sellega Riisi Eksportivate Riikide Ühenduse, et hoida kontrolli all nii tähtsat toiduressurssi.

Riisi tähtsuse heaks näiteks Aasias on see, et hiina keele sõna “fan” tähendab nii riisi kui ka einet, seega kui keegi ütleb hiina keeles: “Wo yao chi fan”, siis tähendab see kas: “Ma tahtma sööma riis” või “Ma tahtma einestamine” - sest selles keeles keegi käänamisega vaeva ei viitsi niikuinii näha!

Riisi peetakse siin nii iseenesest mõistetavaks toiduaineks, et menüüdes on märgitud riis ainult siis kui on tegemist mingi eriliselt valmistatud variandiga. Tavaliselt on menüüs lihtsalt märgitud see kraam mis riisile lisaks antakse, näiteks sealiha juurviljadega kuid riisi kohta pole sõnakestki. Samamoodi on näiteks ülikooli kohvikus kus makstakse ainult muude toiduainete eest aga teatavat teradest koosnevat asja võib aga võtta niipalju kui jaksad.

Seega tuleks Aasiasse sõitjale soovitada harjumist riisiga ning vürtsise toiduga mis paljudele selle maailmajao inimestele on väga südamelähedane. Samuti võiks mainida, et riis ei siin ainult niisama söömiseks vaid sellest tehakse ka erinevaid tooteid – näiteks õlut, paberit ja söödavaid taldrikuid.

Kõnnitee poeks ja auto reklaamiks

2008-11-06T04:50:00.000-08:00

See ilmus aripaev.ee`s 16.oktoobril

Aasia linnad on üldiselt sama suurte Euroopa linnadega võrreldes lärmakamad ja värvikirevamad. Seda mitte ainult suure asustustiheduse tõttu, vaid ka kultuuriliste eripärade tõttu, mis eriti avalduvad just reklaamides.

Siin peetakse täiesti loomulikuks, et igal äril on oma ja loomulikult eriti suur neoonsilt, mis siis näitab millega tegemist on. Mida suurem ja vilkuvam see on, seda parem. Peale selle käib kauplemine otse tänaval – sest sellist asja nagu kõnnitee ei ole ju üldse vaja ning seega viimane loomulikult ka puudub – selle asemel on hoopis poe esimene osa. Ja inimesed, kes tahavad kuhugi jõuda, peavad alati poest läbi minema või jalutama sõiduteel. Põhjuseks on see, et keegi siin maal ju jala ei käi – kõik sõidavad rolleritega.

Mis aga puutub poodidesse ning nendest läbi jalutamisse, siis seal on loomulikult kuulda kõikidest kõlaritest, kuidas üks müüjatest pidevalt loeb ette soodushindu või lihtsalt hindu- seda nad tavaliselt ütlema ei kipu. Samas selline soodukatest teavitamise meetod ei ole ainult kaubatänavate omapära vaid esineb ka suuremates poodides – umbes nagu eestis Selver, kus siis igas osakonnas on keegi, kes räägib mikrofoni, et kui soodsad ikka mõned asjad on. Sellise hindadest teavitamise üheks põhjuseks võib pidada seda, et paljude kohalike elanike arvates on liigne pealetükkivus ebaviisakas.

Oma toodete reklaamimine toimub siin üsnagi sarnaselt muule maailmale - traditsioonilise ja varjatud reklaami abil, välja arvatud ehk see, et reklaamijad tunduvad olevat rohkem hasartsete spordikommentaatorite moodi, kes reklaamitavast tootest pöördesse lähevad. Siiski tuleks seoses häälekate reklaamide suhtes eraldi välja tuua selline eriti pisikese pisibussi põhjale ehitatud furgoonauto, millel furgooniks siis reklaamtahvlid, loomulikult valgustatud ning suured valjuhääldid katusel, mis siis pidevalt edastavad valjult reklaamsõnumit, olgu selleks siis soodushinnad kohvikutes või kohalikud valimised.

Aga milline kasu sellisest reklaamist on, ei oska küll öelda – tähelepanu tõmbab see aga küll, eriti veel siis, kui see kitsaste tänavate vahel sõidab.

Pildid rolleriparklast

2008-11-06T04:42:00.000-08:00

Esimene on siis kohalik "luksusauto" ehk siis eriti karm roller.

Teine aga lihtsalt pilt rolleriparklast, mis asub ühika all. See on siis parkla ainult kaherattalistele sõidukitele ning seda on kaks korrust.

Roller, Roller...... ROLLER – ehk ühistransport Taiwanis

2008-11-06T03:17:00.001-08:00

See kirjutis ilmus siis oktoobri alguses aripaev.ee`s, selle teema juurde pöördun ka tulevikus tagasi.

Eestis tuleb tavaliselt ühistranspordile mõeldes meelde trolli nurgas konutav „pumpsik“ või hoolega haisemist harrastav narkomaan siis Taiwanis tuleb selles suhtes esimese asjana hoopis roller, mis siin kannab rohkem pereauto eesmärki.

Siin ning tegelikult üsna suures osas Aasias paistab ühistransport olevat ikka üsna suurte linnade pärusmaa olevat. Taiwanis on sellisteks linnadeks näiteks Taipei ja Kaohsiung, kus süsteem on ikka päris korralik, väiksemate linnade puhul on ühistransport üsna niru. Näiteks selliseks keskmisest tiba suuremaks linnaks on Tainan kus elab umbes 750000 inimest ning selle hulka siis ei ole arvestatud eeslinnu, mille puhul ole aru saada kus lõpeb Tainan ja kus algab mõni eeslinnadest. Väiksem linn aga kohalike sõnade järgi paistab olevat umbes Tallinna suurune. Tulles aga tagasi transpordi juurde siis liiklus on siin üldse omapärane – nimelt koosneb see siiski põhiliselt rolleritest, kuhu vahele siis mõni üksik auto on ka ära eksinud. Ühistranspordi puhul paistab see piirduvat 2 rongi ja 5 või 6 bussiga. Samas siinsetele inimestele kohe kangesti meeldivad rollerid ning nad peavad sellise omamist täiesti iseenesest mõistetavaks nagu mõnedes Tallinna lähedastes asumites auto omamine.

Kui liiklusummikud Eestis koosnevad põhiliselt autodest kus istub sees 1 või äärimisel juhul 2 väga tülpinud olemusega inimest siis liiklusummiku kirjeldus Tainanis on selline, et foori taga ootab 3 autot ning umbes 40 rollerit, kus istub tavaliselt 1 või 2 inimest peal, mõnikord ka kolm. Samuti on kõigil neil ees ninjamaske meenutavad kaitsed, sest selline hordi töötavate rollerite mõju sissehingatavale õhule pole siis ka raske mõista. Üks huvitav lahendus millega paar siinset ettevõtet paistab ka tegelevat on elektrimootoriga rollerid, millega aga kahjuks veel eriti palju sõita ei saa.

Hiina keel – see on imelihtne!!!

2008-11-06T03:11:00.000-08:00

See kirjutis ilmus aga miski aeg oktoobri alguses ning samuti ei mäleta ma täpset päeva. Samas oli sellele küllaltki suur vastukaja ning paras hulk kommentaare.

Samas luban, et see ei jää viimaseks kirjutiseks hiina keele kohta ning kirjutan selle kohta miski aeg novembris veel põhjalikumalt. Kirjutis ise aga siis järgnev:

Tihtipeale vastatakse asjade kohta millest aru ei saada, et see on minu jaoks nagu hiina keel viidates siis raskesti arusaadavuse kohta. Samas teevad seda inimesed, kes ei tea keele kohta midagi.
Hiina keele puhul tuleks kõige pealt aru saada, et tegemist ei ole mitte ühtse keelega vaid rohkem nagu hordi teineteisele sarnaste keeltega mida ametlikult kutsutakse dialektideks. Ametlikuna tunnistataksegi neist nii Mandri-Hiinas kui Taiwanis Mandarini dialekti, mis paljude hinnangul on ka üks lihtsamaid.

Siin tulekski aru saada, et hiina keel kui selline ei ole üldse nii keeruline kui asi välja paistab. Alguses kindlasti tundub keerukas kõik see hieroglüüfide osa, et kuidas ikka saab üks märk olla terve sõna eest.

Kindlasti on hiina keelel omad keeruline osa kuid samas on see ju nii igas keeles, eriti veel eesti keeles kus paistab mõnikord olevat rohkem grammatikat kui keelt ennast. Hiina keele keerukamaks osaks tuleks pidadagi neid samu hieroglüüfe, mis tuleb lihtsalt meelde jätta (samas koosnevad need ka tihtipeale suhteliselt sarnastest osadest mis omakorda lihtsustavad meelde jätmist) ning toonid nimelt oleneb hiina keeles sõna tähendus sellest millise tooniga sõna öeldakse, kas tõusva tooniga nagu küsimust eesti keeles, muutuva tooniga (umbes nagu ahaa), langeva tooniga või muutumatu tooniga. Kui sellega valesti öelda siis võib näiteks hobuse asemel hoopis kanepit saada. Sellega ka hiina keele keerukus piirdub.

Nimelt on selles keeles grammatika peaaegu olematu (no natuke ikka on aga mitte eriti palju) näiteks kui keegi soovib rohelist teed siis otse eesti keelde tõlkides oleks see nii: „Mina tahtma roheline tee“ See omakorda vähendab keele keerukust ning lihtsustab õppimist.

Taifuunipühad

2008-11-06T03:09:00.000-08:00

See kirjutis ilmus aripaev.ee`s kas septembri lõpus või oktoobri alguses - mitte enam ei mäleta.

Väikese lapsena ootasid koolis käivad lapsed talvel külmaks minnes tavaliselt võimalikult suurt külma, ehk siis külmapühasid. Suureks üllatuseks esineb ka siin midagi sarnast, kuid siin kannab asi nimetust Taifuunipühad.

Külmapühasid vist Taiwanil tõesti eriti olla ei saa, sest talv tähendab siin keskmise õhutemperatuuri langust alla 20 kraadi. Lumest aga ei maksa üldse rääkida – kuulujutt, et üks mees olevat korra näinud kõige kõrgema mäe tipus lund jäi mitmeks kuuks üle terve saare liikuma.

Siin aga on Külmapühade asemel olemas hoopis Taifuunipühad, mida tuleks mõista siis nii, et kui mõni taifuun on tulemas siis pannakse põhimõtteliselt kogu riik kinni, sest ringi liikumine pole soovitatav. Inimesed on suurema osa ajast toas – seda isegi piirkondades, mida torm eriti ei mõjuta ning väljas tundub olevat tavaline tuule ja vihmaga suveilm, seda aga ainult senikaua kui taifuun ise kohale jõuab.

Taifuuniolukorda aga oskavad kohalikud ärikad hästi ära kasutada, nimelt ilmuvad esimeste taifuuniteadetega samal ajal poodidesse suured hulgad vihmavarje, sest siis hakkab vihma sadama ning seda mitte vähe. Samuti ilmuvad poodidesse ka tavalisest suuremad kogused joogivett, kiiresti valmistatavaid toite ning taskulampe. Samuti võib telekast antud perioodil näha 2 korda rohkem reklaame ning ilmateateid.

Omaette äri aga teevad taifuuni ajal koju kohale toimetamisega tegelevad ettevõtted – nimelt tegutsevad nemad olenemata ilmast ikka edasi – vähemalt senikaua kui torm päris otse peale ei tule vaid ilma ainult natuke nõmedaks teeb ja küsivad iga kohale toimetamise eest 3 kordset hinda aga samas suureneb koju tellimiste arv mitu korda.

Seega kui on kuulda kedagi Taiwanil ütlemas „Tai-fun lai-lõ“, siis on teada, et taifuun tuleb ning aeg on valmistuda ostes poest vajalikke asju (näiteks 2 vihmavarju, sest need lähevad niikuinii tormiga katki) ning televaatajatel tuleks valmistuda ilmateadete ja reklaami maratoniks.

Investeerime Taiwani - aripaev.ee 24.sept.

2008-11-06T03:06:00.000-08:00

Kui mainida Aasiat investeerimiskohana siis tuleb tavaliselt inimestele esimese riigina päha Hiina Rahvavabariik, mis oma suurusega oleks ka ilmselge valik. Samas ei tasuks ka mööda vaadata teistest kohtadest – näiteks Taiwanist, mis pakub üsnagi ligitõmbavaid võimalusi.

Peaaegu 23 miljoni ning suhteliselt kõrge elatustasemega elanikuga Taiwanil on üsnagi arenenud tööstus, mille hulgas on ka üsna mitu maailma 500 suurima ettevõtte hulka kuuluvat firmat, mis tõttu kipub see olema üsnagi huvitav koht investeerimiseks. Selleks aga, et natuke põhjalikumalt asja vaadata sai suheldud teadjamate inimestega Lõuna Taiwani Ülikoolist, mis tõi aga mõnes mõttes üllatavad tulemused.

Huvipakkuvamateks sektoriteks võib siin pidada suuremas osas maailmas languses olevat kinnisvara seoses emigreeruvate Mandri-Hiina elanikega ning siiski suhtelistelt väikest ruutmeetrite arvu inimese kohta, mis praegu on paraja kiirusega kasvamas.

Investeeringuteks sobivaid sektoreid leiti muidugi mitu ning nendest muidugi kõige ilmselgem oli IT- riistvaraga tegelev sektor, mille hulgas on näiteks siis sellised tuntud firmad nagu Quanta (mis on kaubamärkide Asus ja Acer omanik ning toodab riistvara mitmele muule arvutifirmale, nende hulgas näiteks ka HP ja Dell). Samas vallast veel võiks tulevikuprespektiivina välja tuua kiipide arendusega tegeleva firma, mida kohalikud tunnevad Lien Fa nime all kuid mujal maailmas omab nime MediaTek, mis on üks riigi kõrgeima kasumlikkusega ettevõtteid Tehnoloogiavaldkondkonnas võiks välja tuua päikesepatareisid ja kilesid tootva I-Ton Solari ning biotehnoloogia vallas tegutseva Standard Chem & Pharm.

Välisinvesteeringute piirangud Taiwanis on natuke võibolla rangemad kui mujal maailmas, kuid mitte eriti, sest samasuguseid seadusi on ka osades Euroopa Liidu riikides. Piiratud on siin siis välisosaluse suurus strateegiliselt olulistes valdkondades nagu infrastruktuur ja transport. Samuti on piiratud välisosaluse suurus panganduses ja meedias kuid ostetava kinnisvara hulka ei piirata. Investeeringute puhul peab tavaliselt küsima luba keskpangast, kus siis kontrollitakse, kas antud firmal on välisomanikke või ei tavaliselt antakse nõusolek.

Kui aga vaadata Taiwani kui importivat maad siis põhiliselt tuuakse sisse loodusressursse tööstuse jaoks. Kuid samas ka palju toiduaineid, kohalikele meeldib pidevalt proovida midagi uut toiduga seotut. Samuti omab head potentsiaali siin ka turismisektor, sest Eesti elanike jaoks on siin ikka tegemist igavese suve maaga, kuid selles vallas peab lihtsalt väga kannatlik olema kuna paberimajandus on ikka parajalt segane.

Muude Aasia maadega võrreldes on kultuurilised erinevused Euroopa ja Ühendriikidega Taiwanis raskesti märgatavamad kuid siiski olemas. Tööstuse struktuur aga on üsnagi sarnane Euroopaga kus suurema osa annavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Eestiga võiks suurimaks sarnasuseks pidada paljude inimeste huvi just lühiajalise tulu suhtes, mis avaldub just börsil spekuleerimisel ning kuna suurem osa firmade aktsiatest on kohalike eraisikute käes siis toimub üsnagi suuremahuline aktsiatega spekuleerimine, et saada kiiret tulu.

Poliitilised mõjud Taiwani investeerides sõltuvad vägagi palju suhetest Mandri-Hiinaga, sest väga paljud siinsed ettevõtted on teinud suuri rahapaigutusi sinna. See avaldub ka börsi tulemustes – kui suhted on head siis liiguvad aktsiahinnad ülespoole ning kui kehvad siis liiguvad need aga allapoole. Kokkuvõtlikult saabki öelda, et Taiwan on üsnagi perspektiivikas koht investeerimiseks kuid enne peab lihtsalt oma investeerimisplaanide kohta päris põhjaliku kodutöö ära tegema.

www.standard.com.tw
www.mfk.com.tw

"Teeninduskultuurist" - ilmunud aripaev.ee´s 20 sept.

2008-11-06T03:04:00.000-08:00

Aasiasse sattunud eestlastel on tavaliselt väga keerukas toime tulla siinse teeninduskultuuriga - eriti sellise mõnikord isegi kahtlaselt sõbralikuna tunduva tähelepanuga inimeste suhtes.

Eestis paistab olevat normaalne see, et külastavale kliendile pööratakse alles siis tähelepanu kui ta ise selleks soovi avaldab, samas kui Aasias on asi hoopis vastupidine – mõne poe või söögikoha lähedale sattudes ilmub välja mõni tegelane, kes oma abi pakub kuid samas ei ole ta pealetükkiv, erinevalt müügiga tegelevatest inimestest mujal.

Kui kohalike käest küsida, miks nad nii kahtlaselt viisakad ja sõbralikud on siis ei oska nad alguses üldse midagi kosta, sest teistsugust käitumist peetakse võimatuks. Tihtipeale pakutakse välja seda, et Aasias on üsna palju rahvast ning alati saab leida uue töötaja selle asemele, kes ei ole piisavalt sõbralik. Samas paistab sellisest seletusest midagi puudu olevat. Et teada saada, millest võib olla tingitud selline teeninduskultuur tuleb kohalikke natuke rohkem tunda ning nendega pikemalt rääkida ning tulemusena selgub see, et inimesed peavad väga oluliseks kohal külalislahkust ning soovivad vältida arusaamatusi. Üheks sellise käitumise näiteks on see, et söögikohtades võib külastaja ära juua nii palju külma teed kui jaksab. Samuti tuleb siin hiinlaste arvates mängu ka soov kontrollida võimalikult suurel määral välismaalase ehk antud juhul siis külalise tegemisi, ning seda mitte pahas mõttes vaid lihtsalt ühiskond on selline, kus on harjutud pidevalt teiste eest hoolitsema ning kokku hoidma. Heaks näiteks saab siin tuua selle, et paljudel Aasia riikidel ei ole olemas mingit pensionisüsteemi, sest lapsed peavad vanemaid üleval ning see oleks neile solvav kui riik nende eest seda teeks.

Sellised on valdavalt olnud kohalike põhjendused oma teeninduskultuuri kohta - tegemist on lihtsalt kultuurilise omapäraga, kuid samas võiks ju hoopis arvate, et inimesed on aru saanud, et sõbralik käitumine toob kliendi tagasi ning seetõttu üritatakse pakkuda alati seda mida ise teeninduselt oodatakse.

Samas ei saa pidada ka Aasia teeninduskultuuri üldiselt ideaalseks, sest on ka siingi igasuguseid tegelasi – näiteks taksojuhte kes ei saa aru kaardi peale tehtud x`ist või söögimaja pidajaid kes selle peale turja kargavad kui julged nende söögipulki tarvitada ning ei olegi enda omi kaasa võtnud – mis sellest, et keegi neid kaaasa ei tassi. Samas võib Aasia inimeste suhtumisest nii mõndagi õppida ning seda just teenindusvaldkondades, kus võib ikka leida igasuguseid tegelasi.

aripaev.ee`s septembris ilmunud bürokraatia kirjeldus

2008-11-06T02:58:00.001-08:00

Nagu enne lubatud hakkan siia lisama siis ka aripaev.ee`s ilmunud blogkirjeid. Siin ongi esimene, pärinedes 16. septembrist ning kirjeldab kohalikku üsna ogarat paberimajandust.

Kui Eestis inimesed nurisevad tihtipeale liigse pabermajanduse üle siis peale asjaajamist Aasias tunneksid eestlased ennast nagu paradiisis kuid samas ei ole ka Eesti sellest hädast puhas.

Eesti suhteliseks eeliseks võiks pidada elektroonilise asjaajamise võimalust kuid enne seda tuleb täita hulk pabereid ning elektrooniline asjaajamine ja selle vahendid on üsna piiratud. Seda saab eriti hästi näha saabuvate välistudengite peal, kes vaatavad imestusega täitmist vajavate blankettide hulka ja külastatavate asutuste nimekirju ning küsivad imestunult, et kas ID kaarti ei saagi kasutada igas raamatukogus lugejapiletina.

Samas on tehnoloogiliselt üsna arenenud Taiwanis elektrooniline asjaajamine ikka päris haruldane. Näiteks kohalikust pangast elektroonilise asjaajamise kohta küsijale vaatavad hiinlased suurte silmadega otsa sõnades „Bu dong! - ei saa aru“ imestades, et miks peaks keegi tahtma asju ajada läbi interneti kui pangakontoris on nii sõbralik teenindus, hakates muretsema selle pärast, et äkki nad ei olnud piisavalt sõbralikud. Jutuajamise lõpus möönavad, et vajadusel saab kaugelt asju ajada internetipangaga kuid kontoris on ju palju meeldivam.

Kohalike sõnul on Taiwanis võrreldes muu Aasiaga asjade ajamine suhteliselt väikese energia- ja paberikuluga kuid Eestist tulnule siiski müstiline. Üldiselt käib siin asi rahavahetuse näitel nii: Läheb välismaalane panka, annab passi millest tehakse kaks koopiat, vahetatava raha ning täidab ära kolm (3) erinevat blanketti. Siis vaatab teenindaja veelkord passi ning läheb rahaga taharuumi. Hiljem tuleb teenindaja tagasi kohaliku rahaga kuid kättesaamiseks on vaja veel kaks erinevat blanketti ära täita ning seda kõik „loomulikult“ hiina keeles. Samas on valuutavahetus veel pisike ja lihtne asi – näiteks kõnekaardi ostmine mobiiltelefonile vajab juba heakskiitu vähemalt 4 kohast ja paari ametlikku paberit.

Mis aga puutub elektroonilisse asjaajamisse Mandri-Hiinas siis sealt pärit inimeste sõnul on see alles arendusjärgus ning mõnes piirkonnas saab osa asju ajada interneti teel, kuid seda mitte alati ning ainult mõnes kohas kus seda katsetatakse.

Asja algus

2008-11-04T01:29:00.000-08:00

Nii kuna aripaev.ee`s lõppes blogi otsa siis hakkan tulevikus kirjutama siia. Eeliseks on siin ka see, et saan üles laadida igasuguseid pilte ning panna ka materjale muudest teemadest mis eelmisse formaati mahtunud ei oleks.
Lähemal ajal lisan siia üles ka aripaevas olnud postitused koos nende kuupäevadega millal ma nad üles panin ning lisan ka täpsemaid kirjeldusi Tainani elust-olust ja hiina keelest.